pühapäev, 20. detsember 2015

I poolaasta kunst Sebastianiga

Ma võtsin sügisel ülikoolis kolm ainet läbimiseks. Ikka selleks, et äkki õnnestub see ülikooliasi ükskord ikka lõpule ka viia. Hirmus suure hooga lendasin kohe peale, üks kodutöö teise järel valmis mängleva kergusega, tulemused suurepärased. Sain õppejõududelt kiita, käisin sessil ka. Ja siis sain aru, et sel pole mingisugust mõtet. Sellel ülikoolil ja diplomil.... Minust ei saa õpetajat. Mitte sellist tradistioonilist õpik-töövihik õpetajat ja see ebatraditsioonile teistmoodi mõtleja ei jää maakoolis elama. Igatahes siis küll mitte, kui tal on sama nõrgad närvid kui minul. Või sama madal enesehinnang nagu minul. 

Nüüd peaksin hullult takka lööma. Kodutöid oleks palju teha, aga ma olen ülikooli osas nii selgusetul seisukohal, sest see, mida meile õpetatakse, ei lähe kokku sellega, mis toimub ühes tavalises üldhariduskoolis. Ja nii tundubki mulle mõttetu end kulutada, kui kulumisprotsent on nõnda kõrge, kuid lõpptulemust naguniigi ei tule....

Õpetaja või mitte, aga kunst on mul kaelal ikkagi. Sebastianiga. Ta nimelt on teist õppeaastat järjest kunsti- ja tööõpetuses koduõppel. Esimene tõsine põhjus on see, et ta on kunstivastane ehk siis kõik tööd, mis ma temaga ära teen, teda õpetan, suunan, juhendan - kõik on talle jäle. Ja kui just mitte päris jäle (mõni töö saab leebema hinnangu), siis mõttetu päris kindlasti. Nii olengi selle jäleduse teadlikult ja ka koolile sobivalt endale võtnud. Et säästa õpetajat. Ja Sebastianit ka. Teine oluline põhjus on selles, et ta koolipäev liiga pikaks ei veniks, sest ta väsib kergemini ja kiiremini, kui tavaline laps, kuna väga suur osa energiast kulub olukorra ehk õpetajaga õpperuumis olemise talumise peale. 

Aga meil on kriis. Ma tahaks igasugu huvitavaid asju temaga teha, talle uusi materjale ja vahendeid tutvustada, prooviks anda, aga tema ei taha midagi. Tema ütleb iga asja peale, et ta ei oska, ei saa, ei taha, ei suuda. Mina jällegi ei oska talle uusi asju ette sööta. Tema tahab ikka oma pliiatseid, sest need ei määri nii hirmsasti käsi ja need on talle tuttavad. Ta ei taha akvarelle, ei taha guašše, ei taha liimipulka. Kuigi jah, kui valida liimi ja guašši vahel, siis iga kell võidab liim. Ta ei taha joonistada inimesi, ta ei taha joonistada maju ega metsa, ta ei taha joonistada päikest, kuud, tähti. Ainus asi, mida ta veel vähegi on nõus tegema, on siis, kui lõpptulemuseks on loomad. Ta ütleb, et joonistamine on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii raske. Emasse vist....

Taksikoer, jänes, kass Peedult korjatud lehtedest
Maalimine ja trükkimine
Puuma, grisli ja hunt

Mõni üksik kord mul õnnestub teda meelitada midagi muud peale loomade paberile kujutama, aga see on ikka väga keeruline protsess. Eelkõige just selle pärast, et ma ei taha ju, et ta täielikus vastumeelsuses kunstiga tegeleb ja kui ma tal loomi teha ei lase, siis ongi kõik väga vastumeelne. Kui ma just pole hirmus kaval olnud ja midagi ette ära teinud või kuidagi muudmoodi kaasa aidanud. 

Ma ei tea, miks ta on nii ebakindel. Mitte keegi mitte kunagi ei ole talle öelnud, et ta ei oskaks joonistada või maalida või voolida või mida iganes teha. Teda on alati ja ainult tagant õhutatud ja toetatud. Miks arvab ta siis, et ei oska?.... Mina ei tea...

Väga rõõmsalt valminud päkapikk empsi abiga :)

Mõnikord on mul isu nii täis. Ja siis see on ka see hetk, kui ma mõtlen, et kuidas ma saaksingi olla õpetaja, kui mul saab isu täis? Samas mul ei olnud kordagi sellist tunnet, kui olin Varbolas õpetaja. Võibolla on oma lapse korral midagi teistmoodi. Võibolla on just Sebastiani puhul midagi teistmoodi, sest tema on teistmoodi. Mõnikord tahaks appi karjuda või selja keerata  või käega lüüa. Või anda vastutuse kellelegi teisele ja olla lihtsalt ema.

Meil jääb palju asju tegemata, kuid me saame ka palju asju tehtud. Koos. Võibolla tõesti ei ole need tegevused tema lemmiktegevused, kuid vähemasti ta saab aru, et peab tegema. Lihtsalt peab. 

Ma mõtlen juba täna, mida uuel veerandil temaga teha. Midagi, mis ei oleks nii võõras, samas äkki saab ikka kuidagi pliiatsitest ja guaššidest kaugemale? Kuidagi... Mul on natuke paha tunne, et me teeme veerandi jooksul selle miinimumi, mis teha tuleb ehk saaks kolm hinnet kätte, aga me anname endast parima. Nii, et keegi katki ei läheks. Ei Seebu ega ma ise ka muidugi, sest kui temal on ütlematult jäle, on minul sama halb, sest ta on ju minu laps ja kuigi ma tean, et ta jääb elama peale seda, kui ta käed on guaššiga kokku läinud, on mul ikkagi väga ebameeldiv olla, kui pean teda tagant sundima või kui tal on väljakannatamatult ilge olla. 

Tegelikult ta on tubli! Ta on ütlematult tubli ja kohusetundlik. Ja me koos saame hakkama :) Päris kindlasti! Ka nende jäledate asjadega, mis lihtsalt tuleb ära teha. Ja subjektiivne arvamus on, et minu meelest on tööde lõpptulemus ju igati korralik. Mis sest, et  ta ise arvab, et ta ei oska. Oskab ju küll. Või?





4 kommentaari:

  1. Sa oled nii tubli ja tugev! Minu sügav lugupidamine! Ja väga korralikud tööd on Sebastianil, minu meelest oskab :) Jõudu teile!

    VastaKustuta
  2. Oma lastega (ja hiljem ka lastelastega) ei kehtigi needsamad asjad ja olukorrad, mis võõraste lastega töötades kehtivad. Oma (laste)lastele oledki eelkõige (vana)ema, pinguta, kuidas tahad. Just jõuluajal püüdsin oma (väga oluliselt logopeedilist abi vajava) tütrepojaga natuke ka siis pedagoogilist tööd teha, aga see jäi katki, kui ta oma väikese nina vastu minu nina surus ja käekestega põskedest kinni võttis ning teatas, et mängime parem...

    VastaKustuta
  3. Tere Ruth! Eks ta keeruline on jah, aga peab kuidagi hakkama saama. Aga nina vastu nina on iga kell parem kui keelega suulae värvimine :) Nii et - ikka mängima!

    VastaKustuta