pühapäev, 20. jaanuar 2013

RJK Märjamaa CUP 2013

2005 ja 2006 aastal sündinud poistel oli eile Märjamaal turniir. Vastastikku olid Märjamaalt kaks, Kohilast kaks ja Raplast kaks võistkonda. Mina ei tea kahjuks rääkida suurt midagi, sest ma olin eile pika päeva ülikoolis, kuid Robin oli hea inimene ja viis lapse võistlema. Tegelikult Sebastian ei tahtnud minna, sest ema ega isa polnud, kuid treener tahtis, et ta siiski läheks, sest tal oli väravahti vaja.  Mina tahtsin  ka. Kogemuse pärast kasvõi. 
Robin  saatis mulle sõnumeid peale igat mängu. Sisu oli näiteks selline: 7:0. Mina pidin siis aru saama, et kelle kasuks :D Ei saanud loomulikult ja vajasin täpsustavaid andmeid.. Lõppkokkuvõttes sain ma ainult positiivseid sõnumeid: 7:0, 5:1, 4:1, 3:1, 2:0 - kõik selle võistkonna kasuks, kus Sebastian oli väravavaht:) 


Seal osad olid skeptilised, et pannakse kõige väiksem väravasse, kuid Sebastian õigustas end täielikult. Suur vend on Sebastianit väga palju treeninud väravavahiks, sest see sobib Seebule rohkem. Sellisel juhul ei pea kellegagi eriti kokku puutuma ja eks see ole nats seotud sellega ka, et Sebastian ei jaksa teistega võidu joosta, kuna ta on kõige lühem ja väiksem tüüp selles seltskonnas. Robin ütles, et ta sai väga palju kiita. Kohe väga palju - treenerilt, emadelt, isadelt, teistelt mängijatelt. Romet tahtis tulla suvel mängima Sebastianiga ja Andreas pakkus isegi küpsist.  Natuke kurvem osa on see, et inimesed tahtsid teda peale head mängu patsutada, kätt suruda, viite visata - see on Sebastianile vastuvõetamatu. 
Kuna tehti koondarvestus ja Märjamaa II võistkond jäi kuuendale ehk viimasele kohale, said poisid II koha ja hõbedased medalid. Nats ebaaus nende suhtes, kes kõik mängud võitsid ehk Märjamaa Rohelised, kus oli ka Sebastian. See oleks sama hea, et sõidan rallil esimeseks, aga saan hõbeda. Samas - sellisel moel said kõik päkapikud medalid, mis on ju igati motiveeriv. Ja II koht on kah hea koht. Ja medalit kaela saades surus Sebastian treeneriga kätt ka ning see on ikka väga suur eneseületus. 

Rohkem pole miskit kosta. Ma olen haige ja seetõttu on ka blogi vaikne, kuid selline tähtis asi peab olema kajastatud - et ikka oleks märk maas esimesest medalist:)

2 kommentaari:

  1. Mõtlen, siin... Jalgpallis saab ju tihtipeale ka haiget. Eriti väravas olles (või mida mina ka spordist tean). Kuidas Seebu haigetsaamisele reageerib?

    Kristine

    VastaKustuta
  2. Kristine, Seebu sai eile päris korraliku põletuse. Mul on tunne, et ta eirab valu ja seda selleks, et keegi ei lohutaks. Sa ei kujuta ette, kui raske mul oli teda eile vaadata.... Nii valus ja ma ei saa midagi teha. Mõnikord ta saab palliga näkku ja ta eirab valu. Peaseegi, et keegi ei lohutaks.

    VastaKustuta