laupäev, 21. jaanuar 2017

Kolmekordne karp

Ma käisin Tallinnas TeemeTeistmoodi moesalongis Mailis Kämbre käe all õppimas, kuidas teha kolmekordset ehtelaegast või lihtsalt kolmekordset karpi. Sattusin läbi Facebooke kuidagi TeemeTeistmoodi kodulehele ja kuna see salong asub Tallinna Ülikooli käsitööõppetooli ligiduses, siis ma sain oma juba ammu unistuseks olnud karbi õpituppa minna. 

Oi, kuidas ma kartsin.... Ma ei ole ammu Tondil käinud ja siis kõik need võõrad inimesed ja võõrad tegemised ja ma ei teadnud üldse, kas ma sellise käsitööga hakkamagi saan... Olen kaks karpi varemalt teinud, need ei olnud just kuigi keerulised valmistada. Aga see kolmekordne tundus nii uhke ja keeruline, et ma kartsin, et äkki ma ei saa hakkama... 

Minu hinge rahustuseks võeti kõiki salongi vastu laia naeratuse ja kõlava terega - muist hirmu kadus ära - igaltpool vaatasid vastu lahked naised. Ometigi on ikkagi väga raske võõrasse kohta minna ja hakata tegema asja, millest pole isegi mitte õrna ettekujutust. 

Mailis on sellistele jänestele loodud nagu mina olen :) Ta haaras kohe initsiatiivi ja endalegi ootamatult oli mul juba ilupaberid ja nepaali paber välja valitud ja koht kaugemas lauanurgas olemas (ma olen nagu Sebastian - ikka kuskil kaugemal, eemal, otsa peal :) )


Töö oligi väga raske nagu ma kartsingi. Koguaeg pidi midagi mõõtma (millimeetritäpsusega), siluma, painutama, teipima, liimima, lõikama, jälle mõõtma ja liimima. Liimida sai palju, küll liimipulgaga, küll Momendiga, küll kuumaliimipüssiga. Natukene peab vist ikkagi mingisugust annet ka olema või vähemasti suur huvi. Kuna ma tunnen end siiski käsitööd tehes suhteliselt kindlalt, siis õige juhendamisega ei olnud mingisugust raskust tööülesannetest aru saada. Mõni samm oli raskem, mõni kergem, aga üldjoontes suutis Mailis kõik selgeks teha. Ühe korraga ei taha lihtsalt kogu info kahe kõrva vahele ära mahtuda :) Sain palju erinevaid asju proovida, millest mul ei ole varemalt üldse õrna aimugi olnud. Näiteks neetimine. Ja kuidas need nurgikud sinna nurkadesse saavad. Või kuidas filigraan papi kõlge kinnitada. Tegelikult sai täna teada, mis on üldse filigraan :) 


Ega ma suurt ei mäleta küll, kuidas ja mis ma tegema pidin. Nii et - kodus järgi teha ei saa :) Pole selliseid vahendeidki, kui nüüd aus olla. Kõiki asju ostma hakata pole ka mõtet, sest mul oli seda karpi ühe kindla asja pärast vaja. Võibolla mul rohkem ei tule kunagi sellise karbi ehitamise vajadust... Mine Sa tea... See karp aga sai just selline - minu nägu ja tegu. Ilupaberi liblikad ei ole juhuslikud - kes meid teavad, need teavad, miks just liblikad :)


Mulle Mailis väga meeldis nii inimesena kui juhendajana. Ta nägi juba varakult, kellele kuskil abi või õpetust vaja läks. Õpituba oli hoogne ja niisama molutamise aega ei jäänud. Ta tundus selline väsimatu :) Kõik meisterdajad olid koguaeg erineval maal ja teda jätkus kõikide juurde, et ikka uuesti ja uuesti mingeid asju üle rääkida. 

Sellise karbi tegemine võttis mul aega 4,5 tundi ja ma olin esimene, kes lõpetas. Ehk siis aega läheb ikkagi päris palju. Iga detail tuleb ju eraldi valmis teha ja kõikide juppide omavahel ühendamine on ka aeganõudev. Minusugusel "ilumeeletul" võttis see ka omajagu aega, et välja mõelda, kas ma kasutan pitis või fotot või filigraane. Kas nupud tulevad väiksemad või suuremad. Ma eriti ei julge katsetada, sest mul puudub kompositisooniline ilumeel ja siis mul on hirm, et äkki keegi vaatab, millise käkerdisega ma olen hakkama saanud või hullemal juhul ütleb mulle seda otse näkku (ega seljataga sosistamine ka eriti kena pole). 

Nüüd on ehteid ka vaja. Selleks ma lähen poolvääriskividest ehete õpituppa ka :) Ma loodan vähemasti, et ma ikka saan minna.... Ennem ma natukene uurin nende poolvääriskivide kohta, sest mul on neid ehteid ühe kindla asja pärast vaja :) 





9 kommentaari:

  1. Väga ilus on, üldse pole käkerdis. Mul jäävad pooled asjad seetõttu tegemata, et lihtsalt ei julge. Eks see, kuidas koolis kunstitunnis tambiti, on jätnud oma jälje. Võtan siis eeskuju oma viieaastasest, kes lugematult hulga pilte joonistab ja kõik on maailma kõige ilusamad. Minu jaoks, vähemalt.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh :) Tuli ilus jah, ei tulnud käkerdis :) Ole julge!

      Kustuta
  2. Vaau, väga ilus karp! Tõsiselt!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh, tõsiselt :) Mul on endal ka oma tehtu üle kohe hea meel :)

      Kustuta
  3. Ma olen ikka väga õnnelik inimene, ausalt. Sellised "õpilased" satuvad minu koolitustele! Lase sama tempoga edasi ja loodan, et satud minu käe alla meisterdama veelgi :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh, Mailis :) Muidugi satun, see on kindlamast kindel, sest kuigi mu kogemused paberitööga on alles lapsekingades, mulle meeldib see nikerdamine.... Esimene õnnestumine annab ikka hoogu juurde :)

      Kustuta
  4. Ilus on! Ma olen kohe kade (heas mõttes) selle peale, kes karbi endale saab... ja veel ehetega (harakas nagu ma olen ;) . Tahaks ka osata ja teha, aga ma ei ole päris kindel, et mul selliseks pusimiseks kannatlikkust jätkub. Ja kui ütled, et mõõta tuleb millimeetri täpsusega...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tuleb mõõta jah väga täpselt. Ja ega Sa muudmoodi teada ei saa, kas Sa hakkama saad, kui proovid :) Järgmine kord lähme koos? Ja aitäh kiidusõnade eest!

      Kustuta
    2. Jaa, tulen, kui kutsud :D

      Kustuta