Nagu ikka iga suvi pakkisime asjad kokku ja läksime Hobulaiule, seekord siis minu suguvõsaga. Kokku oli meid 13 täiskasvanut ja 5 last. Juba kaks nädalat ennem minekut hakati vaatama erinevaid ilmateateid, võrreldi üksteise omasid ja ausalt öeldes kerge paanika puges hinge, sest veel päev ennem minekut näitas, et terve reede sajab lausvihma. Seda nii Märjamaal, Haapsalus kui Hobulaiul. Hommikul ärgates piilusin poole silmaga, et mis ilm on ja kui mu kõrv ei kuulnud vihmakrabinat, siis julgesin mõlemad silmad lahti teha ja vaadata aknast välja. Ei, ei sadanud. Vaatasin ilmateadet ja sadu oli lükkunud pealelõunasse ehk umbes sinna paika, kus meil oli plaanitud merereis saarele. Pakkisime oma viimased asjad kokku, tassisime kõik auto peale, Arvo kontrollis veel üle, et kõik oleks ilusasti kaasas ja sõitsime poole seltskonnaga koos Rohukülla. Kui sinna jõudsime, ikka vihma ei sadanud, kuigi taevas oli üsna kurjakuulutav. Pakkisime end kapteni abiga paadile ja asusime teele. Ja vihma ikka ei sadanud. Minu meelest on Hobulaiule mineku kõige hullem osa paadisõit, sest ma lihtsalt nii väga kardan seda pisikest kipakat paati ja austan merd. Aga ilusasti Hobulaiule me jõudisme ja kapten läks Rohukülla teise paaditäie inimeste järgi. Meie, kes me esimese paadiga üle tulime, valmistasime ette lõunasöögi. Kui teine paaditäis ka kohale jõudis ja kell oli umbes kahe paiku, siis ikka veel ei olnud mingit vihma, kuigi ilmateated näitasid, et just nüüd praegu juba sajab.
Kõik mahutasid ja jagasid end tubadesse ära ja algas chill. Mira nautis täiega vaba elu ja lapsed käisid haldjapuu juures oma kingikottidel järgi. Jajah, meil on seal juba mitu aastat haldjapuu, kust kõik lapsed saavad endale kingikoti, mille eest on Triin hoolitsenud. Alissa muidugi juba kahtleb nende haldjate olemasolus, aga see ei vähenda rõõmu saadud kingikoti üle. Mina täpselt ei tea, mis neis kottides oli, aga igatahes said nad kõik endale täispuhutavad toolid. Nendest oli neile lõbu ja mõnu laialt ja kadedad olid nad ka teisi sinna peale istuma laskma. Ma alati mõtlen, et kas see kõik kokku liiga kulukas ei ole Triinu jaoks, aga Triin ongi kinkija. On alati olnud. Tema suurim rõõm on andmisrõõm. Ja veel suurem rõõm on tal näha laste silmis rõõmusädet.
Ja vihma ikka veel ei sadanud...
Õhtutoimkonnas osalesid kõik. Igalühel oli oma ülesanne ja kõik asjad said kiirelt tehtud. Mehed hoolitsesid sauna ja grilli eest, naiste ülesanne oli salatid ja kartulid. Käruga vedasime kõik asjad sauna ja grilli juurde ning siis oli tõeline hell kichen. Kõik asjad olid korraga tulel ning Arvo, Sebastian ja Margus grillisid kõik asjad valmis (lõhe, vegansodi, vorstid, praekartulid, kukeseened). Kui kõhud olid täis, käisime saunas ja kõik soovijad said merre minna otse leililavalt. Mina ei soovinud. Saunas olid uuendused ja see oli üks kohutavalt kuum saun. Nii kuum, et ma pidin vahepeale madalamale istuma minema. Aga see oli parem variant, kui eelmise aasta külm saun. Peale sauna mängis Bassu kitarri ja me laulsime.
Päris ööhakul, poole kaheteist paiku käisime kõik koos sadamas ja panime Arvo isa mälestuseks küünla. Tal nimelt oleks sel päeval sünnipäev olnud ja kuna ta oli aastaid Hobulaiu kapten, siis arvas Arvo, et küünla panemine on ilus mõte. Vanaisa oleks saanud 87aastaseks, aga 15. oktoober saab hoopis tema surmast üks aasta. See oli selline ilus hetk seal saarel :) Bassu kallas merre törtsu viina ka, sest vanaisa tuli saarele alati oma kohvriga, kus oli viin, suitsuvorst ja puhtad sokid. Rohkemat tal vaja ei läinud :D
Hommikul hakkasid kõik ärkama poole üheksa paiku ja siis Ailen tegi suure potitäie karahelbeputru, mis tuli tal väga hästi välja. Allu ise oli suht loppis, sest oh seda rõõmu - ta on beebiootel :) Vahemärkusena võin öelda, et mul juba sõrmed sügelevad. Peale hommikusööki olime niisama siruli päikese käes ja umbes kaheteist ajal tegi Arvo meile joogatunni. Osalejaid eriti ei olnud, aga mina, Liisu, Kristi ja Taavi saime mõnusa laupäevase venituse. Peaks ütlema, et Arvol tuli see juhendamine päris hästi välja. Joogatundidest Andriga on ikka palju kasu olnud. Lapsed muidugi käisid aida taga kommenteerimas, kui nõmedat asja me teeme, aga püüdsime neist mitte välja teha. Kristi ja Taavi tegid elus esimest korda joogat ja neil tuli väga hästi välja. Tegime päikesetervitust, millele eelnes keha ette valmistamine. Ma arvan, et minu jaoks oli see selle saarekäigu kõige mõnusam osa.
Ja muidugi oli päevakorras ka küpsisetordi tegemine, mis on juba aastaid noorte pärusmaa olnud, aga meil oli seekord nn noori kaasas ainult kolm, kellest üks ehk Sebastian ka viilis sellest tegevusest kõrvale. Nii juhtuski, et Luise ja Rauno tegid küpsisetordi valmis. Ma panen siia kirja, et vaja oli kuus pakki küpsiseid, kaks toru kohupiimapastat, üks suur vahukoor, pakk külmutatud vaarikaid ja kaunistuseks marju. Miks ma selle siia kirja panen? Sest iga aasta ennem Hobulaidu me nuputame, kui palju küpsiseid vaja läheb :D Nüüd on see kirjas, et kui teha 5x5 suurus küpsisetort, on just nii palju neid asju vaja. Luisele ja Raunole suured aitähid, et nad tordi tegemise enda õlule võtsid. Ja tead, Luise, see kook oli tõesti magus :)
Väikese matka tegime ka. Tahtsime viia lapsed liivaranda, sest muidu, seal sadamaaugus ujumas käies on põhi kivine ja mudane ja vetikane, aga seal ühes kohas lõuna poole on selline väikene liivarand. Mina meres ei käinud, aga vesi olevat olnud selline jahedamapoolsem, päris mdalas siiski pigem soe. Lapsed käisid kõik ujumas ja osad täiskasvanud ka. Ma arvan, et nende päevade jooksul käisid kõige rohkem meres Arvo ja Sebastian. Annab tunda, et nad karastavad end külma veega ja see muidugi ka, et Sebastian avas selle aasta ujumishooaja juba veebruaris. Ja no see Mira! Issand, kus ta võib selles vees mängida... Ta mängib oma veemängu täpselt nii kaua, kuni viimaks öeldakse, et aitab küll, lähme koju. Väsimatult. See on päris naljakas vaatepilt ja ma imestan, et ta pole veel nendest looduslikest veekogudest mingit mürgitust saanud...
Ülejäänud päev möödus molutades ja Mölkkyt mängides. Ma ei tea, kas asi oli selles, et Sebastian märkis või oli tal lihtsalt õnne, aga mõlemad mängud ta võitis. Poisid mängisid jalkagolfi ka ja Sebastian ütles, et Mihkel oli selles päris hea. Ei tea, kas ta käib jalkatrennis? Ma ei hakka isegi ütlema, palju alkoholi selle molutamise juures ära joodi... Ja siis oli jälle toimkond - kõik samad asjad, mis eelmisel õhtul, ainult lõhe asemel šašlõkk. Bassu mängis kitarri, soovijad said sauna ja merre ning mis põhiline - vihma polnud selleks ajaks ikka veel grammigi sadanud. Suured tänud ka Triinule - küll ta teab, mille eest :)
Viimasel päeval võisime saarel olla nii kaua, kuni soovisime, sest uut rahvast pühapäeval peale ei tulnud. Otsustasime, et läheme kell kolm ja neli maha. Saime teha veel lõunasöögi sauna juures ja selleks, et oleks sooja vett, kütsid mehed sauna ja kõik soovijad said veel ühe leili ja meresupluse teha. Ja siis koristasime kõik ära üheskoos. Mehed sauna juures, naised köögis ja tubades. Kõik jäi meist maha nii nagu saarele tulles - puhas ja ilus.
Ilmateade seebiks! Me ei saanud mitte ühtegi vihma. Ma ei tea, mille pealt nad seda ilma ennustavad... Ilm oli väga ilus ja soe. Kõik saime nahad punaseks, eriti ninad. Mul on see siimaani punane :D Rääkisime veel Liisuga sauna juures nõusid pestes, et kõik on jälle kuidagi hästi sujunud. Mingeid probleeme polnud, sai laulda ja ujuda, palju häid sööke, lapsed olid nii tublid kõik. Vahel mõtlen, et mis meid sinna saarele niimoodi kokku viib ja siis ma tean küll mis - aeg jääb seisma. Ei mingit elektrit (ainult öösel mõned tunnid), ei minegid nutiseadmeid, ei mingeid kohustusi... Terved pikad päevad õues ja kõik, kes soovivad, võivad nii palju, kui tahavad, ujumas käia. Kui ainult seda paadisõitu poleks... Sebastian küll ütles, et see on üks ägedamaid asju. Oi, see kapten tegi meile sõitu! Me ei ole mitte kunagi nii kiiresti sellelt saarelt maha tulnud... Ma tõesti kartsin nii väga, et pidin mõttes meie isa palvet lugema.
Käidud! Ja oldud! Aitäh kõikidele, kes osa võtsid! Mul oli väga hea meel Kristit ja ta pere näha, sest me ei olnud juba novembrist saadik kohtunud. Teisi ikka näeb pidevalt, aga jah, sinna Rakvere kanti ei ole sattnud. Kõik jäid väga rahule ja uueks aastaks on uus aeg kirjas. Et mitte ilma jääda sellest millestki, mis seal saarel on :)
Teie Ennike
