Süstamatk Võhandu jõel

Arvol tuli peale tunne, et me ei ole juba tükk aega midagi ägedat teinud. Midagi teistmoodi ja uut. Poisid ju nüüd kõik vabad ja õnnelikud ning seoses jaanidega olid kõik ka pikka nädalavahetust veetmas. Ta vaatas igasuguseid asju: Ruhnu, Hiiumaa, erinevad RMK metsamajad ja siis pühapäeva õhtul nädal tagasi ta tuli mu juurde ja ütles, et me lähme kahepäevasele süstamatkale Võhandu jõele. Mõlemal päeval peab sõitma 13km. Ma hakkasin appi karjuma :), sest 13km tundus ikka jube palju. Kevadel me ju käisime raftingul ja tookordne umbes 6km  distantski tundus juba pikk ja väsitav. Arvo arvas, et ei ole hullu midagi ja nii ta kogu kamba jälle kokku ajaski. Kampa kuulusid muidugi Liivi oma perega, Aivar ja lisaks veel Agnes ja Reet. Parajalt suur punt, vaja läks viite süsta ja palju head tuju.  

Kogu ettevõtmine sai teoks tänu matkajuht.ee-le, kust me saime süstad rentida ja kes organiseeris meile ööbimise. Kuna süstimine on suhteliselt kallis, siis otsustasime ööbida telkidega, lisaks muidugi saun ja viimasel hetkel bronnisime ikkagi saunapealse ka ära - juhuks, kui keegi ei taha telgis magada (näiteks Aivar ja Robin).

Laupäeva hommikul asusime teele, sõita oli 4 tundi. Arvole kohe meeldib neid toredaid asju teha Märjamaast võimalikult kaugel. näiteks Põlvas :)  Listakul algas meie retk. Me jäime natukene hiljaks ja seetõttu oli meie instruktaaž väga lühike. Ma sain aru ainult sellest, mis tuleb teha siis, kui meil õnnestub süst pikali ajada. Seda sain ka aru, kuidas mõla peab käes olema. Ülejäänus jäin Arvole lootma (nagu ikka). Paatkonnad püüdsime teha võimalikult võrdsed. Nii juhtuski, et kõige tugevam ehk meie oma Vin Diesel ehk Aivar sai Sebastiani. Robin ja Mart olid koos, mina ja Arvo, Liivi ja Priit ning Agnes ja Reet. Võrdne oli see kõik muidugi ainult ühes helesinises unenäos, sest vaatamata Aivari paadi üksiktööle, oli ta ikkagi koguaeg esimene või hullemal juhul teine. Kubjas Sebastian muidugi ei andnud talle armu ka. 

Mis te arvate, kes lasid oma süsta esimesena vette ja  panid kohe tuhatnelja ajama? Loomulikult Robin ja Mart ning Aivar ja Sebastian. Mina sain kohe aru, et nende kahe paadiga ma võistu, või isegi mitte samas taktis, liikuda ei jaksa, sest ma pole lihtsalt nii heas füüsilises vormis. Tegelikult pean ausalt tunnistama, et arvasin end isegi nats paremas vormis olevat, aga selgus, et vorm on ikkagi olematu. Ma polnud muidugi ka päris kindel, kui kaugele nad jõuavad sellise kihutamisega sõuda, sest ees ootas ikkagi 13km jõge ja jõuvarusid tuli kasutada otstarbekalt. 

Kui me olime 4km ära sõudnud, mis muuseas ei ole üldse mitte lihtne töö, siis ma rõõmustasin, et 9km veel. Kui me olime 8km ära sõudnud ja toimus meie etteplaneeritud lõunapaus, olin ma juba üsna rõõmus, et ainult 4km veel. Ja siis hakkas Liivi kaarti, mis meile alguspunktis kätte anti, vaatama ja vaatas ta seda, kuidas vaatas, selgus, et 14 (!!!!!!!!!!!!!!) km on VEEL. Lisaks sellele kaheksale, mis me juba ära olime sõudnud. Ma ei osanud esimese hooga muud öelda, kui et ma tahan koju :))) Kohe! See tundus lausa võimatu olevat, sest 8km jõel süstaga on ise juba päris kõva füüsiline trenn, aga 14km veel.... Robin saatis salvavaid pilke oma isale ja näljakorina tõttu oli eriti vihaselt meelestatud. Aga ei öelnud ühtegi halba sõna, hambad olid vaid ristis. 

Lõunaks olime kodus ette valmistanud kotlette ja praemunasid. Puberteedid, kes olid kaheksa kilomeetrit end tapnud, olid omadega täiesti läbi. Erilist indu ei andnud ka see juurde, et nad said teada, et alles on sõutud vähem kui pool. Aga nagu tühi kott ei seisa püsti, sai ka meie teismelisete paatkond söögist uut jõudu ja energiat ja läinud nad olidki :) Ikka kihutavas tempos. 

Puhkepaus jões

Mina vaatasin oma Endomondoga tõtt ja ei suutnud uskuda, et 14km peab veel selles samases süstas aerutama. See tundus lausa ülekohtune :) Olime Arvoga enamuse ajast viimane paatkond, sest mul oli vaja pilte teha ja Arvo tahtis ilma nautida ja üleüldse polnud meil kuskile kiiret. Ma ei hakka isegi mitte mainima, et raske oli ka.... Need esimesed paatkonnad hakkasid ka väsimuse märke näitama ja hoog läks natukene rahulikumaks. Peale 4 tundi ja 30 minutit hoogsat aerutamist olime läbi uhanud 22 km ning vasakus kaldas ootas meid maabumiskoht koos sauna ja puhkusega. 

Selline tunne oli nagu oleks päev otsa aerutanud :) Ma ei tea küll, et meil oleks varem olnud nii füüsilist retke kui see 22km Võhandul. Ja see oli  väsitav. Ausõna. Robin ütles, et kui ta oleks teadnud, et nii pikk maa tuleb läbi sõuda, ta poleks tulnudki, aga Roini puhul aitab alati korralik kõhutäis sööki ja kõik on jälle ilus. Söök, saun, puhkus ja ujumine tõid väsinud lihastele leevendust ning tegelikult olime enda üle uhked, et me nii suure tööga hakkama saime. Kusjuures ilma olulise vingumiseta :) Eks selle 13km kallal sai tögatud küll ja väsimuse foonil võibolla pisut ka porisetud, kuid lõppkokkuvõttes olid kõik väga tublid ja said kenasti hakkama. See kohalejõudmise moment oli vist kõigile suur kergendus.

Keetsime Liiviga suppi ja grillisime vorste. Mehed tegelesid autode ja telkidega. Poisid mängisid jalgpalli. Õhtu oli väga soe ja ilus. Ja kuidagi rahulik. Liivi mängis natukene kannelt ka, väga mõnus oli. 

Jalgpalli jaksavad nad alati mängida

Kaks jalkamaniakki hoiavad end värskete jalkauudistega kursis

Öö oli uskumatult soe ja sääsene ning telk on ikkagi suhteliselt viimane variant väljapuhkamiseks. Vaatamata viletsale ööunele olid kõik hommikul valmis suurteks tegudeks ning peale korralikku hommikusööki (puder) ja kogu jama kokkukorjamist ja ärakoristamist, asusime uuesti teele. Arvo vaatas kaarti nii ja naapidi, aga päris täpselt aru ei saanud, kui pikk teekond (jõekond) meid ees ootab. Sõudsime esimese hooga rahulikus tempos 11km ja siis tegime lõunapausi. Liivi vaatas taaskord oma terase pilguga kaarti ja ütles midagi tõeliselt päästvat - jäänud on veel 4km. Me ei suutnud teda uskuda, sest broneeringut tehes ei öeldud meile kilomeetreid, vaid anti orieneeruv kellaaeg ehk teisel päeval on teekond 4 tundi pikk. Me olime selleks ajaks alles 2 tundi sõudnud, seega tundus neli natuke ebareaalselt positiivne. 

Teise päeva lõuna väljanuputamine oli juba natukene keerulisem, sest sellistel kuumadel päevadel (täna näitas termomeeter 33kraadi) läheb ju kõik kiiresti riknema. Valdav enamus sõi nuudleid õllepunnidega. Peaks mainima, et needsamased õllepunnid on meie nahka ja kõhtu päästnud ikka väga loendamatud korrad (Liivi ja mina neid muidugi ei söö). 

Kõik said kenasti söönuks ja kuna õues oli tõeliselt kuum, siis soovijad said ujuda ka. Lõpuks asusime teele üsna reipas meeleolus, sest usaldades Liivit, polnud lõpp enam kaugel. Süstad liikusid üsnagi aeglaselt need viimased kilomeetrid, sest kõikidel oli toss väljas. Sebastian ütles ka, et ta on ropult väsinud :)))) Kui me sõitsime Pääsna silla alt läbi, sai mulle selgeks, et lõpp ei ole tõesti enam kaugel. Täpselt 16-kilomeetril olimegi oma matkaga sihtpunkti ehk Pindile jõudnud. 

38 kilomeetrit ja 7 tundi 30 minutit. Uskumatult vaprad sellid! Kõik! See matk näitas selgelt, et kui midagi väga tahta, siis saab küll. See oli tõesti raske retk, kohati lausa sellist tunnet tekitav, et appikene, ma enam lihtsalt ei jaksa, aga me tegime selle ära! Mu käed on rakkus ja õlad on vist küll kõigil haiged (peale Sebastiani muidugi) ja enamusel on päikesepõletus ka, kuid see on väike hind selle kogemuse eest. Selline kogemus on vajalik, et tunda, kui tublid me tegelikult oleme. Igaüks sellise matkaga hakkama ei saaks, päris kindlasti mitte, sest midagi kerget selles küll ei olnud. See oli raske, aga väga vahva! Võibolla ma oleksin oma mehe kuu peale saatnud, kui ma oleks teadnud algusest peale, et meil tuleb läbida 38km, aga ju siis pidigi nii olema, et ma ei teadnud.... Kogemuse saamiseks.... Irooniline on muidugi see ka, et Arvo ei teadnud ju isegi, kui palju kilomeetreid meil läbida tuleb :)))) 

Homme uuesti ei läheks :) Aasta pärast? Kes teab... Täna püüame oma kange kerega voodis end välja puhata, et homme uutele tegudele minna. Aitäh kõikidele osalejatele - te olete parimad! Teiega koos on nii hea ja turvaline olla :) Isegi siis, kui toss on täitsa väljas... Ma loodan, et meil tuleb koos veel palju vahvaid tegemisi ja kogemusi.