Kaslased

Sebastianit tabab aegajalt mingisugune hullus. Sünnist saadik. Rinnapiimahullus, kulbihullus, legohullus, jalgpallihullus. Nüüd on kaslaste hullus. Jalgpallihullus muidugi ei ole kuskile kadunud ja on ikka number üks, kuid tema meeled on hõivatud kõigest, mis on seotud kaslastega. Mida suurem ja tigedam, seda huvitavam. Oleme vaadanud erinevaid loodusfilme, lugenud raamatuid, vaadanud fotosid. Nüüd läksime loomaaeda. Novembrikuu viimasel päeval, kui akna taga termomeeter näitas -8 kraadi. 

Hullud. Ausõna. Ma ei imesta, et perepilet maksis 6 eurot, sest kes ikka nii väga soovib sellise ilmaga ette võtta jalutuskäiku loomaaias jäise meretuule seltsis. Mitte mina. Absoluutselt mitte mina. Mitte kunagi enam mina. Liiga külm. Nii külm, et mu näonahk sai tõsise külmakahjustuse, mis on nähtav veel tänagi. 

Nii inimtühjas loomaaias me polegi kunagi käinud. Meile see muidugi sobis, sest ma olen endale tõotanud, et 1. juunil ei lähe ma küll enam kunagi loomaaeda, sest see on sel päeval nii ülerahvastatud, et loomi üldse ei näegi - näeb ainult inimesi ja enamus nendest inimestest räägib vene keeles. Inimtühi loomaaed on aga väga mõnus koht, sest siis ei pea trügima puuride ees, et näha loomi. Loomi. Neid väheseid, kes sellisel rõvedalt tuulisel ja külmal päeval on liiga edevad, et varjuda ja on ilma trotsides siiski nõus meile oma ilu näitama. 

Prioriteet number 1 olid muidugi kaslased.  Ennastsalgavalt ja jopet allapoole tirides liikusime lumeleopardide juurde, keda me nende aastate jooksul polnud kordagi näinud. Ainult loomaaia kaamera pealt, sest vahet pole, millisel päeval me seal käinud oleme, neid loomi me näinud pole. Sebastiani ülisuureks rõõmuks leidsime me eest sellise pildi:

Sellest järeldub, et nende loomade jaoks oli ilm väga hea. Lausa nii hea, et Sebastian pidi rõõmu pärast plaksutama :)

Loomulikult nägime me peale kaslaste ikka teisi loomi ka. Näiteks elevanti, kes pissis (ämbritäie :)), kitsi (Mati Kaalu lemmikud), erinevaid linde, kõik need soojad majad olid avatud, kus sai jäätunud põskedele sooja ligi lasta, kängurud jne. Tegelikult oli üllatavalt palju loomi väljas, aga need justkui ei pakkunud erilist huvi. Mitte eile, mitte Sebastianile. 

Tiiger. Loomaaia au ja uhkus, täies hiilguses ja Sebastiani rõõmuks. Suure lihakäntsakaga. Iseenesestmõistagi sai ta palju kiidusõnu ja imetlust. 

Seebu oskab ka keele nina otsa panna :)

Robinil oli umbes poolel teel ainus mure, kas ja kust saaks süüa :) See on nii tavaline, et me ei imesta selle üle juba ammu. Kasvav laps ikkagi! Aga nägemata olid ju leopardid ja lõvid ja puuma. Lõvi ja puumat me kahjuks ei näinud ja leopard oli ka väga kaugel, kuid Sebastian oli ikkagi rõõmus. 

Panen siia postitusse ka varem tehtud fotod kaslastest, et need oleks ühes kohas olemas. Siis on hea Sebastianile näidata. 

Külm oli, ausõna. Ei olnud viletsad riided, oli lihtsalt jäine tuul. Kuid rõõm, mis laps sellest kõigest sai, kaalub üle kõik negatiivsed tundmused. Robinikene sai süüa ka lõpuks ja elu oligi ilus. Üks sai oma kassid ja teine söögi - lõpp hea, kõik hea.

Ja et mu kassipäev oleks täiuslik, siis viisin õhtul ema juurde ühe kassipojaohtu süsimusta väga karvase Tuusti, kes on eksinud teelt ja ei leia kodu üles. Minu meelest ta just eile leidis ... Sest enam paremat kodu ma sellele Tuustile küll soovida ei oska.

Ütleks teile, et minge loomaaeda, aga ma ei ütle. Kui soovite lumeleoparde näha, siis muidugi - minge aga! Kui aga karjuvat vajadust pole, siis otsige mõni soojem tegevus :) Teie näonahk tänab teid!