Jooga- ja meditatsioonilaager "Rõõm ja selgus enesest"

Ma millalgi siin kirjutasin, et me Arvo ja Liisuga käime joogas, mida juhendab Andri (Bode) ja kui Andri hõikas välja, et suvel tuleb joogalaager, siis me teadsime kohe, et me lähme laagrisse. Andri tegi koostööd meditatsiooniõpetaja Vivikaga (Volar) ja nii sündiski jooga- ja meditatsioonilaager "Rõõm ja selgus enesest", mis toimus 18.07-20.07 Pusku Turismitalus Läänemaal. Ma natuke pelgasin, sest ma ei tea meditatsioonist midagi. Kohe mitte midagi. Ainult nii palju, kui palju Andri joogatundide lõpus teeb lõpulõdvestust, milles ma olen väga halb, sest ma ei suuda silmi kinni hoida ja mu mõtted lähevad kõik omasoodu. Aga! Ma olin siiski põnevil, mis juhtuma hakkab.

Sõitsime reedel lõunapaik Pusku tallu ja ma ei teadnud absoluutselt, mis mind ees ootab. Jah, ma olin kava pealt lugenud kõiki neid võõras keeles meditatsioone ja sain aru, et neid saab neil päevil palju olema, aga ma ei teadnud, mida üks või teine meditatsioon tähendab ja olin valmis avastama. Pusku Turimistalus ootasid meid ees Andri ja Vivika ja rikkalikult kaetud vahepalalaud. Ma tundsin end ebakindlalt, sest inimesed, peale Andri, olid kõik võõrad ja ma sain aru, et ma pean kuidagi kohanema. Laager algas tutvumisega. Meid oli kokku tulnud koos kahe juhendajaga 14 inimest ja mul oli hirmus hea meel, et meid just nii vähe või palju oli. Kolmeteist inimest on ikka palju kergem hoomata, kui viitekümmet inimest. 

Laager algaski vahepala söömisega, millele järgnes tutvumisring õues. Igaüks pidi kuuele küsimusele vastama. Ma arvan, et see oli üks raskemaid osasid minu jaoks, sest ma ei ole mingi eriline lobiseja, eriti veel võõras seltskonnas. Kartsin nii väga, mida lähemale tuli minu kord. Saime teada, et laagri noorim osaleja oli 30aastane ja vanim 69aastane, enamus olid viiekümnendates. Kolm meest ja üksteist naist. Kas mulle nimed meelde jäid - võid kaks korda arvata. Ah jaa...üks koer oli ka, Vivika väike valge tõeliselt flegmaatiline nunnu. 

Tutvusmisringile järgnes joogafilosoofia loeng Andriga, millest ma ei mäleta peaaegu midagi, sest võitlesime sääskedega. Andri rääkis füüsilisest või toidukehast, mentaalsest kehast, energia kehast, erakordse tarkuse või teadmise kehast ja õndsuse kehast. Ja sellest, et maailmas on ainult üks probleem - inimese teadmatus. Kõik halvad asjad, mis juhtuvad, juhtuvadki selle pärast, et nimesed on teadmatud. Samuti rääkis ta sellest, et me peaksime püüdlema selle poole, et meie keha ja meel oleks täielikus lõõgastuses. Minul on seda lõõgastust väga raske saavutada, sest minu sees on nii palju ärevust ja pinget ja mul on väga keeruline sulgeda praktikate ajaks silmi ja kogeda täielikku lõõgastust. Andri on hull rääkija! Ta võiks tunde oma mõtteid jagada, aga kahjuks pole selleks tavaliselt aega. Kogu laagri kava oli kellaajaliselt paika pandud ja kui filosoofia läbi sai, algas Hahta Jooga praktika Andriga. Selleks me kolisime juba tuppa. 

Joogapraktika oli just täpselt nii mõnus nagu Andri joogatunnid on. Valmistasime enda keha ette Palmipuu asanaks ja mulle isiklikult tundus, et see tunniajane praktika möödus ülihelikiirusel. Ruum, milles olime, oli hämar ja küllaltki pisike, olime ikka üsna üksteise küljes kinni, aga me siiski mahtusime ära. Peale joogapraktikat oli Jooga Nidra praktika Vivikaga, mil me pidime ette panema silmaklapid. Ma ei suutnudki end lõdvaks lasta, sest nende silmaklappide taga pimeduses olla oli üsna hirmutav. Ma tunnen pimeduses, et miski ei ole minu kontrolli all ja ma tunnen end väga haavatavana. Nidra praktika on sügava lõõgastuse ja teadliku puhkamise praktika. See oli nii sügava lõõgastuse praktika, et osad jäid magama. Mina püüdsin koguaeg klappide alt servast valgust piiluda. Lõõgastusest polnud juttugi, aga ma väga ei paanitsenud, sest see oli alles esimene meditatsioonipraktika ja ma mõtlesin, et eeseseisev võib mind veel üllatada. 

Kogu laagri toitlustus tehti kohapeal ja oli taimetoit, kuigi mina ei saa aru, kui menüüs on kala, siis kuidas on tegu taimetoiduga. Igatahes pakuti esimesel õhtul söögiks Rotatouillet krõbeda ciabattaga ja kohupiimakooki. Minule see aedviljahautis väga ei meeldinud, sest seal sees oli baklašaan ja mul on tõsiseid probleeme selle söömisega. Aga kook oli küll väga hea! Mahlane ja mitte üleliia magus. Samuti sai ciabatta otsa. Ma pean pererahva kiituseks ütlema, et söögiga nad ei koonerdanud. Koguaeg oli nii palju süüa, et kõik said juurde võtta, kui isu oli ja jäi ülegi veel. Kahjuks mul see aedviljahautise foto välja ei tulnud, oli uduseks jäänud, aga kujutaga endale ette punast ühepajatoitu ja olete peaaegu õigel teel :)

Peale õhtusööki algas OSHO Nataraj meditatsioon Vivikaga, mis oli tantsimine. Naistel oli soovituslik kaasa võtta seelikud, millega saab keerutada ja ma tubli tüdrukuna olin loomulikult seeliku kaasa võtnud ja selga ma selle panin ka, aga ühtegi keerutust ma küll ei teinud. See tants kestis 40 minutit, siis olid pikali liikumatult 20 minutit ja siis tantsisid veel 5 minutit. Tantsida tuli silmad kinni ennastunustavalt ja no kujutage mind ette ennastunustavalt ja silmad kinni :D Liisu ütles korduvalt selle laagri jooksul, et ta tunneb end nagu lasteaias, kus peab päevaund tegema ja liigutada ei tohi :D Mul sellist tunnet ei olnud, ma hea meelega peale 40 minutit tantsimist olin 20 minutit pikali. 

Peale tantsumeditatsiooni oli saun ja bassein. Käisin ka saunas, aga olin seal ülivähe aega, sest minu jaoks oli see saun liiga kuum. Basseinis ma ei käinud, sest vesi oli liiga külm. Peale sauna käisime veel jalutamas, tahtsime näha, kus on meri ja meri oligi poole kilomeetri kaugusel. See vesi oli ka liiga külm :D, aga taevas oli imeline! Ja jalad said kohutavalt mustaks, sest rada, mis viis mereni, oli väga mudane. Hea, et me läksime plätudega, sest tossudega me poleks saanud mereni minna. Peale jalutuskäiku läksime magama. Magamisega meil ka vedas. Me saime sellise toa, kus oli WC ja duššinurk ka. Ülejäänud inimesed pidid kasutama ühistualetti ja ühisdušši. Mulle see väga sobis, et meil oli toas kõik olemas. Öö oli rahutu ja sääsene, aga sellest polnud midagi. 

Hommik tuli vara ja kohvi joomisega voodis. Üks, millest me kõik puudust tundsime, oli enda kohvimasin, et teha head kohvi. Arvo küll kodus olles mõtles, et äkki peaks kohvimasina kaasa võtma, aga mõtteks see jäigi. 8.30 algas Bhuta Shuddhi praktika Andriga ja see oli minu vaieldamatu lemmik praktika kogu laagri jooksul. Kogu loodu - kaasaarvatud füüsiline keha baseerub viie elemendi grupile: Maa, Vesi, Õhk, Tuli ja Ruum. Andri õpetas meid õigesti vett jooma, käisime paljajalu õues, tegime sügavat hingamist, lasime lõkketulel end soojendada nii eest kui tagantpoolt ja vaatasime taevasse ja kummardasime tühjale ruumile, kui päike oli 30-kraadise nurga ületanud. See oli nii mõnus kogemus! See kastemärg muru ja elav tuli. Kui meil neid viite elementi poleks, poleks ka meid. See oli täiuslik praktika ärkamiseks ja märkamiseks. 

Peale Bhuta Shuddhi praktikat oli hommikusöök. Söögiks oli puder maasikatoormoosiga, muna ja võileivamaterjalid. Ma ei mäletagi, millal ma viimati putru sõin... Eelmine aasta Hobulaiul vist. Maitses ülihästi, aga peas keerles koguaeg mõte, et jube palju süsivesikuid. Olgu, need olid küll aeglaselt imenduvad süsivesikuid, kui fakt on fakt, et nende päevade jooksul sai ilmatumas koguses süsivesikuid sisse söödud. Nii äge oli see, et me kõik mahtusime ühe laua taha sööma, oligi tekitatud 14 kohta. Hästi hea leib oli, mingist kohalikust pagariärist ehk käsitööleib. Saia ma ei maitsenud, aga olevat ka väga hea olnud. 

Peale hommikusööki oli natuke vaba aega ja meie kasutasime seda aega mere ääres käimiseks. Arvo käis ujumas ka, meie Liisuga olime lihtsalt jalgupidi vees. Reget ühines meiega ja näitas täiuslikku kehakontrolli olles SUP-laua peal peapeal. Mina peapeal olla ei oska, seda imetlusväärsem tundus Regeti tasakaal ja kehakontroll. Meri oli jätkuvalt külm, isegi Arvo ei olnud vees kuigi kaua, kuigi ta on külma veega üsna harjunud, sest võtab külma dušši. Ma õige natukene kahetsesin, et ei pannud bikiine selga, sest oleks tahtnud ikkagi seda magusvalusat külma vett proovida. 

Peale jalutuskäiku võtsime saalis kohad sisse ja algas loeng meditatsioonist Vivikaga ja seda ma pean ütlema, et see oli ikka väga huvitav. Ma sain nii palju taipamisi! Mis kõige olulisem mulle oli, oli teadmine, et mediatsioon algab sealt, kus tekib mõttepaus. Ja ma sain aru, miks mul on nii raske meditatiivsesse seisundisse saada - mul ei ole mõttepause, mu aju koguaeg genereerib midagi. Meditatsioon on absoluutne kohalolu. Kui meie aju lõõgastub, saame ligi infole, mis on hea või halb. Vivika ütles ka seda, et meil ei ole vaja väljaspoolt mitte midagi selleks, et olla õnnelik ja ma sain aru, et ainult mina ise saan end õnnelikuks teha. Peale loengut oli Nadabhrama meditatsioon Vivikaga. See on ümisemise mediatsioon koos käte liikumisega. Esimesed 30 minutit lihtsalt istud, silmad kinni ja ümised nii kuuldavalt, et teised ka seda kuulevad. Teine staadium kestab 15 minutit, mis on jagatud pooleks. Esimesed 7,5 minutit annad energiat universiumisse ja teised 7,5 minutit võtad energiat endasse. Viimased 15 minutit istud lihtsalt lõdvestunult, ilma liigutamata. Kõik käte liigutamised on nii aeglased, et vahepeal tekib tunne, et ei liigutagi ennast. See meditatsioon oleks pidanud tooma rahu, vaikuse ja õndsuse. Minul oli jällegi probleem silmad kinni olemisega, aga ma andsin endast parima. Peale meditatsiooni tundsin end rahulikult ja väsinult. 

Peale Nadabhrama meditatsiooni oli lõunasöök, kus pakuti kala-hakklihakastet, kartlit, peedisalatit kapsalatit ja õunakooki. Vot siin ongi minu hämming. Paljud taimetoitlased ja veganid väidavad, et nad ei söö liha selle pärast, et nad ei taha, et nende pärast loomi tapetakse, aga! Kala on ju ka loom, kes on selle pärast pidanud surema, et Sina saaksid teda süüa. Parandage minu loogikat. Aga söök oli hea, eriti meeldis mulle see peedisalat. Ja ausõna - pererahvas oli ikka väga helde, sööki oli külluses! Ausalt öeldes oli mul nendel päevadel tunne, et me muud ei teegi, kui sööme :D vahelduvalt praktikatega. Ma tõesti ei ole harjunud nii tihti sööma, aga kuna söögid olid maitsvad, siis ikkagi sõin. Mitte vähem oluline oli ka see, et kui ma oleksin mitte söönud, siis oleks see küsimusi tekitanud ja neid ma ei tahtnud. Ja selline koossöömine on kuidagi nii tore. Hoopis teised jutud ja hoopis teised maitsed. 

Peale lõunasööki oli paus ja päikesevann. Meie Arvo ja Liisuga võtsime päikest, ma ei mäleta, kas Arvo käis bassenis ka. Vist käis. Peale pausi oli Hatha Jooga praktika Andriga, mis kestis 1,5 tundi. Sai kogu keha läbi võetud, aga ma kahjuks ei suuda absoluutselt meenutada, mis oli põhiasend, mida me tegime. Ja ausõna, ma ei valeta, kui ma kirjutan, et peale joogapraktikat oli jälle söömine :D Nende joogapraktikate tegemise ajal ma tabasin end korduvalt mõttelt, et mul on nii kahju, et jooga on Märjamaal suvepuhkusel. Niimoodi praktiseerides tuletab keha Sulle meelde, millest Sul puudust on ja minul igatahes on Hatha Joogast puudus. Ma teen küll Somafiti joogat, aga see ikka ei ole päris see. Mulle väga meeldib Andri rahulik ja lõõgastav praktika. Tunned reaalselt, kuidas Su lihased venivad ja lõõgastuvad. Ma ei oota sügist, aga ootan, et saaks jälle kaks korda nädalas joogas käia. 

Peale vahepala söömist algas JAH-EI teraapiline meditatsioon Vivikaga ja see oli minu jaoks kõige raskem praktika üldse. Ma ei mäleta, kui kaua see kestis ja ma ei mäleta ka seda, kas me istusime või seisime või lamasime . Ei mäleta ka seda, kui kaua me ütlesime ei ja kui kaua jah, kas muusika mängis või oli vaikus. Ma mäletan ainult seda, et selle EI ütlemise ajal tekkis mul kohutav hirm. Nii suur, et ma otsisin silmadega kedagi, kes annaks turvatunnet. EI-JAH meditatsioon peaks olema võimas vahend puhastamaks keha negatiivsetest emotsioonidest, luues rahu ja rõõmu Sinu olemuses. Mina ahjuks seda tunnet ei saanud. Põhimõtteliselt EI korrutades Sa ütled asjadele, mida oled pidanud jaatama "ei" ja vastupidi. Minu elus on palju olukordi olnud, kus ma olen pidanud enda soovile vastuspidiselt ütlema "ja" ja ka vastupidi. Mina sellesse seisundisse minna ei suutnud. Arvo seevastu oli täielikult selle sees. Liisu ütles, et tema ka ei suutnud sellesse seisundisse minna, sest ta on nii emotsionaalne inimene, et tal ei olnudki midagi vabastada. Mina lõpuks ei teinudki seda kaasa, istusin lihtsalt vaikselt ja püüdsin hirmust üle saada. 

Peale EI-JAH meditatsiooni oli taaskord söömine, selle päeva viimane õnneks. Söögiks olid suvikõrvitsalootsikud kinoaga, värske salat ja mangomaius. Nüüd võib kõlada juba natukene nagu ma oleksin toidu osas pirtsakas, aga ma ei söö kinoad ja minust jäi see lootsik söömata. Proovisin küll, aga tõstsin siis selle Arvo taldrikusse ja sõin ära ainult värske salati. Mangomaius oli väga hea ja mulle tundus, et ilma lisatud suhkruta. Ja mul oli jube hea meel, et selleks päevaks olid kõik söögid söödud :)

Peale õhtusööki oli saun ja bassein. Mina saunas ei käinud, käisin lihtsalt dušši all. Arvo, vapper inimene, püüdis unustada, et ta ei ole see keha ja ta ei ole see mõistus ning karastas end seal basseinis mõnuga. Peale sauna käisime mere ääres jalutamas. Läksime seekord teist teedpidi, saime kuiva ja puhta jalaga käidud. Ma sain aru, et me käisime Pusku sadamas, aga ma päris kindel ka ei ole. Fotokat kaasa ei võtnud, sest ausalt öeldes olin ma sellest kobakast juba tõsiselt tüdinenud :D 

Kell 22.30 algas Gibberish meditatsioon Vivikaga. Gibberish tähendab lobisemist, aga selles keeles, mida Sa ei tea. Me pidime 30 minutit ringi kõndima ja rääkima keeles, mida pole olemas. Alguses, kui Vivika rääkis, mida me tegema hakkame, siis ma mõtlesin, et ma hiilin vaikselt ära, sest ma kartsin, et me peame leidma endale paarilise, kellega siis nö rääkida. Õnneks ei tohtinud selle meditatsiooni ajal kellelegi otsa vaadata ja Sa pidid omaette rääkima. Märkasin ühel hetkel, et Liisu lihtsalt kõnnib, ei räägi midagi :D Hiljem ütles, et ta väsis nii ära. Arvo kasutas kujutletavat telefoni ja muudkui rääkis :D, sest tema elu suuresti ongi telefon ja auto. See meditatsioon oleks pidanud tekitama sügava lõõgastuse, mis tuleneb mõttevabadusest. Mina ei tea, kas mul tekitas, väsinud olin küll hirmsasti. Ja mingi kaheteist ajal me magama läksimegi. 

Hommik algas OSHO Tšakra Hingamise meditatsiooniga kell 8.00. Kõige alustuseks rääkis Vivika meile tšakratest ja me õppisime ära, mis värvi mingi tšakra on. Algas juurtšakrast, mis on punane, järgmiseks oranž sakraaltšakra, edasi kollane päikesepõimik, siis roheline südametšakra, siis helesinine kõritšakra, tumesinine kolmas silm ja lõpuks lilla kroontšakra. Selles OSHO aktiivses meditatsioonis kasutatakse sügavat, kiiret hingamist ja keha liikumist, et avada ja tuua teadlikkust, elujõudu ja vaikust seitsmesse tšakrasse ja seega meie ellu. Kaasnev muusika ja kellad toetavad protsessi energeetiliselt ja näitavad iga etapi algust. Meditatsiooni saab kõige paremini teha tühja kõhuga ja seda tuleb teha spetsiaalse OSHO tšakra hingamise meditatsiooni muusikaga. Meditatsioon kestab üks tund ja sellel on kaks etappi. Esimene etapp kestis 45 minutit, kus tuli peatuda kõige alumisel tšakral hingates rahulikult ja mida kõrgemale tšakrale liikusid, seda kiireks läks hingamine. Lõpuks tuli hingeldada ülikiiresti. Mul tuli natukene hirm peale niimoodi hingeldades, sest dr. Päro ütleb, et kui liiga kiiresti hingata võib teadvuse kaotada. Keegi teadvust ei kaotanud. Sellisel moel alt üles liikudes tuli teha kolm kordust. Teine etapp kestis 15 minutit, kus olime silmad kinni ja liikumatult pikali. Pidime olema tunnistajaks kõigele, mis meie sees toimub hinnanguid andmata. Püüdsin leida seda, mis mu sees on hinnanguid andmata, aga see osutus minu jaoks üsna keeruliseks. Peale meditatsiooni olin jälle väsinud. 

Siis oli käes aeg süüa hommikusööki, milleks olid pannkoogid moosiga, võileivamaterjal ja piim. Jällegi - ei mäleta, millal viimati pannkooke sõin :) Olid head! Aga no miks ei oleks pidanudki olema, kui neid sai süüa maasikatoormoosiga. Arvo ütles, et need pannkoogid olid tehtud mitte kõige kvaliteetsema õliga, mina ei saanud midagi aru, aga äkki ta pani liiga vähe moosi :D Ausalt öeldes on tühi kõht kõige parem kokk ja peale seda Tšakra Hingamise meditatsiooni ma tundsin küll, et kõht on täitsa tühi. 

Peale hommikusööki oli Hatha Jooga praktika Andriga ja Jooga Nidra praktika Vivikaga. Jooga põhiasend oli päikesetervitus ja siis juhtus midagi imelikku - ma jäin Nidra ajal magama. Nende päevade jooksul ainuke kord, kus ma tundsin end nii lõõgastunult, et viimane sõna, mida ma kuulsin, oli pea ja rohkem ma ei tea midagi. Võibolla aitas kaasa see, et ma lõpuks ometigi olin valmis oma silmad silmaklappidega kinni katma. Ma ei tea. Igatahes magama ma jäin. Mis jooga praktikat puudutab, siis päikesetervitus on üks minu lemmik praktika. Ma ei mäleta, mitu korda me seda tegime, aga vist neli korda. Andri oli nagu ikka rahulik ja tasakaalukas, kuigi saime hiljem teada, et ta ei tundnud end kõige paremini. 

Olidki selleks laagriks kõik praktikad tehtud. Neid oli neil päevil ikka palju! Edasi pakuti süüa ja seekord haugikotlette, kartulit, ahjuköögivilju ja marjakooki. Ma mõtlesin, et üks, mis oli kindel, siis järgmine söömine juhtub 24 tunni pärast! Ma pole ammu tundnud end nii ülesöönuna, kui selle laagri jooksul. Kotletid olid muidu väga maitsvad ja no ahjuköögivilju võib alati süüa. Kook oli... meh. Peale söömist oli laagri lõpetamine, kus me kõik saime tunnistused. 

Ma ei ole eladeski teinud selliseid asju, mida ma nende laagripäevade jooksul tegin... Ma olin tegelikult natukene hirmunud ennem laagrit, sest kõik võõras on ikka hirmutav, aga tegelikult polnud hullu midagi. Seltskond, kes sinna Pusku Turimistallu oli kokku tulnud, oli lihtsalt super ja kõik need praktikad, eriti meditatsioonid, olid põnevad ja ma tundisn siiralt, et ma sain väga palju uusi kogemusi. Jah, mul ei tule mediteerimine kuigi hästi välja tõenäoliselt seetõttu, et ma ei suuda silmi kinni panna ja ma pole võimeline sellisel moel lõõgastuma, kuid mulle on väga oluline, et ma vähemalt püüdsin. Ma andsin endale võimaluse, isegi, kui kartsin, see tähendab, et ma ei hiilinud ära, vaid vähemalt proovisin. Andri ja Vivika olid väga toetavad ja põhjalikud. Kõik, mis nad olid ette valmistanud ja planeerinud, sai teoks. Samas oli piisavalt vaba aega, et lihtsalt olla ja arutada. Muuseas - kõige huvitavamad jagamised olid suitsunurgas :D 

Olid väga intensiivsed kolm päeva ja väga söögirohked kolm päeva. Kas ma väsisin ära? Jah. Väsisin. Aga ma olen rõõmus, et ma sain selle kogemuse võrra rikkamaks. Eks mul on omad jebinad ja ma pean seesmiselt ikka kurja vaeva nägema, et sulanduda, aga mul on minu fotokas... Minu meelest oli väga hästi korraldatud laager ja tundub lausa uskumatu, et Andri ja Vivika tegid seda esimest korda. Kõik toimus nagu kellavärk! Mulle väga meeldis ka see ühtehoidmisetunne. Kõik tegid kõike kaasa ja peale igat praktikat oli nii hea omavahel arutada, mis tunne praktikast jäi, millise kogemuse keegi sai. Toanaabritele ütlen aitäh hommikukohvi eest :) See oli meie esimene kogemus sellises laagris käia ja kui Andri küsis, kas järgmine kord liitume jälle, siis vastus oli muidugi jah. Aitäh Andri ja Vivika! Ilma teieta ei oleks seda kunagi juhtunud! Aitäh Andri, et hakkasid Märjamaal joogatunde andma ja aitäh Vivika, et Andriga punti lõid! Aitäh kõikidele osalejatele!

Teie Ennike