Maret kutsus mind matkama :) ja see oligi väga hea mõte. Mulle meeldib Maretiga koos olla, ta on nii lahe inimene. Meie tutvus algas täiesti juhuslikult, kui ta tuli Sebastiani käsitöö raames meile õpetama viltimist. Sellest ajast saadik suhtleme rohkem ja vähem. Viimasel ajal oleme jälle rohkem näinud ja selle üle on mul hirmus hea meel. Maret on laia silmaringiga positiivne inimene, kuigi elu veeretab ta ette muudkui uusi raskusi. Kui Sa neid raskusi ei tea, siis Sa ei arvaks iialgi, et tal need raksused on, sest temast ei paista see välja. Mulle meeldib väga tema sihikindlus ja pealehakkamine. Kahju, et ta jalg haige on - ma torgiks teda pepust endaga jalutamas käima.
Igatahes läksime Jalase rappa. Sügisene raba on nii ilus, kuigi praegu on õues suviselt soe. Kanarbikud on juba peaaegu õides, metsaalune on seeni täis ja siin seal näeb pohlasid. Viimaseid jääb rajale siiski vähe, sest eks matkalised on need juba põske pistnud. Meil aega oli...Läksime rahulikult, ilma kiirustamata ja ajasime juttu. Hoidistest ja fitlapist ja koerast ja üldse elust olust.
Kui me järve juurde jõudsime, siis nägime, et tagumise platvormi peal olid inimesed, seega jäime eesmisele platvormile. Võibolla poleks pidanud.... Meie sealoleku ajal hakkasid tagumisel plavormil olevad inimesed seksima...Päriselt ka... Ma ei saa aru inimestest...Nad ju nägid, et me oleme seal, aga ju neid ei häirinud. Meid häiris küll. Aga me väga palju ka häirida ei lasknud - Maret käis rabajärves ujumas. Oleksin ka tahtnud, aga ei julgenud. Ma nii põen oma neerude pärast....Praegu on stabiilselt hea olnud, ei tahaks seda millegagi ära rikkuda. Vesi oli külm... Isegi Maret ütles, et eelmine kord, kui nad Kristaga käisid, oli soojem. Kahju, et Krista meiega ei olnud - ta oleks kindlasti naabritele midagi krõbedat hüüdnud 😂
Mira, kuts, mängis ikka oma veemängu ja seetõttu kukkus mitu korda ülepeakaela järve. Aga teda ei paistnud see häirivat. Ja loomulikult tegeles ta aktiivselt oma perenaise tirimisega, aga ma tegin ka näo, et mind ei häiri ja liikusin ikka Mareti tempos. Mira muutus ka natukene rahulikumaks. Olen tähele pannud, et mida rahulikum ma ise olen rihma teises otsas, seda rahulikum on ka koer. Igatahes sai koer ikka korralikult ära väsitatud ja ülejäänud päeva ta lihtsalt magas.
Oli igavesti tore pealelõunane matk. Kulgesime rahulikult ja nautisime seda imeilusat suvist ilma. Mira muidugi oli kindlasti natukene pettunud, sest vabalt jooksma ma teda ei lasknud - ma pole nii julge kui Arvo.
Aitäh, armas Maret, kutsumast! Ma loodan, et peagi teeme jälle midagi toredat, sest ma saan nii palju energiat Sinuga koos olemisest. Sa ise ei kujuta ettegi, kui palju rõõmu Sa inimeste ellu tood! Peatse nägemiseni!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar