pühapäev, 8. aprill 2012

Heinolas

Arvol saab juunis kuus aastat Soomes tööl käidud ehk siis Sebastian oli vaevalt 3kuune, kui ta sinna tööle sai ja karta on, et ta Eestisse tööd tegema enam ei tule. Ma ei tea ise ka, miks see nii on läinud, kuid me ei ole kordagi Arvol külas käinud selle kuue aasta jooksul. Küll on raha takistuseks, küll mingi muu asi. Kuid nüüd juhtus nii, et kõikide asjade väga soodne kokkulangemine viis asjad sinnamaani, et me sõitsime Soome Arvole külla. 
Sebastiani suur unistus on olnud, et saaks Baltic Printcessiga sõita ja seda ta seekord saigi. Väga paljud pidevalt Soome vahet sõitvad inimesed ei suutnud ära põlastada, miks me nii kaua sõitva laevaga Soome läksime. No minu jaoks oli põhjus ilmselge:)

 

Muidugi pidime me olema peaaegu terve merereisi laste nurgas. Täpselt nii kaua, kuni Sebastian selle täis oksendas:S Nii uskumatu kui see ka pole, siis Seebu jäi 1,5 tundi ennem Helsingisse jõudmist kõhugrippi ja suutis täis oksendada Princessi lastenurga + kõik tualetid, mis sellele korrusele jäid. Ta sai isegi laevaarsti juures käia ja süsti sai ka. Tehke järgi! Lähed elus esimest korda laevaga sõitma ja saad kohe laevaarsti ka näha. 
Nali naljaks. Ma tunnistan ausalt, et mul võttis silma märjaks ja ma mõtlesin, et kuidas küll meiega sellised asjad saavad juhtuda?! Laps oli ise ka nii õnnetu ja nuttis, sest tema Soomereis läks untsu. Isa juurde jõudes oli mul üle anda ainult üks väga haige laps, kellel oli kõrge palavik ja kellel ei seisnud sees mitte ükski tilk vett. Kokku oksendas ta 16 korda 8 tunni jooksul.


Ütlen ausalt, et terve reedene päev oli selline molutamise päev. Sebastian oli väga nõrk, Robinil oli igav, Arvol olid kõik plaanid segi, mis ta oli mõelnud, et teeme, käime ja oleme. Vähe puudus, et me oleksime pahuksisse läinud. Minul oli kassiahastus, sest sellist Soome minekut ma küll meile ei olnud tahtnud. 
Õnneks tõusis Sebastian laupäeval just sellisena nagu tal poleks eladeski midagi viga olnud:) Ja siis me tegime kõik tasa. Kuna meile kõigile meeldib väga looduses käia, siis seekord oligi nii seatud, et me läheme loodusesse. Ilm oli väga hea, tujud olid väga head ja koht, kuhu meid viidi, oli ka väga hea. 

Rippsild


Ja ega meie ei oskagi muudmoodi matkata, kui ikka eksides:D Me suutsime ikka sellise korraliku ringi teha selleks, et jõuda sihtpunkti, et hoia ja keela. Me kõndisime mitu kilomeetrit maha ja siis jõudsime alguspunkti tagasi, kus näitas silt, et 0,7 km pärast olete seal, kuhu minna tahate:D Ei noh, tore oli! Ega meil ei ole eksimise vastu midagi - ronida sai ja laskuda sai ja lund sai saapast välja võtta ja teed sai ka. 


Õnneks on meil sellised vaprad poisid, kes kõnnivad ikka edasi, kui on vaja. Sebastian kõndis ka täiesti vapralt ja rõõmsalt, kuigi eelmisel päeval ta ei jaksanud üle poole tunni istudagi. Kui õiget radapidi minna, siis me jõudsime kõrgele. Väga kõrgele. Nii kõrgele, et ma pidin pidevalt kaagutama, kuidas keegi ei tohi rabeleda ja veel parem, kui kõik püsivad paigal:D


Meil kulus kogu selle matkamise peale umbes pool päeva. Õhtupoole käisime poes ja niisama Heinolas. Jalutasime raudteesillal (ma pidin jälle kõrgust kartma:D ja poiste kallal kaagutama, et nad nii hirmsasti ei rabeleks).

Kaseladvas:D

Nägime tehast, kus Arvo tööl on (kuigi viimased kuus kuud ta on olnud Helsingis töömaal ja seda me nägime ka, kui hakkasime koju sõitma)) ja et keegi ei arvaks, nagu me poleks üldse muna koksinudki, siis tõestuseks:


Lõpp hea kõik hea. Kui ma Princessi peal mõtlesin, et enam hullemaks minna ei saakski, siis tegelikult läks kõik nii hästi, kui veel minna saigi. Mul on hea meel, et Seebu lõpuks paranes ja me ikkagi saime midagi toredat ka koos teha. Liisu küsis, kas mulle meeldib siin või seal rohkem. Mis ma oskan öelda - mulle meeldib seal, kus on Arvo. Nutt kipub täna peale, sest ma sain aru, et isegi, kui riik tõstab õpetajate palka, jääb tema sinna tööle. Asi pole enam rahas. Asi on selles, et seal ta on end tõestanud, ta on keegi. Siin aga... Ja mina ei suuda tagasi hoida pisaraid, kui poisid lehvitavad läbi klaasi oma isale....

4 kommentaari:

  1. Vot mina ei saa aru, KUIDAS sa seda suudad taluda. Minu mees käib suviti 1-2 kuud Saksamaal(et saaks ülejäänud osa aastast õpetajat "mängida")ja see aeg on talumatu. Ei, mitte et ma oma tööde-tegemiste, maja ja lastega hakkama ei saaks, aga kui ikka õhtul teleka ees kellegagi maailma asju arutada ei ole, siis on jama küll. Iga kord otsustame, et nüüd oli küll viimane aasta. Ja seda juba 12 korda:D
    Aga sinu fotod kinnitavad, et reis läks teil korda. Soome loodud on mulle alati meeldinud.
    Kristine

    VastaKustuta
  2. Kristine, ma ei tea ise ka, kuidas ma seda talun ja ega ma alati ei talugi ja üsna tihti võib mind näha nutmas ka, aga ma ei saa ka midagi teha. Elu on nii läinud ja eks mõnikord on ikka väga raske (just emotsionaalselt), kuid ma lohutan end pidevalt, et see ei ole terveks eluks:)
    Ilma meesteta on kurb maailma, ekole:D Ja reis läks tõesti nii hästi, kui veel minna saigi ehk me kordame seda kindlasti!

    VastaKustuta
  3. Ma imetlen, kuidas sa selle kõigega toime tuled, mina ei suudaks.. vist.. eriti sinu olukorras, mis pole just lust ja lillepidu iga päev. Aga et sa ikka vastu peaks ja läbi hangede kunagi ka Raplasse jõuaksid :) Mäletad, ükskord me jõime isegi kohvi Raplas :D Kallistan sind!

    VastaKustuta
  4. Kadrikene, ma olen täiesti tavaline ema oma tavaliste kiiksude ja kääksudega:) Lapsed on mul lihtsalt sellised natuke isemoodi:D
    Ja küllap me ükskord ikka näeme ning siis embame päriselt:)

    VastaKustuta