Kvaliteetaeg Laulasmaal

Pühapäeval oli isadepäev ja kuna me oleme kõik koroonapassitud, siis ainus koht, mis meid ootab, on loodus. Ma olen küll hakanud mõlgutama, et peaks vaktsineerima, aga no Arvo ei taha sellest midagi kuulda. Aga mind väga häirib, et ma ei saa kooriproovi ega ujulasse. 

Aga igatahes oli isadepäev. Oma isal (äiapapal) käisime laupäeval külas, Lea ja Liivi oma lastega olid ka. Vanaisa oli kaine nagu kaljamüüa, Arvo jõudis peaaegu ennem teiste saabumist kodu korda teha. Mina olin natukene häiritud, et nii palju inimesi tuleb, aga ma sain selle häiritusega hakkama. Ma olin vaikne jälgija...  Igatahes isa sai oma isadepäeva kätte ja nii oli meil pühapäev pere keskis.

Arvole väga meeldib Laulasmaa rand ja kuna ilm oli fantastiline, siis läksime sinna. Me oleme seal varem ka käinud, kuid seekord oli miski teistmoodi. Meil oli kaasas Anete :) Meie esimene ühine matkaring Robini tüdrukuga. Ma tahaks paar sõna Anete kohta öelda. Ta on selline väike ja vaikne ja VÄGA otsekohene ja häbelik. Praegu mulle tundub, et ta on ka kohusetundlik, sest kooliasjad on kõik korras. Peale keemia...(kas keegi oskab aidata?). Alguses, kui ta tuli, siis ta puges Robini selja taha, aga nüüd kõnnib juba vabalt kodus ringi ja vahel sööb isegi laua taga oma õhtusööki, mitte Robini toas. Ta on hästi armas, selline vaikne ja tasane, nagu ma isegi. Aga ma olen leidnud tal ka ühe väikese probleemi - ta peidab oma naeratust, sest see olevat nii kole..... Natuke rohkem enesekindlust, kullake! Igatahes tuli ta rõõmuga meiega Laulasmaale kaasa ja kui alguses ei lubanud pildistada, siis natukese aja pärast oli ilusasti fotosilma ees :) Robin, hoia, mida oled leinud :)

Me ei käinud mööda ette märgistatud rada. Me liikusime lihtsalt mööda rannaäärt liiva sees. See oli päris väsitav. Meri oli peegelsile ja abosluutselt tuuletu ilm oli. Anete pidi endal isegi ühe pusa alt ära võtma, sest nii soe hakkas. Rannas ujusid luiged ja oli palju kivirahne, mille otsa Sebastian ronis. Sebastian ronis ka igasuguste veidra kujuga mändide otsa. Kui ta väikene oli, siis ta kartis puude otsa ronida, nüüd ta teeb seda tasa. Robiniga oli täpselt sama asi. Robin  julges ainult elupuu otsa ronida ja siis vaatas pealt, kuidas Mart kribinal-krabinal õunapuu otsa sai. Tegime väikese pikniku ka, kus sidusime Mira palgi külge. Oi, ta vedas ja vedas seda palki, mul oli temast kohe kahju, aga ma andsin talle ühe juustupulga ja ma loodan, et me saime andeks, et me teda vabalt jooksma ei saanud lasta (rannas oli veel inimesi peale meie). 

Viieharuline mänd

Kui me koju hakkasime sõitma, siis me käisime Treppojalt läbi. Meie olime seal varem käinud, aga Anete mitte. Nii ilus langev vesi oli. Aga ma olin juba üsna väsinud. Ma alguses mõtlesin, et jään autosse, aga siis vedasin ennast ikkagi välja. Õnneks Mira oli Arvo kantseldada. Hea, kui vahel endale jalaga peesse lüüa - oja oli ilus! Ligipääs oli ainult üsna nigel, aga kellegi jalad märjaks ei saanud. 

Ilus väljasõit oli. Kõige parem meel on mul selle üle, et ilm oli nii suurepärane. Kokku kõndisime kuus kilomeetrit. Oli seda nüüd vähe või palju, mulle piisas. Kunagi me võiksime kogu matkaraja läbi kõnida ja ilusa pikniku teha - see meeldiks mulle väga. Just see ilus piknik. Imelik mõelda, et pool novembrit on läbi ja ikka saab selliseid soojasid ja kuivi matku teha. Aitäh Anetele, et ta ka ikka kaasa tuli - usu, koos on alati parem :) 

Maailma parim isa sai seda, mida ta kõige rohkem armastab - eelmisel õhtul kõva sauna ja isadepäeval olla looduses. Ta on võtnud endale pähe, et ta peab meid nüüd palju loodusesse viima, sest meil pole passe ja kuhugi meid sisse ei lasta. Eks paistab, palju ta töö kõrvalt organiseerida jõuab. Arvo, ma tean, et meil on vahel nii nii raske, aga nagu Sa ütlesid - meil on midagi nii ilusat, et sellele pole sõnu. Lähme ikka edasi....nii heas kui halvas.... 

Teie Ennike