Road trip

Igal suvel (peaaegu) plaanib ja korraldab Arvo meile mingi tripi mööda Eestimaad. Oleme käinud Eesti risti-põiki läbi ja pole veel juhtunud, et kellelegi ei oleks meeldinud. Ka sel suvel otsustas Arvo oma kiirest ajast hoolimata meid väljasõidule viia. Jah, tegelikult peaks ehitama Sipas, aga suvi on nii lühike ja medalit selle eest ei anta, kui Sa kõik oma suvepäevad töötad. Aga medali võib saada, kui Su ümber on hunnik inimesi, kes on Sulle tänulikud, et Sa oled midagi ägedat korraldanud. 

Mõtlesime tükk aega, kas sel suvel teeme road tripi Eestis või Lätis, aga kuna inimesed ei ole harjunud pikki vahemaid sõitma, siis otsustasime, et jääme siiski Eestisse, sest isegi need vahemaad tunduvad inimestele pikad. Arvole ei tundu, sest ta on harjunud Soomes väga pikki vahemaid sõitma. Kuid kuhu minna Eestis? Tore oleks olnud mõnda väikesaart ratastega avastada, aga seltskonnas on inimesi, kes ei sõida rattaga ja nii mõtlesime, et lähme Lääne-Virumaale. Või no alustame sealt. Reisisellideks olid seekord mina, Arvo, Sebastian, Bassu, Margus, Liisu, Raivo, Alissa ja Adeele. Mira muidugi ka, sest kus ma selle kutsu siis ikka jätan. Asusime teele laupäeva hommikul kell kaheksa, kui vihma sadas ladinaga. Olime kolme autoga, eesotsas siis ikka meie auto. 

Esimene sihtkoht oli Sagadi mõis. Me olime eriti huvitatud sellest mõisast seetõttu, et seal on filimitud üks Eesti parimaid sarju ehk "Tuulepealne maa". Ma arvan, et Sebastian on oma elu jooksul selle kümme korda otsast lõpuni läbi vaadanud :D. Sõit sinna kestis peaaegu kaks tundi ja kuulda oli viimasest ekipaažist oigeid, et millal me juba kohale jõuame :D Õnneks vihmasadu lakkas ja ilm muutus suviliselt soojaks ja ilusaks. Ennem mõisa sisenemist mõtlesime veel, et ei tea, kas koeraga lubadakse. Tädi hakkas inisema, et koeraga ikka ei tahaks väga lubada, aga ütlesime, et väike koer ja hoiame lühikese rihma otsas ja siis ta vingus näoga ikka ütles, et on hea küll. 

Mõis oli uhke! Ma ei tea, kust kõik see mööbel on kokku kogutud, aga väga ilus oli. Mitte liiga suur või vähemasti mitte meie arvates suur, aga seal oli erinevaid tube ja seesamune vannituba, kus Adeele Kallaste vannis käis. Mulle isiklikult meeldis kõige rohkem üks sinine tuba, kus seintel olid meremaalid. Hästi äge oli, et laudadel olid lillekimbud. Natuke pani mõtlema, et kõik toad olid läbikäidavad, mismoodi seal magati vanasti. Muljetavaldav oli ka korsten. Ma ei ole oma elus kunagi nii suurt korstent näinud. Sinna sisse sai ka vaadata, aga minna ei saanud, sest ilmselt oleks väga nõgiseks saanud. Tüdrukud proovisid igal pool istuda ja imestasid, milline kohutav aluspesu oli vanasti naistel. Ma natuke pelgasin, et äkki nad hakkavad kigisema, et igav on, aga seda ei olnud. Seal oli üks äge keerdtrepp, kust Adeele ütles, et on õudne alla minna, aga ta sai ikka tuldud. Koeral oli vist kõige raskem, terve trepi ulatues ta kiunus.

Mõisast sai minna otse aeda, kus oli mõisatiik ja seal õitsesid parasjagu vesiroosid. Lasime oma koera lahti ja võtsime hetke istumiseks. Õus oli juba tõeliselt soojaks läinud. Mõisa taga oli mõisaaed, kus kasvasid erinevad lilled ja oli putukahotell. Kuskil siseruumides olid nagu botaanikaaiad, kus olid sellised taimed, mida ma kunagi varem pole näinud. Seal oli selline niiskus nagu troopikas ja väga kaua olla ei saanud, kuid vähemasti nägime ära. Aed oli päris suur, roosid juba õitsesid. Kuna peale meie külastajaid ei olnud, saime lasta koeral vabalt joosta, sest üht ma ütlen - ta on kõige viletsam matkakoer, kes olla saab. Me pidime teda ikka kahe käega kinni hoidma, et teda natukenegi pidurdada, sest ta lihtsalt tiris nii kohutavalt, et tal oli lausa hing kinni, kuigi tal ei ole kaelarihm, vaid on traksid. 

Mõisa territooriumil oli ka Metsamuuseum, mida ma eriti ei näinud, sest sinna meid koeraga ei lubatud. Tädi ütles, et neil on seal topised ja sinna koerad pole lubatud. Ma küll ei tea, mis ta nendele topistele oleks teinud, aga istusin eeskujulikult all koruusel pingil ja püüdsin eirata Mirat, kes kiunus ja Bossi taga otsis. Olid topised küll, mitte liiga palju, aga mõned ikka olid. Rohkem ma ei tea, mis seal oli, sest kui ma olin topised ära vaadanud, siis vahetasin Arvoga kohad ja lasin tema muuseumisse. Ma olin natukene ärritunud selle koerajama pärast, aga püüdsin mõelda, et see on tõenäoliselt päeva ainuke koht, kuhu ma koeraga minna ei saa. All korrusel oli mingi kinosaal ka, aga ma ei olnud sellest huvitatud, sest olin mossis natuke... Bassu tuli esimesena muuseumist välja ja kurtis selle üle, et nii palav on :) Ma isegi ei küsinud Arvo ega Sebastiani käest, mis nad seal muuseumis põnevat nägid. Ma sain aru, et seal oli ka mingid interaktiivsed mängud laste jaoks, aga ma täpsemalt ei tea, mis ja kus. 

Lapsed hakkasid kurtma, et kõht on tühi ja meil oligi plaanis sõita Ida-Virumaale Ilmavee restorani. Sõit sinna kestis umbes 50 minutit, kuid see oli seda sõitu igati väärt. Pealtnäha lihtne maja, lihtsa terrassiga, aga ma ütlen ausalt, et ma pole tükk aega nii head sööki saanud kui seal. Õnneks saime kohad ja tädi aitas meil lauad kokku lükata. Tellisime kõik pearoad ja desserdid, tüdruktele lastemenüüst pasta krõbekanaga. Ooteaeg oli üüratu. Ma arvan, et rohkem kui tund. Aga nad saavad selle andeks, sest see, mis lauda toodi, oli võrratu! Valdav enamus sõi suitsuribi, meie Arvoga võtsime põdrakotletid. Ja jällegi valdav enamus võttis desserdiks jäätise, Arvo võttis valge šokolaadi-toorjuustukoogi ja mina Raivoga võtsime kohukese mustikastmega. Ma sain maitsta ka suitsuribi ja ütlen ausalt, et nii põdrakotlett kui suitsuribi olid fantastilised! Ja need magustoidud! Ma maitsesin Arvo kooki ka ja ma pole eladeski nii siidist toorjuustukooki saanud. Kohuksel oleks võinud olla natukene mõrum šokolaad ümber, aga ikkagi - väga hea oli. Mitte nagu need kohukesed, mida poes müüakse. Me jäime  kõik väga rahule. Isegi tüdrukud sõid kõik oma söögid ära, eriti maitses neile see krõbekana. Alissal vist jäi natukene järgi, aga Adeele ütles, et talle maitseb terve see toit ja pistis kõik kinni. 

Koera me restorani kaasa ei võtnud, sest ta ei oska käituda. Mina polnud nõus temaga võitlema seal süües. 

Peale restoranis käiku sõitsime Aidu matkarajale. Ja üht ma ütlen - oli see alles rada! Esiteks me läksime valelt poolt peale ja eksisime ära, sest me ei näinud ju viitasid. Seal ei olnudki sellist sirget kulgemist üldse, koguaeg olid tõusud ja langused. Ikka korralikud tõused ja langused. Ma oleks äärepealt isegi kukkunud, sest libisesin - imekombel jäin püsti. Teeääred olid metsmaasikaid täis, see meid elus hoidiski. Lõkkekohas oli järv ja Arvo Sebastianiga käisid ikka vees ka ära. Aga ausõna, lihtsat polnud seal midagi. Ma olin siiralt imestanud, et tüdrukud ei virisenud, isegi Adeele kõndis kõik selle maa ära ja ei nõudnudki Arvo kukile. Koera ei saanud ka enamuse osa ajast lahti lasta, sest igalpool olid orud ja ta oleks lihtsalt alla kukkunud, sest ta ju ei näe, kuhu ta läheb. Nii kantseldasime kordamööda teda ja see oli selle matka kõige kohutavama osa, sest ta läks lihtsalt paaristõugetega edasi. Ma olen südamest tänulik Arvole ja Sebastianile, et nad võtsid koera enda kanda, sest mina küll temaga seal langustest alla pole saanud. Igatahes mitte püstiselt. Kokku matkasime 2,7km, aga see tundus palju pikem olevat. Kui me oleksime õigesti läinud ja ei oleks ära eksinud, siis oleks matk 4km olnud ja mul oli sitaks hea meel, et me valesti läksime, sest see oli ikka üks parasjagu raske matkarada. Mul tõusudega ei ole probleemi, aga just need langused... Kiidan veelkord tüdrukuid, kes kõik selle matka vapralt kaasa tegid ja üldse mitte ei protesteerinud. Bassu on ka ülitubli! Annab seda kõhtu ikka üles vinnata :D selle kuumusega ja eks ta ikka higistas mehemoodi ja raja lõpus ütles, et jalad on väsinud, aga oli ikka rõõmus ja roosa. Selle kambaga võiks luurele minna küll :)

Siis oli mõistus natuke otsas, et mis me edasi teeme, aga üldsus otsustas, et sõidame Sillamäele ja lähme promenaadile jalutama. Me ei olnud varem sinnakanti sattunud ja oli ikka ilus küll. Kõik on nii korda tehtud ja milline lilledeväli! Promenaadil sõime jäätist ja jõime kohvi. Mulle muidu see pehme masinajäätis väga maitseb, aga seekord oli tegu ülimagusa jäätisega. Arvasime Arvoga, et tegu oli kondentspiimajäätisega. Plikad avastasid ühe ägeda köiest silla ja käisid mööda seda edasi ja tagasi. Käisime linna peal ka, kus parasjagu toimus mingi üritus ja mööda tänavat olid toiduputkad avatud ja muu laadatavaar, aga see meid eriti ei huvitanud. Ja mis seal salata -  eesti keelt rääkivaid inimesi ikka kohtaks väga vähe.... Nagu oleks välismaale sattunud.... Sellest on natuke kahju. Peaks nagu Eesti olema, aga ei ole ka ja siis mõtled, et miks umbkeelseltele ehitatakse selliseid promenaade... Aga see on ikkagi Eesti ja mul on hea meel, et ma olen Sillamäe oma silmaga ära näinud. Koera ma olin valmis selleks ajaks oma kätega ära kägistama... Ja mõtlesin, et kuhu ma ta järgmine kord viin, et teda mitte kaasa võtta... Huvitaval kombel ei muuta see kõik ka ajaga kergemaks. Võiks ju mõelda, et saab vanemaks ja targemaks, aga ei - ta lihtsalt käitub täiesti vastuvõetamatult, kui me ei ole oma kodualevis. Autode juurde tagsi jõudes kamndasin ta pagasnikusse ja lõin luugi rõõmuga kinni. 

Ja oligi aeg suund kodu poole võtta, aga teel olles mõtles Arvo, et lähme Rakverest läbi ja vaatame Tarvase ära. Linnuse juurde jõudes ja autost välja tulles küsis Bassu, kas Arvo võtab ta kukile, sest tal olid jalad ikka täitsa väsinud juba, aga kukile ei saanud ja pidi ikka omadel jalgadel selle 15 minutit kõndi ära tegema. Koeral lasime lahtiselt olla, sest inimesi ei olnud ja kuskile kukkumiseohtu ka polnud. Adeelele ja Alissale meeldis see härg väga. Arvo tõstis nad üles sinna härja juurde ja siis nad vaatasid seda alt ja ülevalt ja Alissa küsis mitu korda, kas vanasti oligi härg nii suur? Mina olin Tarvast varem näinud ja mõtleisn juba kojusõidu mõtteid, sest päev oli pikk ja väsitav olnud ning mõte voodist tundus ulmehea. 

Kuna kell oli üheksa, siis me enam Jantsi juurest läbi ei läinud, kuigi olime sealkandis ja ta oli meile nii lähedal. Maps ütles, et jõuame koju 23.15. Ja jõudsimegi, 23.20 olime oma maja ees. Oli väga pikk ja seiklusrohke päev, emotsioonid olid laes. Aga ka väsimus murdis. Üsna pahasel häälel kamandasin Mira koju ja mõtleisn, et mitte kunagi enam! Aga ma tean, et järgmine kord ta on jälle kaasas, sest kuhu ma selle kutsu ikka jätan. Kõik käidud ja nähtud kohad olid toredad ja ma olen Arvole väga tänulik, et ta ikka viitsib korraldada ja teha. Ma tean küll, et tööde nimi on lõputu, mida oleks vaja teha, aga mul on hea meel, et ta ikka võtab aegajalt hetke, et nautida. Ilma ja Eestimaad. Seltskond ja tegemist. 

Sellel suvel siis selline road trip. Kokku sõitisme 572km ja kõndisime 12,3km.  Need, kes pole harjunud kõndima, neile võis see natuke palju olla, aga mulle ei olnud. Ja Arvo jaoks polnud ka mahasõidetud kilomeetrid teab mis asi. Arvo ütles, et järgmine kord peab ikka paremini planeerima, kuigi mina ei saanud aru, mis valesti oli. Igati tore päev oli ja need kohad, kus me käisime, olid ka kõik väga ägedad. Erilise elamuse pakkus restoran, kuid matkarada omas ilus ja valus polnud vähem äge. Kui ainult see koer.... 

Aitäh kõigile, kes haakusid ja ma ütlen ausalt, teiega koos on tore! Ma olen väga meeldivalt üllatunud, et tüdrukte poolt ei tulnud ühtegi kiunu, nad olid väga head lapsed. Sebastianile ja Arvole suured tänud koera kantseldamise eest! Ja Bassu - ma tean jah, et me oleme natuke segased, aga Sa pead ju tunnistama, et oli igati äge päev :) Isegi, kui samme oli pea 20 000. Aitäh Arvo! Elu Sinuga on tore :)

Teie Ennike