neljapäev, 23. november 2017

Voodriga sõrmikud

Pean tunnistama, et ma ei ole eriti käsitööga tegelenud viimasel ajal. Või no natukene olen ka, aga see on jälle selline suurem projekt, mis loodetavasti on valmis jõuluks. Aga ühel hommikul, kui termomeeter näitas -7 kraadi, ütles Sebastian, et ma pean talle uued voodriga sõrmikud kuduma. Mul pidi peaaegu hing kinni jääma, sest see on ju hirmus nikerdamine ja kessee viitsib seda ette võtta. 

Loomulikult mina viitsin, kui laps ikka soovi avaldab. 

Voodri tegin lõngast Zitron Filisilk, mis jätkuvalt hämmastab mind sellega, et mõeldud on see lõng pitsi kudumiseks, aga päriselt ka - sellest ei ole võimalik pitsilist asja kududa, sest see lõng on nii ebaühtlane. See sobibki sellisteks peidus olevateks asjadeks ära kududa, mis tähendab vist seda, et ma oma elus ikka koon veel mõned voodriga sõrmikud. Ilulõng oli Drops Big Merino, millest ükskord kudusin Robinile kampsuni. Ma ei tea ise ka, miks ma valisin just selle jämedakoelise lõnga... vist ikka selleks, et väga soojad sõrmikud tuleks.   

Tegin seekord kuidagi väga lihtsalt. Lõin üles Merino lõngaga  ja 3,0 sukavarrastega 32 silma, kudusin paraja osa soonikut ja siis korjasin iga silmuse tagant üles ühe silmuse 3,5 sukavarrastele. Edasi kudusin nagu sõrmikut ikka ja pidin iga kord, kui vardad võtsin, natukene podisema, sest sellest pitsilõngast ei ole kohe üldse hea kududa. Eriti sõrmikuid. Kõik tundus nii lötakas ja pehme ja vormitu - täielik jama. Mul oli hea meel, kui sõrmikuvoodrid valmis said, see tähendas, et kaks sõrmikut valmis ja ainult kaks veel :)


Edasine oli juba kukepea! Hall lõng on nii jäme, et töö lausa lendas käes ja lendas kohe nii hästi, et teine sõrmik tuli umbes kolm sentimeetrit pikkusesse suurem :))))) Ma ei tea, kuidas see juhtus, ma ausõna pole varem mingit sellist käkki kokku keeranud. Ega mul muud üle ei jäänud, kui harutasin suurema sõrmiku uuesti pöidlaauguni üles ja asusin aga tööle kallale. Sebastian pidi ahastusse langema, kui ütlesin talle, et pean ühe sõrmiku üles harutama, sest ta ootas oma kindaid nii väga. Ei olnud hullu midagi, siuh lips harutasin üles ja kudusin kohe sama hooga uuesti. Ajakulu vast tunnike. 

 

Sõrmikud tulid ausad! Pehmed, soojad, parajad ja ilusad :) Ilusad nii seest kui väljast ja see mu endisele käsitööõpetajale meeldiks kindlasti. Lõngaotsi peitsin vist 1,5 tundi küll kindlasti.... Sebastian võiks järgmine kord mulle öelda, et ta soovib endale voodriga labakuid - kõik oleks palju lihtsam :) 

Aga ma ei virise. Tegelikult mulle ju meeldib nokitseda ja uued sõrmikud on juba valmimas. Seekord ilma voodrita, et saaks kasutada õuetrennis väravavahikinnaste all. Ehk siis ainult kaks sõrmikut vaja teha - köki-möki :) Laps läks täna oma uute kinnatsega kooli - hea on asju teha, kui need päriselt leiavad kasutust!

Nii et - kui Sa soovid, ma võin Sulle ka voodriga sõrmikuid teha, sest seda oivalist pitsilõnga veel jagub :)








6 kommentaari:

  1. Täitsa ausad sõrmikud!! Küsin, kuidas sa saavutad selle, et sisemine kinnas käest võtmisel ennast tagurpidi ei keera? Aitäh, kui õpetust jagad :)

    VastaKustuta
  2. Kui ilulõngaga on ka sõrmikud valmis, siis selle lõpetamise lõngaga kinnitan voodri sõrme otsast päriskinda külge ja siis alles peidan lõngaotsa ära :) Toimib hästi!

    VastaKustuta
  3. Kusjuures täiesti päriselt sooviks küll!

    VastaKustuta
  4. Paneks ennastki kinnaste järjekorda :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See pakkumine oli pigem naljaga visatud :D

      Kustuta