Metsakodu

Kevad! Minu kõige, kõige lemmikum aastaaeg. Ma armastan seda, kuidas elu ärkab! Kuidas soojus tuleb, kuidas värvid tulevad, kuidas linnud laulavad, kuidas päike muutub iga päevaga soojemaks ja soojemaks. Mul on hea meel, et mul on Mira, kellega ma saan seda kevadet nautida. Me käime pikkadel jalutusringidel ja  minu nina on juba pruun :)

Minu armsad meesinimesed armastavad kevadet sama palju kui mina ja me püüame ikka igal kevadel korra ka "metsakoju" minna. Metsakodu on meie püstkoda, kuhu me kaome ööpäevaks. Panime seekord ka oma asjad kokku ja läksime metsa ilma nautima ja oma perega koos olema. Mulle endale meeldib see kevadine metsaskäik kõige rohkem, sest ma armastan seda hommikust linnulaulu ja et ei ole pori, märgasid kindaid, tohutuid riidekihte, pimedust on vähem. Olete te ärganud metsas onnis selle peale, et sookured laulavad? Mina olen. See on imeline tunne! 

Me läksime seekord nagu mehed muiste. Ei mingeid mootorsaage ega muid hüvesid. Meil oli kaasas "sulle-mulle-saag" ja kirved. Robin ja Sebastian langetasid mitu kuivanud puud ja siis Robin ja Arvo saagisid need sulle-mulle-saega juppideks ning Robin ja Sebastian raiusid kirvega osad jupid halgudeks. Me oleme viimasel ajal harrastanud natukene suuremate puudega tuletegemist, sest Aivar teeb alati väga väikesed puud ja siis peab öösel koguaeg puid peale panema. Natukene suuremate puudega ei pea nii tihti öösel ülesse ärkama ja lõket suurendama. Seekord oli meie lõke suuremalt jaolt palgijuppidest ja pilbastest. Palgijupid üksi ei põle, ainult tossvad - seetõttu peabki pilpaid ka vahele panema. 

Sellel pildil on eriti selgelt näha, kui suur meie metsakodu on

Jõudu sel mehel on....

Meie Mira oli ka meiega metsas. Niimoodi vabalt, ilma rihmata. Issand, kuidas ma muretsesin koguaeg! Mul oli paanika, et ta kaob ära, sest ta nina on nii tundlik ja ta ajab niimoodi jälge, et ta ei teadnud, kuhu minna. Kaks korda mul oli ikka nii suur paanika juba, et ma mõtlesingi, et nüüd ongi läinud. Arvo muudkui vilistas ja hüüdis, aga mitte midagi. Arvo ütles koguaeg, et ära muretse, ta ei kao kuskile, ta on nii memmekas. Ja Arvol oli, nagu ikka, õigus - ei kao see koer kuskile. Ta jooksis küll ringi ja nuusutas kõiksugu lõhnasid, aga kui hüüdsid, oli kohe tagasi. Kui pimedaks läks, siis ei läinudki enam kojast välja üksinda. Pimedat ta pelgab. Püüdsin teda ka pildile püüda, aga täiesti võimatu! Ta lihtsalt jookseb ja jookseb ja jookseb - väsimatult. Ja no muidugi ta närib kõike - oksi, junne, käbisid, mullakamakaid. Ja siis krõbinaid ei söö...Täiesti arusaamatu. Mul on nii hea meel, et kogu pere on Mira nii omaks võtnud - kõik armastavad ja hellitavad teda, kiidavad teda ja tegelevad temaga. 

Me tegime sööke. Alguses me grillisime vorste - mulle ei maitsenud eriti, aga mina ei lähe arvesse, sest mina ei armstagi vorste. Üldse. Ja siis Arvo tegi lapi"lõhe", mis osutus lapi"forelliks", sest mina ei vaadanud poes, mis kala ostsin. Mulle forell ei meeldi üldse, mõned ampsud võtsin, aga no ikka ei olnud minu jaoks. Koerale andsime ka igasuguseid asju, mida me igapäevaselt talle küll ei anna, aga kuna ta keeldus enda toitu söömast, kuid energiakulu oli meeletu, siis lahked meesinimesed andsid Mirale igalt poolt ampsu. Ja nii see koer ära hellitataksegi :)

Tegime endale korralikud asemed ka. Mira jaoks oli seanahk kaasas, aga magas ta tegelikult minu kaisus magamiskoti sees. Õhtu veetis küll Robini kõrval seanaha peal olles. Tal oli kampsun ka kaasas, aga mingi kella kuue ajal hommikul ta käis õues pissil, siis ta värises tükk aega mu magamiskoti sees. Mul on nüüd suuremat magamiskotti vaja :) Talvel, kui kaks magamiskotti on, siis me küll Miraga kahekesi sinna sisse ei mahu. Kui ma just veel 10 kg alla ei võta :) 

Sulle-mulle-saag

SPP-d

Minu kaisukas

Robin tegi 2 sekundiga lõkke

Väga hoitud ja armastatud koer

Nikerdab

Käisime peale suuremat puudetegu ja kuuseokste toomist jalutamas. Siis ma arvasingi, et Mira on põgenenud lõpmatusse.... Nägime väga värsket põdrakakat ja sõrajälgi. Ületasime kraavi ja otsisime kevadet. Nägime ka veekogu, mis on kevadel seal metsa sees. Suvel see kuivab ära. 

Ma alguses natukene põdesin, et lähme ainult neljakesi (no Mira ka muidugi), et äkki hakkab igav või midagi, aga tegelikult on väga mõnus vahel ka lihtsalt oma perega olla ja teha. Meil ei olnud sugugi igav, jututeemasid oli koroonast lampjalgadeni :) Mul on maailma kõige ägedamad meesinimesed. Poistest on kasvanud nii asjalikud ja tublid noormehed, Arvo oma eeskujuga on õpetanud neile nii paljut ka sellises olukorras, kus vesi ei voola kraanist ja magada tuleb kuusekste ja lebomattide peal. Eriti meeldib mulle, et kõik koguaeg tegutsevad, midagi ei jäeta juhuse hooleks. Ja kõik löövad asjadele käed külge. Mina panen natuke lohet - keegi peab pilti ka tegema :D Tegelikult lasen end hellitada, sest olen karjuvas vähemuses ja seetõttu võin ju endale lubada meesinimeste hoolt. 

Magasime hommikul poole üheksani, jõime kohvi ja läksime oma saja kodinaga koju tagasi. Nii mõnus oli! Koos. Oma kallite inimestega oma mõnusas püstkojas. Karantiin saab homsest läbi, kui Arvo nüüd täna positiivset testi ei andnud....See selgub hommikul. Ma loodan, et ei andnud ja et see jama on selleks korraks meie perele lõppenud. Homme lähevad Arvo ja Robin tööle (kui nüüd test on negatiivne), see teeb mind murelikuks. Ma olenn nüüd saanud tükk aega olla niimoodi, et kõik on kodus. Kuidagi turvaline ja rahulikum on olla olnud. Samas oleks vaja meestel tööle minna, sest muidu võib vaesus tulla.... 

Selle kevadine metsaskäik sai tehtud. Tore oli, andis jälle jõudu juurde. Aitäh mu kullakallid meesinimesed! Mis oleksin mina, kui poleks teid.... 

Teie Ennike