Miski juuni alguses arvas Arvo, et me võiksime minna mõnda suveetendust vaatama Liisu ja Raivoga. Andis mulle ülesande leida midagi. Ma olin mitu tundi googles, sest see pidi olema laupäevasel päeval, aga väga raske oli midagi sobivat leida, kuhu ei oleks miljon kilomeetrit. Veel pidi see sobituma Liisu ellu ja nii ma otsisingi. Kes otsib, see leiab! Leidsin Noarootsis etenduva "Grace ja Glorie". Lugesin tutvustust ka, sest Arvo ei ole pigem draamade fänn. Ta eelistab iga kell komöödiaid. Mulle seevastu meeldivad draamad, aga ega ma neid liiga palju näinud ei ole. Tutvustuses oli sõna "huumor" ja ma mõtlesin, et sobib küll :) Ostsin piletid ära, jagasin Arvo ja Liisuga, kuhu ja millal me läheme ning hakkasin otsima söögikohta. See oli veel raskem..., sest ausõna - Noarootsis ei olnud eriti palju, mida valida. Lõpuks maandusin Österby sadamaresto kodulehele ja menüüd vaadates tundus, et peaks sobima. Broneerisin laua ja olin endaga väga rahul.
Eile asusimegi teele mööda tunne oma kodumaad teid. Jumal auta, see üks teelõik oli küll selline, et ma mõtlesin, kuidas meie auto tükkideks laguneb. No nii auklik ja künklik ja kõver, et ma pidin koguaeg kõrvalistmel pidurdama. Arvo ütles, et tagasi sõidame igaljuhul Risti kaudu, mitte Waze juhatud külateid. Kell viis oli meil broneeritud laud sadamarestos. Jõudsime õigeks ajaks kohale ja istusime lauda. Ja siis hakkas üks kadalipp pihta. Kõigepealt ei toodud meile menüüsid. Oleme harjunud, et restoranides teenindajad toovad kohe menüüd, aga seal seda ei juhtunud. Arvo siis läks ja võttis ise menüüd. Natukese ootamise järel tuli teenindaja ja võttis tellimused. Kirjutas ilusasti kõik üles ja me jäime jagamiseks mõeldud rooga ootama.
Kõik lauad olid täis ja ma sain aru, et ilmselt läheb aega ja mul kannatust on, aga Liisu hakkas protesteerima. Asjatasid seal kaks noort tüdrukut ja ma mõtlesin, et meil ei ole nii kiire, et peaks paanika olema, aga ooteaeg oli tõesti pikk. Harjumatult pikk. Vahepeal teenindaja käis küsimas, kas saab meile veel midagi joodavat pakkuda ja ütles, et varsti saabuvad meie road. 45 minutit saabumisest tuli lõpuks see jagatav eelroog ja minu silmis nad tõusid mitu pulka ülespoole, sest see oli tõesti maitsev. Unustasin ära, et ootasime seda rooga 40 minutit ja võtsin lihtsalt paar ampsu seda krevettidega ciabattat :) Mulle väga maitses ja see oli just parajasti nii suur, et jagus meile neljale ampsamiseks ennem põhiroogasid. Liisu muutus ka vähe leebemaks :D
Pearoad saabusid ennem, kui me olime suutnud selle eelroa ära süüa. Mina tellisin värske kala ahjukartulite ja mädarõika-hapukoorekastemega ja ülejäänud kolm võtsid veise friikartulitega. Mina ei tahtnud friikartuleid, seetõttu jäin kala juurde, aga kui ma oleksin teadnud, et see on räim, siis ma ilmselt oleks midagi muud võtnud, sest vaatamata sellele, et need olid väga head räimed, olid need tüütud süüa restoranis noa ja kahvliga. Raivo kommentaar oli, et tegu oli nagu pubitoiduga, Liisu ütles, et maitse oli hea, aga midagi nagu ikka oli puudu. Arvo arvates oli ta elus ikka paremat veist söönud. Mina sain igatahes kõhu täis ja maitsemeeled said liigutatud ning vaatamata sellele, et ma pididn noa ja kahvliga räime sööma, oli igati korda läinud roog. Nad seal arutasid, mida selle veisega tehtud oli, sest see oli ühtlaselt hall, nii seest kui väljast. Keedetud ja siis pruunistatud? Ei tea. Ma ei maitsenud ka, nii et, ma ei tea, kas see hall veis oli vähemasti hea. Friikad olid tavalised poest ostetud friikad, mitte käsitöö värk ja siis mul oli hirmus hea meel, et mul olid ahjukartulid.
Desserdid olid erinevad. Mina ja Raivo võtsime sidrunimousse ning Liisu ja Arvo võtsid chiapudingu. Minule maites minu magustoit väga, aga ma maitsesin Arvo oma ka ja ma olin väga rõõmus, et ma seda ei võtnud. Mulle need üleöö kookospiimas laagerdunud chiaseemned ikka ei meeldi. Minu meelest need on kuidagi kleepuvad ja venivad. Väljanägemine sellel dessedil oli ka selline nagu oleks keegi selle juba ennem ära söönud ühe korra... See sidrunimousse oli väga intensiivse sidruni maitsega ja mulle meeldis - mõnus hapu. Liisu ütles, et tema jaoks oli see liiga intensiivne, aga tema enda magustoit jällegi täiesti lage. No minul igatahes sai kõht väga täis ja Arvo ütles hiljem, et ma tegin toitudega hea valiku. Parema, kui ülejäänud. Ma ise tundsin samamoodi. Mul on hea meel, et ma usaldasin enda sisetunnet ning jäin kala ja sidruni juurde.
Kõhud täis söönud, hakkasime arveid ootama ja ilmselt oleksime ootama jäänudki. Mehed läksid kassa juurde ja siis selgus, et teenindaja polnud meie tellimusi arvutisse pannud ja Arvo pidi üksipulgi ütlema, mis me tellisime. Aga mina annan kõik need asjad neile andeks, sest tegu oli tõesti kahe noore neiuga ja rahvast oli hirmus palju. Põhiline on ju see, et me õigeks ajaks kõhud täis saime ja etendusele ei hilinenud. Mingit väga vaimustavat söögielamust ei saanud, aga midagi hullu ka polnud. Kas ma soovitan seda restot...ma ei teagi... Ilmselt me sinna mitte kunagi enam ei satu ja ekstra sinna sõita pole ka mõtet. Haapsalu on nii ligidal, et saab palju vägevama maisteelamuse osaliseks.
Peale õhtusööki sõitsime Noarootsi teatrigaraaži vaatama etendust "Grace ja Glorie", kus oli ainult kaks näiteljat: Ülle Kaljuste ja Hilje Murel, lavastaja Vilja Nyholm-Palm. Toimus see siis garaažis, mis oli täielikult väljamüüdud. Seal oligi päriselt garaaž - igasugu vanu autosid oli kokku korjatud ja üles seatud. Baari osakonnas oli erinevatest autoosadest tehtud lauad ja toolid. Igalpool põlesid autode esituled. Lava asus omaette osas ja istumiskohad olid tõusvas joones ehk et igalt poolt oli väga hea ülevaade lavale. Meie olime kuuendas reas ja tõesti, väga hästi oli kõik näha. Aga etendusest...
See oli üks väga raske teemaga tükk. See rääkis ühest 90aastasest naisest, kellel oli vähk ja tal oli elada veel paar nädalat. Teda sellel teel tuli toetama hospiits Glorie. Oli väga kurb, kuidas see vanamemm oli jäänud oma elu lõpul üksi. Ta oli matnud kõik oma lapsed, oma mehe ja ainus, kes talle abiks käis, oli üks lapselaps, kes võttis iga tehtud liigutuse eest raha. Oli nii kurb kogeda, kuidas me vanana ei lähe enam kellelegi korda, meist tüdinetakse ja me muutume üleliigseks. Kui sul juhtub olema veel mingisugsut vara, siis oodatakse, millal selle kätte saab. Glorie püüdis Grace elu viimaseid nädalaid nii mugavaks teha, kui võimalik. Toetas, toitis, pissitas seda vana naist. Kuigi teema oli sünge, siis musta huumorit ja muidu huumorit jagus küllaga. On suur kunst nii süngele teemale huumor taha panna ja see maha mängida. Mõlemad näiteljad said sellega suurepäraselt hakkama, eriti hea oli Ülle Kaljuste.
Mulle väga meeldis see etendus, aga see pani mind ka mõtlema oma ema peale. Kui tal ei oleks Margust... Milline tema elu siis oleks? Tal ei ole vara, mille kättesaamist me peaksime ootama, aga ta on vanaks ja väetiks jäänud... On kodune ja istuv, tal on omad valud ja vaevused... Mul on nii hea meel, et ta elus on Margus, kes teeb kõik selleks, et meie emal oleks hea olla. Võibolla peaksin emal rohkem külas käima... et ta ikka tunneks, et ma armastan teda... Võibolla need pikad telefonikõned pole päris see, mida minu emal vaja on? Võibolla ma peaksin käima ta juures ja küsima rohkem, kuidas tal PÄRISELT läheb... Elu on nii habras, eriti, kui Sa oled juba eakas.
Minule meie õhtu meeldis :) Söögikohas oli küll mõningaid erroreid, aga mina ei lase end sellest üldse heidutada. Ja mul on hea meel, et Arvo sai puukuuridest eemale :D Kasvõi üheks õhtukski. Rohkem meil pole praegu ette näha, et me teatrisse satuksime. Ja mis mulle eriti meeldis - me ei käinud komöödiat vaatamas, kuigi see draama oli osavalt huumorit täis piktud. Arvo ütles, et oli raske etendus ja ma olen temaga nõus. Teema oli tõesti väga raske, mida täitis hea huumor. Aga üht ma tean küll - ma ei taha elada 90aastaseks ja jääda täitsa üksi... Ma loodan väga, et mu pojad on mulle olemas minu elupäevade lõpuni, mis eeldatavasti kestab veel vähemasti 30 aastat :)
Teie Ennike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar