Kui keegi eile juhtumiseni ei tulnud selle peale, et vaadata aknast välja ja näha, et seal oli erakordselt halb ilm, siis ma võin öelda, et eile, st laupäeval, 6. veebruaril 2016 aastal oli õues erakordselt halb ilm, kui saadaval olid kõik ebameeldivad ilmastikunähtused: lumi, lörts, vihm ja tuul. Sellel erakordselt halva ilma hommikul istus mu armas mees oma 30 minutit köögilaua taga arvutis ja vaatas erinevaid ilmateenistuse saite: FORECA ilmateenistus, ilm.ee, ilmateenistus. Võibolla oli midagi veel, ma ei tea. Istus seal laua taga, vaatas ja võrdles neid lehti, sügas oma lokkis kukalt ja ei teadnud, mida teha. Kas öelda endale ja perele, et ilm on paha-paha ja kõik tehtud plaanid on canceled või pakkida kokku oma armas pere ja minna nendega vaatamata erakordselt viletsatele ilmaoludele siiski ööseks metsa. Kui me oleksime normaalsed inimesed, siis me oleksime istunud kaminasoojuse ja -valguse ette, võibolla küpsetanud ühe hea koogi ja mänginud lauamänge sellel erakordselt viletsa ilmaga 6. veebruaril, aga me ju ei ole normaalsed :)
Me läksime metsa. Koos Aivari ning Liivi ja Mardiga. Läksime lumehange vihma trotsima. Kogu trotsimist me alustasime sellega, et varjend tuli koheselt ümber ehitada, kuna olemasolev oleks meid jätnud vihma kätte. Nii ehitasidki Arvo ja Aivar meie varjendile justkui püstkoja moodi lisa, kuhu tõmmati veel neli pressut ümber ja meie varjend muutus püstkojaks. Sellega välistati igasugune tuul ja vihm ning see töötas suurepäraselt.
Kuna ilm oli ikkagi erakordselt vilets, siis ma eriti fotokaga ringi käia ei saanud, aga metsaskäigu juurde kuulus ka kõik see, mis alati: puude tegu, kuuseokste muretsemine, supikeetmine ja muud vajalikud asjad, mis tuleb ära teha. Ja kui need vajalikud asjad tehtud said, siis tegime nagu ikka neid meeldivaid asju: sõime, Liivi mängis kitarri, meespere laulis, ajasime juttu (mina olen küll rohkem kuulaja rollis). Ja siis juhtus midagi hoopis teitssugust, kui tavaliselt.
Terve päeva oli Liivi selle erakordselt viletsa ilmaga kuskil ringi kolanud. Me juba kahtlustasime, et ta käib salaja suitsetamas (Robini pakutu), siis me mõtlesime, et ta parandab autos koolitöid (Aivari pakutu). Igatahes oli ta koguaeg kuskile kadunud. Ühe korra lausa nii kaua, et Arvo pidi talle helistama, et aru pärida, kus ta on, sest me hakkasime tema olemasolu pärast muret tundma. Kui kell oli 22.30 ja kõige suuremal vihmal oli natuke pikem paus olnud, siis rändas noodilehtede vahelt Arvo kätte legend. Liivi oli korraldanud meile aaretejahi!
Ma ei tea kuigi palju inimesi, kellel oleks olnud au kõndida ringi mööda pimedat ja märga metsa veebruari öös tõrvikutega ja otsida aardeid. See ei olnudki mingi lihtne teema. Me pidime isegi kompassi kasutama ja maastik oli kohati ikka lausa jube, kuid see oli väga uutmoodi kogemus ja isegi minusugune jänes ei peljanud kõik koos metsas ringi kõndida. Ja mis te mõtlete, et mingi erakordselt halb ilm meid heidutas või? Nalja teete... Tervitasime Hiina uusaastat korraliku ilutulestikuga, mis oli üks aaretest, mille me oma retkel leidsime. Kokku olie aaretejahil tubli tunnikese.
Võib vist öelda, et me oleme tõelised ilmatrotsijad... Mina isiklikult ei oleks laupäeva hommikul neid ilmateateid vaadates metsa läinud, kuid tagantjärgi ei kahetse midagi, sest tegelikult läks kõik väga hästi. Jah, pidi kindaid kuivatama ja püksisääred aurasid lõkke kuumuse käes, kuid see on väike asi selle kõrval, kui hea meil jälle oli koos olla.
Ühe uue asja viisime ka sisse. Nimelt on metsas ööbides ja metsakuivaga lõket tehes alati üks ja seesama hirm - kreegid põletavad meid endeid ja meie asju. Arvo otsustas seekord panna ööseks lõkkele võrgu ümber, et kahjud oleksid võimalikult minimaalsed ja võib öelda, et see võrk õigustas end igati. Tasub kindlati panna lõkkele ümber, eriti, kui lõke on valveta. See vidin hakkab meid nüüd igal metsakäigul saatma.
Pole vahet, milline on ilm. Vist. Kui ikka väga tahta ja mõni erakordselt viletsa ilmaga päev natukene paremaks mõelda, saab ikkagi teha asju, mida on tore koos teha. See metsaskäik õpetas oluliselt rohkem enese eest hoolitsemise vajadust. See õpetas pimedas metsas orienteeruma (mina eksiks kindlasti ära, sest mina küll aru ei saanud, kus on põhi ja kui ma ka sain aru, kus on põhi, siis mis ma selle teadmisega küll oleksin pidanud peale hakkama? :) ), õpetas meeskonnana tegutsema. See õpetas, et pole olemas halba ilm, on vaid vilets suhtumine. Ja suhtumist saab muuta, kui teha seda kõik koos :)
Aitäh Liivi!
Aitäh kõigile teile!
Järgmise korrani!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar