Jajah, see Jalase raba käib siit nii palju läbi, et sellest tegelikult pole mõtet kirjutadagi, aga ma ikka kirjutan, sest ma tahan, et mulle jääks märk maha, et ma olen seal käinud. Seekorde kaaslane oli Piret ja... Keegi veel.
Piret tuli mulle järgi ja sõitsime Jalasele. See on päris naljakas, et ta paneb Waze järgi, et Jalasele minna :D aga ta ei käi ka seal kaks korda kuus... Ja kui aus olla, siis tal on Waze koguaeg järgi, ta ütleb, et ta on geograafiline idioot, ma ei tea, kas see vastab tõele. Ilm oli suhteliselt ilus, kuid pusa pidi ikka seljas olema. Plaan, et võtame päikest ja ujume jäigi plaaniks, sest ma tõesti ei tea, mis mind peaks praegu ajama looduslikku veekokku. Piret katsus vett ka ja pidi tõdema, et mul oli õigus - vesi on külm.
Tegelikult oli meil kokku lepitud minu pereterapeudiga kohtumine veebiteel ja seda me sinna rappa tegema läksimegi, aga seal oli üks suur aga - seal ei olnud levi. Nägime korra küll Karini ära, tema meid mitte ja kohtumine toimus telefoniteel valjuhääldiga. See oli üks vajalik kohtumine, sest sealt sai palju häid mõtteid, mida ja kellele kirjutada seoses erinevate probleemidega mu elus. Kahju, et Karinit ei näinud, aga see ei takistanud meil tund aega suhtluses olla. Pean asjaolude täpseks mainimiseks lisama, et Piret ja Karin rääkisid :D Ma kuulasin. Ja õige pisut rääkisin ka.
Pole kunagi varem läpakaga rabas käinud ja ilmselt rohkem enam ei lähe ka, sest kuigi Eestis on väidetavalt levi igal pool, siis rabas ikkagi ei ole. Aga tore oli ikkagi. Me polnud Kariniga juba mitu kuud rääkinud, ainult kirjutanud, aga kirjutades jäävad ikkagi paljud asjad jagamata, suhtlus ei ole nii vahetu. Igatahes on mul hea meel, et me kohtusime. Küll ilma pildita, aga siiski kohtusime.
Meil oli pealtkuulaja ka :) Terve selle vestluse aja oli üks sisalik meie juures. Väga julge tegelane, üldse ei olnud seda nägu, et ära läheb. Vahetas ainult asukohta. Ma vedasin oma kobakat fotokat kaasas ja püüdsin ta vähemalt pildile, sest ega ma rohkem pilte ei teinudki. Piretist ja sisalikust - seekord niimoodi. Miks? Sest ma nädal varem alles käisin ja pildistasin seda imeilusat raba ja mulle hakkas tunduma, et ma kordan ennast :D
Jalutasime 4,15km. Ja rääkisime tund aega Kariniga. Istusime seal platvormil ja Piret küsis küsimusi... See ei ole hea, kui ta küsimusi küsib, siis on midagi täitsa unstsus, kui ta nii teeb. Ja siis ta küsis, kas ma tahan nutta? Ma ütlesin, et ei taha. Aga kas ma tahan, et ta kallistab mind, ma ei vastanud. Ta kallistas mind... Vahel on seda väga vaja...
Mõnus oli ilma koerata rabas käia. Mitte, et mul midagi Mira vastu oleks, aga vahel on nii hea olla iseendaga, ilma igasuguste kohustuste ja vastutusteta. Ja ausõna - Miral on väga raske laudteede peal käia. Mu haletsus läheb väga suureks, kui ma seda näen ja see nii teravalt silma torkab, et ta pime on.
Meil vedas - vihma me ei saanud, hiljem ikka hakkas sadama. Peaks mianima, et üsna nutune suvi on olnud... Suvesooja on vähe olnud ja vihma palju. Ja kõige rohkem on olnud tuult - kõva ja külma tuult. Ma nii loodan, et suve ikka tuleb, seda kuuma ja päikeselist - nagu täna on.
Aitäh Piret, et aitasin Kariniga rääkida ja arvestasid minuga. See on väga oluline!
Teie Ennike
