kolmapäev, 3. august 2016

Iga-aastane Hobulaiu

17. veebruar 2016

"Kirsti, kas veel on vaba aega Hobulaiule?"
"Oota, ma vaatan! Päris hapu on juba. Jah, 31.juuli-3. juuli on veel vaba."
"See ju täpselt meie iga-aastane aeg. Broneeritud!"

Neljateistkümnendat aastat järjest pakkisime me Arvoga oma osad õed ja vennad kokku ning sõitsime Hobulaiule. Hobulaid on piklik laid Väinameres Vormsi ja Rohuküla vahel. Saare pindala 75 hektarit ja kõrgus kuni 6,6 meetrit. Hobulaid on põhja-lõuna suunas piklik ning kuni 2,5 kilomeetrit pikk. Hobulaiu põhiosa moodustab radiaalne oos, mille meri on ümber kujundanud. Nendest numbritest olulisem on aga see, et Hobulaid on kõige vaba. Kuna elektrit ei ole, siis on igasugused kaasavõetud tehnikavidinad tühjade akudega, rääkimata muidugi televiisori olemasolust. Oma loomulikke hädasid tuleb rahuldada kuivkäimlas, milleni viib looklev tee läbi metsa. Nõudepesu käib kausis ja ihupesu kapaga vett pähe kallates. Ei ole külmkapi ust, mida iga natukese aja tagant paotada, on pime ja külm kelder, kuhu minusugune jänes parema meelega üksi ei lähe. Raadio asemel on Bassu ja Liivi kitarrid ning putru peab keetma 5 liitrise potiga. 

Kokku läksime saarele üheksateistkümnekesi, nendest üheksa olid noored/lapsed. Vanusevahe noorima ja vanima vahel oli 56 aastat. Üleminek oli peale mitut tormilist minekut väga rahulik ja kindel, keegi ei saanud isegi märjaks. Sebastian küll oleks väga tahtnud näha välku ja rahet ning üle paadinina loksuvaid laineid, kuid see ekstreemsus jäi tal seekord ära. 


Esimene päev oli selline rahulik ja keskendunud passimisele. Noored (Robin, Mart, Erlend, Kristiina ja Carmee) mängisid pokkerit, kõndisid mööda saart ringi, veetsid aega sadamas ja paadis, kuulasid oma veel täisakudega telefonidest muusikat, aelesid vooditel (nad said kõik ühte tuppa), käisid ujumas, mängisid beerbongi (teeme näo, et me ei tea sellest midagi), käisid saunas ja tundsid end muidu hästi. Ega neid eriti näha ei olnud, nad hoidsid ikka suhteliselt omaette. Ega selles vist midagi imelikku pole ja jääb siiski lootus, et aasta-paariga nad imbuvad täiskasvanute sekka tagasi. 


Täiskasvanute esimene päev oli enamasti toimkonnas, seega - ega noored millestki ilma ka ei jäänud :). Üheksateistkümnele inimesele toidu valmistamine ei ole mingi nelja inimese ära toitmine :) Tööjaotus oli olemas - keegid tegid süüa, keegid tegelesid saunaga. Mul natukene kripeldas, sest mulle tundus, et mu peakokast mehe õlul oli vast rohkem, kui ma oleks soovinud, kuid eks ta on selle endale ise valinud - tema valmistatud salatid on lihtsalt nii maitsvad :) Ära söödi 7,5 kilo liha ja neli forellifileed ja viis kohafileed, väga palju juurikaid  ja värsket kraami, hommikune kaerahelbepuder, kaks liitrit valmiskama, pennesalat, kook, 24 muffinit ja kaks karpi piparkooke, kolm kilo maasikaid ja arbuus, neli suurt šokolaadi ja  kaks liitrit suppi. Kilo komme ka :) 


Mängiti palju jalgpalli ja vahet pole, kellega parasjagu mäng käis, siis Sebastian oli alati mängus ehk siis ta mängis VÄGA palju jalgpalli. Vigastusi sel aastal ei olnud ja puugikogu täienes vaid ühega  - Sebastianil üks. Mulle meeldis eriti see, et noored ikka ka viitsisid Seebuga mängida. Ma natuke muretsesin, et äkki kogu jalka jääb Aivari õlule, kuid mu mure oli asjatu - maha peeti palju pingelisi mänge Sebastian/Erlend ja Robin/Mart tiimide vahel. Õnneks soosis pallimängu ka ilm, sest ei olnud liiga palav ja ei olnud märg. Pallimängu pilte on mu lalati hirmus palju ja siis on nii raske valida, mida võtta ja mida jätta. Nad mängivad nii hingestatult, et see paistab pea igalt fotolt välja. 


Mõlemal õhtul tegime sauna, sest see käib saarel olemise juurde. Vapramad jooksid otse leiliruumist merre ka ja väitsid, et vesi on jumalasta soe :) Minu jaoks oli vesi külm ja ma ujumas ei käinud, aga paljud siiski käisid ja isegi mitu korda. Väga aktiivsed ujujad olid Kristiina ja Carmee, samuti Sebastian, Liivi ja Arvo. Mõned sunniviisilised ujumised olid ka seoses fotojahiga, aga keegi ei virisenud :)


Teine päev saarel algas hommikuvirgutuse ja kahe seltskonnamänguga. Kõige selle eesmärgiks oli meie suur punt käima saada ja sellist tunnet tekitada, et vot nüüd me tahame ja suudame :) See ei olegi tegelikult nii lihtne, sest paljud tahavad kohe viilima hakata. Aga käima kõik said ja seda oligi väga vaja. Naerda sai ka hirmus palju, sest Karel ei võigi suud üldse lahti teha - kõik juba naeravad :)


Päev ise oli aga juba väga palju aktiivsem kui eelmine. Liivi oli välja mõelnud kaks kunstiülesannet ja minu poolt oli fotojaht. Kunstigruppides oli vaja joonistada grafiit- või soepliiatsiga kivi ja selle ümbrus ning värvipliiatsitega (võis ka jääda must-valge juurde) joonistada saarel leiduv taim. Sel aastal oli sellist ma-ei-tea-ja-ei-oska suhtumist kordades vähem, sest enamus juba teadis, et pääsu pole naguniigi :) Need, kes eelmisel aastal kaasas polnud, avaldasid küll arvamust, et ei oska, aga tegelikult oskasid kõik väga hästi. Põhiline siinjuures on see meekonnavaim, sest kõik pidid oma panuse andma ja kõik andsidki. Isegi ema, kes ikka ja alati poriseb. Taiesed tulid äärmiselt erinevad - mõni oli väga realistlik, teine aga juba viies dimensjoon :)


Fotojahi tulemustest ei tea ma veel suurt midagi. Kaheksast fotost kolm olen kätte saanud. Kui olen kõik pildid kätte saanud, siis teen sellest eraldi postituse, sest need fotod on seda väärt!

Päris õhtul, nii kella 22.30 ajal, algas öörännak. Liivi oli luulevormis aaretejahi korraldanud, mis oli siiralt vabatahtlik. Eriti rõõmustav seejuures oli see, et kõik peale ema tegid öörännaku kaasa. Maha kõndisime 4,5km ja taevasse lasksime viis hiinalaternat (biolagunevat) ja ühe ilutulestiku paketi :) Noored ja Seebu tegid rännakut väga suure õhinaga kaasa  ja täiskasvanud püüdsid nende tempos püsida. Taaskord saab öelda, et kõik tegid asja kaasa suure innuga ning virisejaid meie seltskonnas polnud. 


Üleüldse mitte ühtegi probleemi. Kõik sujus nagu lepase reega ja isegi ilm ei vedanud alt. Saime küll teisel päeval ühe vihmasuraka, aga see oli ka kõik. Eriline kiitus Bassule ja Liivile nende ühiste pillimängude eest, sest laiul peab laulda saama. Mitte mina. Sebastian muidugi. See on nii äge, kuidas see kõik kokku saab - meie õde ja vend ja laps ja pillid ja lauluhääled. Soe ja vaikne õhtu, natukene meretuult....

Onu Aivar püüdis saarelt meile pääsusaba kinni :) Kaua oodatud ja igatsetud ilus eksemplar

Hobulaiu võlu ja valu ei saa sõnadega edasi anda. See on miski, mis on ja mida peab ise saama kogeda. Omal nahal. Jah, ma tunnistan, et mind natukene väsitab, sest palju on inimesi ja melu on suur, aga siis ma puhkan natukene ja jaksan edasi. Meie lapsed on sellel saarel õnnelikud ja mitte ainult meie isiklikud, vaid meie kõikide lapsed. Igaüks oskab leida endale tegevust ja rakendust, kui selleks vaid soovi on. Kolmas aasta käisime umbes selle seltskonnaga ja oli taaskord väga tore!

Mul on hea meel, et kõik on valmis kaasa tegema ja olema. Võibolla natuke vahel ei viitsiks ja ikka tahaks öelda, et nagu ei oska ka, aga kõik on avatud. Avatud tegema asju, mida nad igapäevaselt ei tee ja selle kogemuse saamiseks tulebki justnimelt sellele väikesele saarele jõuda. 


Järgmine suvi jälle. Andke aga endast varakult teada, kui te keegi ka sooviks veel meie vahva seltskonnaga liituda, sest ruumi on ja häid lambaid mahub palju ühele saarele. 

Poisid oleksid tahtnud veelgi olla :) Mina tahtsin koju, sest kodus on ka hea olla, kui oled kaks päeva olnud melu keskel. Kaasa sai palju fotosid ja järgijäänud leivad :D Ma alati natuke kardan seda Hobulaiu ettevõtmist, sest inimesi on palju, aga ma alati kogen, et kõik on hästi. Me oleme koos inimestega, keda me armastame ja kes meist hoolivad. Võibolla selle tunde taaskogemise jaoks ongi vaja korra aastas käia ära sel väikesel saarel? Kes teab....

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar