esmaspäev, 3. august 2015

Traditsiooniline Hobulaiu

Kolmeteistkümnendat suve järjest pakkisime oma kodinad kokku ja sõitsime Hobulaiule :) 13!!!!  aastat - seda on väga palju ja kui palju on muutunud.... Seltskond on osaliselt muutunud, lapsed on suureks kasvanud, ise oleme vanemaks saanud, ka Hobulaiu mõte on muutunud. On arenenud edasi sobivas suunas, leidmaks igaühe südames oma koha.

Esimene paaditäis saarele minejaid
Olen juba varem maininud, et Arvo on organisaator, navigaator, terminaator :) Kui kõik kaasatulijad olid oma osalust kinnitanud, panime Arvoga paika menüü ja toiduainete kogused. Kuna inimesi oli kokku 21, siis see oli tegelikult üsna suur mõtlemine. Tagantjärgi võib öelda, et mõned veidrused siiski olid (mõnda asja oleks võinud vähem olla), kuid üldjoontes läks toitlustamine väga hästi. Kui menüü oli paigas, siis tabas meid suuremat sorti ahastus, sest meie armas Liivi ütles, et ta ei tule see aasta Hobulaiule. Ma ei oska isegi öelda, kui õõnsaks see seest kõik tegi, sest Liivi käib Hobulaiu juurde. See lihtsalt on nii ja nii peabki olema ja õnneks läkski kõik nii, et ta tuli :) Sinna saarele. Meiega koos. Nagu peab. Kuid Arvo sai aru, et ma olin tõsiselt häiritud mõttest, et Liivi pere ei tule ja nii ta mõtles jooksujalu välja, et peaksime sel aastal saarel olles tegema mingi 10-võistluse. No et on osavusmängud ja mõtlemismängud ja muidu mängud, sest rannailma naguniigi pole (tegelikult meil vedas ilmaga sajaga, sest saime ainult ühe hommikuse hoovihma) ja kes seda jalgpalligi jaksab terve päeva mängida. Nii me mõtlesimegi välja rea erinevaid mänge, mis sobisid igale vanusele. Ja kui Liivi oli lõpuks päev ennem minekut öelnud, et ta siiski tuleb (HURRAAAAAA!!!!), saime teada, et ka tema mõtles välja erinevaid tegevusi saarel, mis hõlmasid meeskonnatööd. 

Ja nii juhtuski, et kui mõlemad paaditäied olid saarele saabunud, end sisse seadnud, toimus rivistus ja loosi tahtel moodustusid neljaliikmelised neli võistkonda, kes terve saareloleku aja pidid tegema ja täitma erinevaid meie ja Liivi ülelsandeid.

Liivi oli korraldanud fotojahi ja kunstitunnid. Fotojaht oli täielikult üles ehitatud varasemate aastate Hobulaiu külastuste najale ja põhiülesanne oligi vanade fotode taasesitlemine. Ehk siis tuli püüda leida sama koht, samad inimesed (või asendada inimene olemasolevaga), luua sama emotsioon. Nalja ning naeru jagus kogu ülesannete täitmise lõpuni. Panen siia mõned üksikud fotod ülesannete täitmisest ja ma ütlen ausalt, et ma pole varem midagi nii ägedat teinudki. Samas oli see paras väljakutse, sest mis alguses tundus, et on jumalast lihtne, vajas lõpuks ikkagi parajat nutikust. 

Algsel fotol olid Robin ja Mart vastavalt 5- ja 6aastased

Pall ja jalg pidid õhus olema

Inimeste arv ja poosid pidid samad olema, mis algsel fotol

Oli antud koht, kus pidi tegema naljafoto. Meie foto nimi "Vihased kääbikud suvitamas"
Teiseks oli Liivil välja mõeldud kunstitunnid rühmas. Ehk siis needsamad meeskonnad, kes kokku said, pidid maalima ühe mustvalge töö (süsi või grafiitpliiats), mis kujutas mingit konkreetset asja Hobulaiuga seoses ja ühe värvilise maali (akvarellil märg märga või õlipastellid), mis kujutas emotsiooni Hobulaiu saarel. Maalimine on selline keeuline asi, et täiskasvanud ütlevad kohe, et nad ei oska. Kuidagi kohe on krampis seda pintslit haarama, kuid meie Liiviga saame küll ainult rõõmustada, sest vaatamata esialgsele krambile töötasid kõik rühmad lõpuks koos ja kõik koos saadi maalid valmis ka. Igaüks andis end panuse, kuigi ta arvas, et ei oska. 

Selle pildi tegi meeskond "Osav nelik" ja nimeks sai "Pagulased öösel pimedas keldris sütt varastamas" - ise mõelge juurde, kuidas see Hobulaiuga seostub :)


Meie Arvoga olime välja mõelnud võistlusi, kus läks vaja osavust, kiirust, kannatlikust, koordinatsiooni, grammatikaoskust, tasakaalu, keskendumist, meeskonnatööd. Kõik võistkonnad olid tasavägiselt tublid ja said oma ülesannetega suurepäeraselt hakkama. Mõned punktid siia-sinna ja kõik olid võrdselt viigis :) Sest kõige olulisem oli siiski osavõtt ja osa võeti nii kenasti, et ei jää muud üle, kui imestada, miks me seda juba varem pole teinud :)


Aitäh kõikidele teile, kes te olite varmalt valmis kõikides väljapakutud ülesannetes osalema. Juba ainuüksi selle pärast võib öelda, et kõik olid võitjad ja oma auhinnad 100% välja teeninud. Mul on nii hea meel, et te saite uusi kogemusi ja tundeid, uusi väljakutseid. Et teil on, mida meenutada. 

Nüüd tuleb see osa, et kui parasjagu polnud peal mingit ülesannet, oli vaja teha neid tavalisi asju, mida me vajame selleks, et kõikidel oleks hea ja turvaline olla. Söögid, saunad ja vihad, laulud ja hetked. Ütleme nii, et niisama olemise aega nappis, sest koguaeg oli vaja midagi teha, kuid samas olid kõik tegevused sellised, mis rõõmuga said tehtud ja nii ei olnudki midagi imestada, et koguaeg oli hea olla. Isegi siis, kui oli vaja nõud puhtaks pesta ja seda ikka jätkuvalt kausi sees.  Kuid ka hetkeid sai kinni püütud. Kes rohkem, kes vähem. Hobulaiu vääramatu osa on mereäärsed õhtusöögid, sportmängud (põhiliselt jalgpall), saun koos vihaga, laul Bassu ja Liivi kitarrisaatel, päikeseloojang merre, põhjamajaka otsa ronimine... See kõik teeb Hobulaiust Hobulaiu. 

Köögitoimkond
Mere ääres tuule eest kaitsevormis :)
Jalgpalli ikka ka :)
Paadid omas elemendis
Järgmise aasta väljakutse - kõik samad inimesed peavad uuesti samasuguse foto tegema :)
Absoluutselt täiesti vahva oli. Hoopis teistmoodi, kuid ainult ja ainult positiivses võtmes. Aitäh kõikidele, kes kohale tulid ja oma panuse õnnestumisesse andsid. 

Robin ütles eile, et vaadake, et te seda Hobulaiu traditsiooni ei riku ja ma ei oskagi muud öelda, kui et - loomulikult mitte! Nii kaua, kui vald seda võimaldab. Ma ei tea, mis seal Hobulaiul on, aga see miski, mis seal on, on nii suur ja võimas, et ilma enam ei saa. Ei saa suured ega väikesed, ei saa need, kes on vahepeal suureks kasvanud ega need, kes on vahepeal vanemaks saanud. Aitäh Liisu pere ja Bassu, aitäh Liivi pere ja Aiku, aitäh ema, paps ja äiapapa, aitäh Agnes ja Luhtu-Carmen, aitäh teile kõigile :)

Ja ärge unustage järgmise aasta väljakutset! 




2 kommentaari:

  1. Nii vahva seltskond oli koos, et fotodki pidid vahvad tulema :) Aitäh!

    VastaKustuta