10.juunil oli meil Arvoga aastapäev - oleme 23 aastat (viimased viis abielus) ühte sammu käinud. Igasugu aegu on olnud ja meie teele on võibolla pisut rohkem raskusi loobitud, kui oleks soovinud, kui oleme igast jamast ikkagi püstipäi välja tulnud ja ikka alati targemana kui kunagi varem...
Me tahtsime end sel aastal üllatada ja ei läinudki Ammende Villasse koosolemist nautima. Ma kuidagi juhuslikult sattusin Kernu mõisa kodulehele ja see tundus nii ilus ja hubane, et ma avaldasin soovi, et kas me ei võiks sel aastal sinna minna. Me oleme viis viimast aastat Ammendes käinud ja kuigi seal on väga ilus, fantastiline teenindus ja uhke restoran, siis...ma eelmine aasta natukene pettusin toitudes, sest need olid muutunud nii peeneks, et minu lihtlabane maitsemeel ei suutnud kõikidest roogadest seda head nüanssi üles leida. Aga see kindlasti ei olnud põhjuseks, miks ma soovisin Kernusse minna. Ma mõtlesin, et võibolla väikene vaheldus toob meile head.
Kernu mõis on meie kodule väga lähedal (umbes 20 minutit autosõitu) ja ma imestan, et ma ei ole sellest mitte midagi varem kuulnud. Isegi mitte nende restroan Ludvigist. Tavaliselt, kui Sa millestki ei kuule, siis pole midagi kuulda - järelikult on jama koht. Sõitsime kohale ja meie ees seisis suur ja uhke mõisahoone, nelja suure sambaga - tunne oli hea.
Läksime sisse ja tunne läks iga hetkega paremaks. Mõisa allkorrusel oli seminariruum ja muid olemise ruume ning vasakus diivas oli restoran Ludvig, kus serveeriti ka hommikusööki. Nii palju erinevaid ruume oli , mis kõik olid täidetud ohtralt mööbliga. Sinine tuba, punane tuba, heledad toad jne. Mööblit oli tõesti väga palju ja ma tabasin end mõttelt, et kust see kõik on kokku saadud? Lagedes uhkeldasid suured ja veel suuremad lühtrid. Restoran oli hubane ja ruumi oli palju. Praegu, suveajal oli avatud ka suur väliterass. Ma ei ole kunagi nii suuri põrandaplaate näinud, kui Ludvigis olid :) Kõik oli väga ilus!
Nagu ma juba mainisin, oli väga palju lühtreid. Kuna oli päevane aeg, siis ma kahjuks neid tuledesäras ei näinud, aga no uhked olid küll. Huvitav, kas selliseid lastakse eritellimusel teha? Ma oleks tahtnud muudkui pildistada ja vaadata :)
Kui olime alumise korruse ära vaadanud, lasime end juhatada enda sviiti teisel korrusel. No tõesõna see sviit ei jäänud millegi poolest alla Ammende Villa sviidile. Väga peen ja uhke, palju ruumi, suur vann. Ainuke asi, mis oli natukene nagu valesti... tuppa tuldi läbi magamistoa, kuigi oleks võinud teha sisenemise sviidi teisest toast, sest kahjuks jäi meie poolt see tuba kasutamata. See oli otsast otsani mööblit täis ja meil ei olnud nagu vajadust seal toas olla. Voodi oli suur, paljude patjade ja pehmete tekkidega ja seal pikutada oli iga kell mõnusam, kui teises toas diivanil istuda. Arvo küll kurtis hommikul, et madrats oli kõva, aga minu meelest ei olnud - nii et - mul pole põhjust nuriseda.
Kernu mõisa keldri ajaloolised võlvlaed peidavad enda all õdusat Kellerspad. Värskelt valminud Kellerspa pakub 90C soome sauna, 45C aurusauna, kahte massaažifunktsioonidega ja eri suurusega basseini ning 70C sauna vaid naistele (naiste garderoobis). See on ikka väga eriline spa, sellist naljalt kuskilt ei leia. Kõik need võlvlaed, valgusega mängimine, ripptooolid kiikumiseks. Privaatne ja vaikne, kuna sinna spasse saab ainult eelregistreerides või majutuspaketiga. Tavaliselt on spad lastekilkeid täis, saginat, sebimist jne, aga seal oli tõeline rahu (ei, mul ei ole laste vastu midagi, aga mõnikord on hea, kui neid pole :)))) ). Minu jaoks oli kõige kurvastavam hetk, kui ma astusin esimesse basseini ja vesi oli külm. Külm minu jaoks. Ma eeldan, et spas võiks väga soe ja mõnus olla, karastan ma end kuskil mujal. Ma ei saa lõõgastuda, kui mul on külm.... Ja ma arvan, et ma pole ainuke selline inimene. Õnneks mullivannis oli soojem vesi ja saunas sai ka jälle sooja sisse. Täiskasvanutele on see väga mõnus spa, lastel tõenäoliselt hakkaks igav (kui ma võrdlen nt Tervise Paradiisi või Laulasmaaga). Ma läheks hea meelega sinna spasse tagasi :) PS spa pildid ma võtsin nende kodulehelt, sest ma ei näinud seal ise pildistada ilma prillideta.
 |
| Siit saab endale külma vee kaela tõmmata peale 90 kraadist sauna |
Peale spakülastust läksime restoran Ludvigisse sööma. Otsustasime õhtustada õues, sest ilm oli fantastiline ja seda tuleb ära kasutada meie kliimas nii palju, kui võimalik. Alustasime vahuveiniga ja soovisime üksteisele jätkuvat armastust. Menüüd vaadates oli hea ja kerge olla, sest toidud olid reaalsetest asjadest ja üheselt mõistetavad. Eelroad ainult tundusid kirjelduse järgi liiga suured ja me otsustasime süüa ainult kaks käiku, mis hiljem selgus, oligi väga õige otsus. Arvo tellis "Grillitud antregooti ürdivõi, röstitud köögiviljade, pac shoi ja konjakikastmega" ja desserdiks "Brüleekreemi machast". Mina tellisin "Võis praetud lestafileerohelise herne-ürdirisoto, pestotomati ja spargliga" ja desserdiks võtab šokohoolik ikka "Šokolaadi fondanti pistaatsiajäätisega".
Ma ei saa ikka veel aru, miks me sinna varem sööma pole sattunud :O Need söögid olid lihtsalt imelised. Absoluutselt kõik oli paigas ja mitte midagi ei olnud üle. Need olid rikkaliku maitsega, kuid tagasihoidlikult mahedad ja mis põhiline - mõlemaks söögikorraks olid valitud ainult õiged ja maitsvad toorained (sparglijäätis ei taha kuidagi meelest ära minna....) Minu risoto oli nii kreemine, mahe ja maitserohke, et see võiks vabalt olla iseseisev roog ilma ühegi lisandita. Ma sõin eriti väikeste ampsudega, et jätkuks kauemaks :))))) Arvo veis oli nii hästi maitsestatud ja pehme, et lausa sulas suus. Ja no need magustoidud - ühtegi puru ka ei jäänud taldrikule. Mis on vist kõige suurem koka kiitus, kuigi me siiski palusime ka eraldi kokka kiita ja tänada.
Õhtusöögi järel käisime väikesel jalutuskäigul mõisa ümber ja siis vedelesime tund aega vannis ning ajasime juttu. Öö oli ilus, rahulik ja pikk, kuigi ma kella nelja ajal pidin oma abikaasalt küsima, mida Sa kondad siin? :) Hommikul ärgates oli Arvol sünnipäev - nimelt keris temalgi uus number ette ja 11. juuni me tähistasime suure suguvõsade kokkutulekuga tema 40ndat sünnipäeva.
Käisime all restoranis hommikust söömas. Valik oli väike, aga kõik oli olemas, mida üks hommikusöök võiks sisaldada. Kui ma esimese anuma avasin ja peekonit nägin, pidin otsa ringi keerama (ma arvan, et ma ei söö enam kunagi peekonit...keto tagajärg). Kuna minu ellu hetkel puder ei kuulu, siis lubasin endale minipuhkuse puhul hommikuputru ja Kernu mõisa kokkade võrratut leiba. Arvo taldrik nägi välja selline, millist ma ei tahaks suure raha eest ka süüa :)))) Vaat, mis võib üks toitumisstiili harrastamine inimesega teha....
Ja siis oligi aeg asjad kokku pakkida ja koju sõita, sest ees ootasid ettevalmistused pea 20 inimese saabumiseks meie maakoju Sippa. Kui Sa ei ole veel Kernu mõisa sattunud ja Sa veel ei tea, kui head toidud on restoran Ludvigis, siis peaksid autonina keerama Kernu poole - usu mind, Sa ei kahetse! See on tõesti üks ilus, hubane, meeldiv, vaikne ja stiilne koht. Aga ma hoiatan - kui oled harjunud olema Ammende klient, keda igal pool saadab suur lugupidamine, austus, tänulikkus ja tähelepanelikkus, siis vot seda Kernu mõisast oodata ei tasu. Seal on üks üheksat ametit pidav naine, kes on Sinuga väga familjaarne. Vot ei teagi, kumb siis õigem oleks.... Aga Kernus on nii. Kas ma läheks tagasi - iga kell!
Aga see 23 aastat vajab ka siiski väikest tähelepanu selle suure ja uhke mõisa kõrval. Mõni aeg tagasi ütles Robin mulle, et te ei saa isaga enam üldse hästi läbi ja see oli üsna suur torge südamesse. Kuid Robini sõnad ei tulnud ju kuskilt suvalisest kohast - ikka sealt, mida näed ja kuuled. Ja siis ma mõtlesin selle üle ja mida rohkem ma mõtlesin, siis seda enam ma sain aru, et midagi tuleb muuta. Meil ei ole mingeid sisulisi riide, kuid solvume tühajatähja peale ja siis mossitame omaette päeva või kaks. Ma olen saanud palju etteheiteid enda käitumise kohta ja ma tõesõna püüan paremini, kergemine, kaugemale ja kõrgemale vaadata ning enda käitumist korrigeerida. Sest... ükskõik, mis juhtub igapäevaelus, ma armastan seda meest iga päev. Ei ole nii, et esmaspäevast-neljapäevani armastan, sest ta on kaugel ja me ei kakle ja siis reedest esmaspäevani ei armasta, sest ta on kodus ja käib närvidele. Ei käi, kuid kuidagi kergesti ärrituvaks on muutunud küll.... Ja siis ma mõtlen selle 23 aasta peale ja ma tahaksin väga loota, et me näeme üksteises jälle rohkem head ja proovime mingisugustest tühistest asjadest hopsti üle käia - ilma pikemalt mõtlemata ja kaklemata. Liivi rääkis eilsel aktusel päikeselaigust - ma tahaksin, et mina ja Arvo leiaks ka iga päev selle laigu ja saaks sealt soojust ja jõudu. Iga päev. Meie elus on nii palju ilusat, millest rõõmu tunda ja meie vahel on nii palju soojust ja armastust, et sellest jätkub meile küll uueks aastaringiks kuhjaga. Las need tühised asjad olla - keskendume peamisele - oma suhtele, meie lastele, kodule ja lähedastele. Armastan Sind, kullakallis, kuuni ja tagasi :)
Teie Ennike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar