Isadepäeva matk pimeduses

Poisid siin ükspäev arutasid, et mida teha isadepäeval ja siis pakkus Robin välja, et võiks öömatkale minna. Mitte nagu kellajaliselt öösel, aga pimedas. Matk võiks olla Sippa ja siis me võiksime sauna teha ja ööseks jääda. Ma rääkisin nädala sees Arvole sellest mõttest ja ta loomulikult oli kohe valmis minema. Arvole ei pea kunagi kaks korda selliseid asju ütlema, sest ta on alati valmis matkama.  Ilmateadet vaadates oli selge, et see matk peab toimuma reedel, sest siis lubas selget ja vihmata ööd. 

Viisime Arvoga reede päeval minu auto maale, Arvo pani veed sooja, mina tegin saunaahju tule ja Arvo tõi kaks korvi täit puid. Palusime vanaisa, et ta paneks vahepeal ahju puid juurde ja läksime koju asju pakkima. Poisid tegid samal ajal kodus õhtusöögi valmis, sest meil on peres kasvav laps (selle üle saab muuseas iga päev palju nalja), kes ütleb ikka, et tühja kõhuga on sant asju teha. 18.40 asusime kodu juurest teele. Taevas oli tähti täis, kuu polnud veel tõsnud. Kõndisime alguses mööda valgusatud kõnniteed Taramäe tee otsani ja siis keerasime pilkasesse pimedusse. 

Meil olid pealambid (Robin ei tahtnud lampi) ja kui me need järgi panime, siis me nägime täpselt enda ette, st kõik, mis jäi külgedele, oli pimedus. Mul tuli hirm peale. Mõtlesin, et lähen koju tagasi. Me oleme nii palju pimedas matkamas käinud ja ma pole kunagi kartnud ning nüüd mul oli nii suur hirm. Kui me läksime seal mööda kruusateed metsa vahel, siis ma mõtlesin koguaeg, et mul on kaks tugevat meest kõrval - miks ma kardan? Kui me jõudsime lagendikule, arvas Arvo, et me võiksime kõik lambid kustu panna... Ma püüdsin küll välja mõelda kindlat argumenti, miks seda poleks vaja teha, kuid tuled pandi kustu ja edasi liiguti pimeduses. Vaatasime aegajalt tähistaevast ja püüdsime seal leida tuttavaid objekte. Läksime vaidlema Põhjanaela üle ja täit selgust ei saanudki lõpuni. Põhjanael peaks olema taeva kõige erdam täht, aga see, mida me kõige erdamana nägime, ei asunud põhjas. Mina hoidsin Arvol käest kinni ja tegelikult minu silmad ei harjunudki selle pimedusega, st ma ei näinud tee peal olevaid auke, lompe. Juhindusin täielikult Robini jalgadest, mis ühe korra viisid mind samasse auku, kuhu Robin astus :). Kui me jõudsime Sipa teeni, siis panime uuesti lambid järgi. Pidime umbes 300 meetrit suure tee ääres kõndima ja siis keerasime vanale Sipa teele, mis viib Maavahe tee peale. See oli  jälle kruusatee metsa vahel. Ühest hoovist tuli lahtine koer meid uudistama - ma lootsin, et ehk tal on elektripiire. Mina ikka kartsin.... Meespere küll püüdis mulle slegeks teha, et karta pole midagi, aga minu meelest oli tõesti hirmus. 

Läksime mööda Maavahe teed enda püstkoja poole. Poisid tegid koera ja hundi hääli, loodus oli ümberringi nii vaikne ja... nii pime. Ükskõik, kuhu poole lambi keerasid - mitte midagi ei näinud. Ainult üles vaadates nägi tähistaevast. Püstkojani oli meie kodust 8,6km. Sebastianile teevad praegu jalad natuke liiga, aga ta oli siiski väga vapper ja kõndis ilma ohkamata muudkui edasi :) Kui me kotta jõudsime, tegi Robin lõkke ja siis meil oli söögipaus. Ma arvan, et me peatusime umbes 45 minutit. Sõime, ajasime juttu ja puhkasime jalga. Kojas oli nii hea ja turvaline olla, lõke soojendas ja kõik tundus nii tuttavlik ja mõnus. Mul oli kohe kahju, kui pidi uuesti teele asuma :) Metsa vahelt oli veel jupp maad minna, ennem, kui jõudsime Kohatu teel peale. Sealt viis kruusatee meid Riina kodu juurde. 

Vahepeal oli kell nii palju saanud, et kuu oli tõusnud ja valgustas meie teed. Robin arvas, et edasi võiksime minna kuuvalgusega ja kustutada kõik lambid ära. Kuu ei ole enam täis, hakkab poolikuks muutuma, kuid andis ikkagi suurepäraselt valgust. Kõndisime vaiskelt jõe poole ja ainsaks valguseks oli kuuvalgus. Ma tundsin, et hirm hakkas natukene vähemaks jääma, sest tänu kuule nägi kaugemale nii ette kui ka külgedele. Pealamp näitab Sulle ainult otse ette valgust ja kõik, mis jääb mujale, on pimedus. Imelikul kombel polnud jalad üldse väsinud selleks ajaks, kui jõudsime Riina hoovi, kuhu me olime Arvoga viinud väikese kummipaadi, et siis jõgi ületada ja oma talu poole minna. 

Jõgi on praegu päris suur ja vool kiire. Paat hirmus väike, mahutab ainult kaks inimest. Tekkis kitse, hundi ja kapsapea olukord - kes kõige esimesena üle läheb? Mina tahtsin kohe üle saada, sest  ma jälle natukene kartsin.... Kartsin, et me ei jõua nii kiiresti aerutada ja vool viib meid selle nitakaga kaasa. Kui me Arvoga paadi lahti lükkasime, siis andsime aerudele tuld ja ometigi oli vahepeal tunne, et aeruta, palju tahes, ikka seisad sama koha peal. Meie teele jäi kaks voolu kohta, kuid maabusime siiski õnnelikult vastaskaldal. Ja siis mind tabas mõte, et ma pean ju jääma üksi nüüd sinna teisele kaldale :) Natukene tekitas see kõhedust, kuid mulle andis kuidagi julgust teadmine, et selja taga on meie talu ja kõik ei tundunudki enam nii hirmus. Arvo tõi Sebastiani üle ja lõpuks aerutasid nad Robiniga end meie juurde. Arvo ja Robin võtsid paadi kahevahele ja kõndisme mööda põldu talu poole.

Kokku matkasime 13,74km ja ainult kõndimise peale kulus 3 tundi ja 14 minutit. Sinna sisse ei ole arvestatud söögipausi. Seljamaale jõudisme 22.50 ja seal ootas meid kuum saun. Küll oli mõnus! Arvo ja Robini jalad olid täitsa märjad, sest nad käisid jõe ääres vaatamas, kust kõige parem on jõge ületada. Panime kõik jalanõud kuivama ja pool üks läksime sauna peale ja ahju äärde magama :) Poisid on ägedad! Nendega võib iga kell luurele minna, päriselt ka. Ma usun, et Arvo jäi oma isadepäeva matkaga väga rahule ja sai uut energiat, et ikka jaksaks argipäeva murede ja rõõmudega toime tulla. Facebookes oli mingi küsitlus, et mis on Sinu kõige eredam mälestus seoses isaga. Ma mõtlesin siis enda isa peale ja suunasin mõtted sealt ümber - mõtlesin Arvo kui isa peale. Tuli palju häid mõtteid ja siis ma tõdesin, et ei ole asja, mida poisid ei oleks oma isaga teinud. Neid asju on lihtsalt nii palju, et ma ei jaksaks ilmaski neid üles lugeda. Alustades igapäeva asjadest erinevate tööde õppimiseni välja. Minu jaoks on igal aastal aasta isa Arvo - mis sest, et talle seda tunnustust valla või riigi poolt ei anta. Kindlasti on neid isasid veel, kes on enda laste jaoks alati olemas, kuid mul on hea meel, et üks selline isend on meie peres :) Ma loodan, et oma eeskujuga on ta näidanud poistele, milline peab üks isa olema. 

Ilusat isadepäeva, armas Arvo! Meil on kahepeale üks isa - hea, et ta on veel olemas. Sina aga oled teinud kõik õigesti - meie peres on kaks noort inimest, kes teavad, mida tähendab isaarmastus. Fromm ütleb, et emaarmastus on tingimusteta, isaarmastus tuleb välja teenida. Ma ei tea, kas Sinu armastus on teenete eest, kuid ma tean, et Sa armastad oma peret üle kõige :) Aitäh Sulle selle eest!

Teie Ennike