reede, 23. märts 2012

Kevadvaheaja tegemisi-toimetusi

Õues on tunda kevadet. Kohe päriselt on tunda ja isegi mina tunnen, mis sest, et enamuse oma ajast ma veedan arvuti taga ja trükin. Ja trükin. Ja trükin. Täna käisin ülikoolis ja viisin ära I põhipraktika II osapraktika mapi. Oh juudas küll, kui palju sai mõelda ja trükkida. Ise ka veel ei usu, et valmis sain, aga sain. Kahjuks peab nüüd juunini kannatama ja praadima, et kas ikka päriselt ka valmis sai. Või noh, eks ikka sai, aga mis seal salata - hinne on ka oluline. Mitte küll pikemas perspektiivis, kuid hetkel küll. 
Mõttetöö vahele peab jääma siiski ka natuke lõbu, sest vaatamata kõigele on meil ju vaheaeg. Vaheaeg tähendab puhkamist ja puhkama peab isegi see, kellele ajaliselt pole seda ette nähtud. 
Alustuseks käisime Coca-Cola Plazas, 3D kinos ja vaatasime "Lõvikuningat". Mina , Arvo ja Sebastian ei olnud kunagi varem 3D multifilme näinud ja ma natuke olin mures ka, et kas Sebastian ikka suudab seda vaadata. Ta pole meil üldse eriline teleka sõber ja arvutist ta käib ka kaarega mööda. Multikatest vaatab pm ainult Muumisid ja Petsoni sarja ja seda ka siis, kui tuju tuleb. Mõnikord ütleb, et tahab vaadata, aga siis läheb 10 minutit mööda ja paneb teleka kinni. Seega, päris suur risk oli minna kinno (suur ekraan, vali heli, 3D, 1,5 tundi multikas). Robinil ei olnud ka multika vastu midagi ja lõppkokkuvõttes läks hästi. Ja no hullemat jänksi annab otsida, kui mina olen - ma suudan isegi lastemultika ajal ehmatusest tooli peal karata:D


Kolmapäeval toimus Annelyl (Arvo õetütar) Soomaal koosolek ja ta kutsus meid ka poistega sinna. Mitte koosolekule muidugi, vaid lihtsalt. Matkarajale ja hobuseid vaatama. Üldiselt ma endale kaks korda öelda ei lase, kui kellelgi o palju häid mõtteid  ja ega ma seekord ka ei  lasknud. Nii me Soomaal ära käisimegi, kuigi mu nina jooksis vett nagu mahlakask ja kehatemperatuur oli koju tagasi jõudes palju rohkem, kui norm lubab. Sel ajal, kui Annely koosolekul oli, matkasime meie poistega matkarajal. Soomaal on aprillis kevadine suurvesi, praegu sai igalt poolt kuiva jalaga läbi. Meie kõndisime Koprarajal, mis oli 2 km pikk ja ei jõudnud selle aja peale isegi ära väsida (idee - rada pikemaks).


Matkarajal olid laudteed (võrkudega, et ei oleks libe). Näha sai 250aastast tamme, mis oli murdunud. Poistele meeldisid märgid, mis olid pandud puudele, et kui kõrge on olnud veetase erinevatel aastatel. Paari märgi juures oleks Sebastian otsapidi vee all olnud. Püsti olid erinevad tahvlid looduskirjeldustega, mida me siis kõvasti ette lugesime, et Sebastian ka ikka teada saaks, mis värk on. Nägime, kuidas jõgi vaikselt lahti sulab. Nägime kobraste näritud puid. Oli jääd, oli vett, oli päikest ja linnulaulu. Ja aevastamist, palju aevastamist:D
Matkarada läbitud, läksime poistega looduskeskusesse, kus toimus tähtis koosolek ja sõime kaasapakitud lõunat. Käisime ringi muuseumis, kus olid topised.


Väga palju oli neid loomi seal. Ilusasti tehtud tööd, kuid... Pole minu maitsele. Nad meeldivad mulle elusana rohkem. 
Looduskeskuses on üks selline nurk, kus saab looduskirjandust lugeda/vaadata  nii lapsed kui täiskasvanud. Kuna kolme poissi pole võimalik eriti kaua vaiksena hoida (no ilmselget lärmi ei saa ju teha, kui majas on koosolek), siis see nurk oli kohe väga mõnus koht. Poisid vaatasid raamatuid ja panid puzzlesid kokku. Te ei kujuta ette, kui hea meel oli Sebastianil, kui Robin leidis ühest sahtlist puzzled (need on LEGOdest järgmisel kohal).


Kui koosolek läbi sai, sõideti Hollandi konikuid vaatama, kelle pärast antud koosolek üldse toimuski. Muuseas - koosolek oli edukas, kuna keskkonnaametil on hooldamata maid Soomaal ja Soomaal on hobuseid, kes seda maad saaks hooldada, siis tehakse koostööd. Aga konikud olid minule üllatuseks täiesti pisikesed hobused. Raivo "poiss" siinsamas Konnaveskil vaataks neile ikka nii kõrgelt ülevalt alla, et ma pole kindel, kas ta neid ikka märkaks:D Sebastianile hobuste juures ei meeldinud, sest seal oli väga palju sõnnikut ja ta ei suutnud seda taluda, et ta pidi selle sees oma kollaste kummikutega kõndima. Tagatipuks kukkus ta pepuli ka veel (võite ainult ette kujutada tema ahastust) ja siis ma pidin teda lumehanges natuke kasima (õnneks tal olid Reima vihmapüksid jalas, seega sai puhtaks küll).
Kolmepäevane varss
Poistele meeldis  natuke eemal rohkem. Seal, kus laiutas vesi. Ja keegi  ei keelanud sellest veest mõnu tunda:)


Tore väljasõit oli. Poisid olid kõik parajalt mustad ja väsinud, kuid keegi ei pirisenud. Kosta oli ainult järjepidevat nuuskamist ja aevastamist. Ma loodan, et Annely nohu ei saanud, sest see ei olnud mingisugune lihtne nohu, see oli Soome nohu:D


Tahtsin seda ka veel öelda, et kuna ma terve matkaraja kõndisin poiste taga, siis mulle jäi teravalt silma, kui hoolitsev vend on Robin. Annab tunda, et ta on numero uno lapsehoidja. Pidevalt hoidis ta Seebul käest või natist kinni, keelas ja manitses. 
Vaheaeg hakkab läbi saama. Puhata on saanud täpselt nii palju, et ma ohkan raskelt ja ütlen, et elasin märtsi kuu üle (ma ise ka ei suuda seda veel uskuda), kuid nüüd tahaks natuke puhata ka:D Ja mängida...

1 kommentaar: