neljapäev, 21. detsember 2017

La Dolce Vita restoran Tartus

Kui me käime Tartus Anne juures (jajah, me ikka veel käime seal), siis me läheme tagasiteel alati Põhjakasse sööma. Kuna meil seekord aga juhtus nii, et me ei käinud Tartus oma tavapärasel reedesel päeval, vaid hoopis esmaspäeval, siis pidime leidma endale mingi muu söögikoha, sest Põhjaka on talveperioodil avatud ainult ko,mapäevast pühapäevani. Me ei tea Arvoga tegelikult Tartust mitte midagi, sest me oleme seal käinud ainult läbisõidul või Anne juures ja meil ei olnud õrna aimugi, kuhu me võiksime minna. Ma olin eelmisel päeval kodus natukene guugeldanud ja valisin omast arust päris hea ja soodsa koha välja, aga sellel ajal, kui meie Annega oma asju ajasime, guugeldas Arvo ka ja leidis ikkagi, et see minu guugeldatud koht pole miski koht :) Ja me läksime hoopis La Dolce Vita'sse (mina olin selle välistanud kallite pearoogade pärast...). 

Tegu on itaaliapärase restoraniga, kuigi kui nüüd täiesti aus olla, siis peale lipu ei tundunud seal küll rohkem midagi Itaaliat meenutavat :) Võibolla on see aastaajast tingitud, aga natukene häiris, et kõik oli nii hele ja pimestav ehk siis valgustus ei olnud hubane ja kogu ruum tundus liiga hele ja valge. Minu jaoks oli natukene häiriv, et lauad olid liiga tihedalt. Mulle kohe üldse ei meeldi istuda nii tihedalt täiesti võõraste inimestega külg külje kõrval. Kuna meie sealoleku ajal juhtus restorani külastama kolm laudkonda väljamaalasi, siis oli lärm kuidagi eriti häiriv. Või oli minu tundlikkus Anne juures käigust intensiivsem..... 


Restorani omanikeks on itaallased, kes pakuvad väidetavalt autentset Itaalia gulinaariat. Kõik pitsad valmivad elaval tulel puuküttega ahjus ning lisaks leiab sealt otse Itaaliast toodud pastast tehtud pastaroogasid. Täidetud pasta tehakse sealsamas kohapeal vanade traditsiooniliste retseptide järgi. Me Arvoga otsustasime süüa pitsat kui me kord juba itaaliapärasesse restorani sattusime. Oi, kui pikk see pitsade nimekiri oli! Ja kõikidel pitsadel oli niiiiiii palju koostisosasid, et minu kartlik meel võttis kõige lihtsama pitsa, mis nimekirjas oli ja koosnes see ainult kolmest komponendist: tomatipasta, mozzarella ja itaalia salaami ("Salame Italiano"). Arvo oli palju julgem ja valis välja "Miss Italia" (tomatipasta, mozzarella, crudo sink, kirsstomat, kirss-mozzarella, trühvlikaste ja parmesan). Kui pitsad lauda toodi, ütles Arvo, et see on ju toores :))))), aga tegelikult pidigi kõik vist  nii olema. Minu pitsa oligi väga tagasihoidlik ning vahepeal ma unustasin ära, et söön audentset itaalia pitsat :))) ja haukasin oma vorstisajast järgmise suutäie. Arvo pitsa seevastu oli...oi, kui maitserohke. Aga nagu karta oligi - minu jaoks liiga võõras ja liiga palju erinevaid maitseid koos. Arvot häiris natukene, et juustud ei olnud sulanud (sellest ka see toore pitsa jutt). Minu meelest oli pitsapõhi natukene liiga kõva (Haapsalus oli igatahes parem) ja selle söömine oli lõugadele ikka paras töö. Pitsad olid enam-vähem heas mõõdus - jaksas ära süüa küll, kuigi oleks ka poole vähemast kõhu täis saanud. 


Kuna me juba väljas olime ja ebatervislikult toitusime, siis me ikka võtsime magustoidud ka. Arvo valis välja "Tiramisu" ja mina võtsin täiesti tundmatu "Fagottino al ciccolatto con mascarpone" (traditsiooniline itaalia pirukas šokolaadi ja maskarpoone juustuga). Titamisut olen varem söönud ja maitsesin ka seekord Arvo oma. Oli väga hea! Pehme, kreemine, väikese alkoholinüansiga (ma tegelikult ei joo alkoholi üldse, sellest tulenevalt võis alko maitse tunduda natukene liiga intensiivne). Ja no see minu tellitud pirukas! Ma pidin südari saama, kui see lauda toodi, sest see oli lihtsalt nii suur! See oli nagu kaks mis-iganes-muud magustoitu kokku. Ma ei ole kunagi varem saanud nii suurt desserti. Pirukas oli tõenäoliselt samast taignast, millest oli pitsapõhi ehk siis kordus sama probleem - saialine oli nii kõva, et raske oli süüa. Aga kui tükk juba suus oli kõige selle šokolaadi ja kreemiga, siis maitses hää! Lausa väga hea! Kuigi jah, ma arvan, et mul on kolme aasta magusanorm ületatud :) Mulle eriti meeldis see, et pirukas oli pealt soe, aga kreem oli sees külm. See kõik kokku oli nii nauditav, et isegi Arvole meeldis (ta on magustoitude osas üsna valiv). 


Lõppkokkuvõttes mulle meeldis, kuigi kui ma peaksin sinna veel sattuma, siis ma proovin kindlasti mingit pastarooga. Pitsa ei ole ikka päris minu teema, kuigi vahel väga harva võib ju süüa. Olen koguaeg rääkinud, et kui me kunagi üldse kuskile reisime, siis võiks see olla Itaalia, sest itaallaste toidukultuur on nii põnev ja maitseküllane. Nende pasta valmistamisoskus ülemaailmselt kuulus. Ma ei teagi, miks ma seekord valisin pitsa - vist selle pärast, et Arvo valis ka. Nii et - korra me peame sinna veel sattuma - pastat sööma :)

Täna ma ei tea, kas sellel söögil oli midagi pistmist Itaaliaga või mitte, sest mul pole millegagi võrrelda. Saan ainult öelda, et toit oli maitsev ja kõhtutäitev ning teenindus oli kiire ja korralik. Põhjaka vastu ei saa, aga sinna sööma minna võib teinekordki. Ja kui keegi tahab eriti suurt magustoitu ära süüa, siis on La Dolce Vita ja nende "Fagottino al ciccolatto con mascarpone" just õige valik :)





6 kommentaari:

  1. See on meie pere lemmikkoht! Ja autentsust lisabki just see pidev sagimine-sebimine ja lärm :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Äge värk! Eks see lärm ja sebimine on tõesti itaaliapärane :D Ma lihtsalt olen jube tundlik...Tegelikult oli kõik kena ja hea!

      Kustuta
  2. Soovitan reisida küll Itaaliasse,sealne söödud pasta maitses hoopiski teisiti.Sõin Firenzes Titamistut,meie omad ei jää grammigi alla,vaata et on paremadki :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma kohe arvasin, et Itaalias tehtud ja itaaliapärane ei pruugi olla üks- ja seesama :) Ma loodan, et mul avaneb kunagi võimalus süüa päris Itaalias päris Itaalia pastat :)

      Kustuta
  3. Itaalias on pitsad väga lihtsad ja ülimaitsvad (hoolimata vähestest komponentidest, ütleb minu loogika...). Itaalia on muidugi väga suur ja traditsioone on palju erinevaid ning seda kõige õigemat saab alati just sealt, kus parasjagu olla ;). Ma arvan, et kui tegid itaallased siis seegi on ehedalt itaaliapärane :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ega Jamie Oliverigi asjata ei ütle, et vähem on rohkem :) Ja kui ikka ei ole harjunud sööma näiteks trühvlikastet, siis see maitse on võõras. Kas just halb, aga võõras. Salaamit oled ju ikka elus mõned korrad söönud :)

      Kustuta