Praktika klassiõpetajaks õppimise raames

Minu õpingud Tallinna Ülikoolis on jõudnud sinnamaale, et ma olen läbinud juba kolm praktikat: vaatluspraktika, I põhipraktika (I kooliaste) ja II põhipraktika (II kooliaste). Vaatluspraktika tegin Märjamaa Gümnaasiumis, I põhipraktika Varbola Lasteaed-Algkoolis ja II põhipraktika tegin jälle Märjamaa Gümnaasiumis.

Põhipraktikad hõlmavad suuresti tundide ettevalmistamist, tundide andmist ja kokkuvõtete tegemist. Miks ma otsustasin II põhipraktika teha Märjamaa Gümnaaiumis? Selleks, et kõik oleks õige ja aus, sest Varbolaga on mul isiklikud suhted ja ma kartsin, et saan äkki natuke liugu lasta ja tegelikku tunnikogemust ei saagi.

Valisin praktikaklassiks Robini klassi ehk VI a klassi. Miks?  VI klass on juba täiesti murdeealiste kamp ehk siis mul oli hirm minna täiesti võõrasse klassi tunde andma. Robini klass tundus turvaline, sest tean kõiki lapsi, olen käinud nendega reisimas ja teatris, nimed ja näod olid selged – tuttav ja turvaline. Samuti oli tuttav ka Robini klassijuhtaja, kellega sõitsin terve eelmise õppeaasta Varbola vahet ja abistasin teda keraamikaringi vedamises (olin tõeline abitööline). Arvasin, et paremat klassi ei saagi olemas olla, et minna järsku praktikat tegema. Mida tähendab järsku? Klassiõpetaja on see õpetaja, kes saab I klassi ja annab sellele klassile kõiki tunde (välja arvatud andeained, mida Sa pole ülikoolis läbinud (näiteks kehaline kasvatus)). Ideaalis läheb klassiõpetaja VI klassi lõpuni oma klassiga ja siis on see ring täis. Praktikat aga läheb keset õppeaastat teise õpetaja tunde andma, mis on äärmiselt raske ettevõtmine. 

Kui Sul veab, saad Sa endale head juhendajaõpetajad, kes toetavad ja julgustavad, annavad näpunäiteid, suunavad, jagavad konstruktiivset kriitikat, aitavad tunde ette valmistada. Sellised juhendajad olid mul eesti keeles ja loodusõpetuses. Ma võisin iga kell nende poole pöörduda ja nad abistasid mind kõiges. Minu kõige esimene praktikatund Märjamaa Gümnaasiumis oli loodusõpetus ja ma olen siiralt tänulik õpetaja I.O.-le, sest ta tegi kõik selleks, et ma saaksin ennast võimalikult hästi tunda. Oi juudas, kuidas mu hääl ja jalad värisesid! Ma kardsin nii väga, sest 12-13aastased lapsed võivad olla tõeliselt ülbed.

Minul vedas. Mul oli maailma parim praktikaklass. Enam paremat klassi poleks võimalik endale tahta. Vaiksed, rahulikud, kõigega nõus, koostööle suunatud, arukad, ilusad ja head:)  Robin oli alguses natuke segaduses, ütles paar korda mu kohta emps ja ei julgenud eriti sõna võtta, kuid aja möödudes muutus ka tema jaoks olukord talutavaks.

Kokku pidin andma 24 tundi: 6 eesti keelt, 6 matemaatikat, 6 ajalugu, 6 loodusõpetust. Nagu öeldud läksid eesti keeled (pooled neist kirjandused)  ja loodusõpetused väga hästi, õpetaja O. Ja õpetaja L. hindasid mu tehtud tööd hindega B, mis minu meelest on väga hea. Igat ainet käis vaatamas ka direktori asetäitja ning tema hindas samuti mu tööd B-ga (olen veendumusel, et praktikant ei saagi A olla, A vääriseks õpetajaks saab läbi aja ja kogemuse - kõik ei saa siis ka). 

Matemaatika õpetaja ei lasknud mul endal midagi mõelda. Kõik tunnid pidin läbi viima tema ettekirjutatud ülesannetega. Mõnikord ma hoidsin pead kahe käega kinni ja ei saanud aru, miks ühes tunnis peab nii palju materjale läbi võtma, kuid vaielda ka ei saanud, sest olin ju ainult praktikant. Hindeks sain jällegi B (siis mul tekkis juba arvamus, et nad on ühiselt kokku leppinud mu hinde).  

Ajaloost ma ei julge rääkida. Ma ei ole ammu tundnud nii palju halbu tundeid, kui mul on seoses ajalooga. Ma ei teinud ajaloos midagi õigesti.Seda siis juhendaja õpetaja arvates. Küll näitasin kaarti liiga palju, siis liiga vähe, küll näitasin valet kaarti, küll eksisin faktidega (olin kinni õpikus, sest hirm oli nii suur - seega täiesti alusetu süüdistus), küll kasutasin liiga vähe näitvahendeid (raamatud, kaardid, plakatid, ajakirjad, powerpoint), küll kasutasin liiga palju töövihikut (kõik ülesanded olid õpetaja enda poolt ette antud, mis tuli läbida), küll kasutasin töövihikut liiga vähe (trots, mis süvenes peale igat tundi). Igatahes – ma sain teada, et ma ei sobi ajaloo õpetajaks ja õpetaja M. J. Hindas mu tööd D-ga. Tunnen seoses ajalooga, et mulle on tehtud liiga. Ma nägin nii palju vaeva, õppisin nii palju, andsin endast kõik, kuid kasu polnud midagi. Kuna ma pole igapäevaselt ajalooga seotud, siis pidin ekstra palju vaeva nägema, sest teemaks oli parasjagu Vanad Idamaad ning ma pidin väga palju õppima, et suudaks lastele tundi anda. Mul olid spikrid ja väljakirjutatud materjalid, ma tõesti üritasin, kuid minu üritusi ei hinnatud eriti kõrgelt. Asi polegi selles hindes – asi on suhtumises. Ennem igat tundi vähemasti kaks päeva saatsin ma täieliku tunnikonspekti, kuid kunagi ei öelnud juhendaja õpetaja ennem tundi, et midagi on valesti. Lasi tunni ära anda ja siis hakkas tulistama, ise näost punane. Eriti kohutav oli, kui Tallina Ülikoolist dotsent tuli tundi vaatama ja M. J. ütles, et see oli mu kõige nõrgem tund.

Tunnistan ausalt, et praktika päris koolis ei lähe üldse kokku sellega, mida me õpime ülikoolis. Kui ma tegin esimest rühmatööd, siis ma ehmatasin ära, sest lapsed ei osanudki üldse rühmas töötada. Nad olid nii vaiksed ja nokitsesid kõik omaette. Ma nägin kurja vaeva, et õpetada neid koos töötama, mõtlesin nende jaoks välja selliseid rühmatöid, kus iga rühma liige lihtsalt pidi oma panuse andma. Tegelikkus on selline, et nad on nii harjunud õpik-töövihik tundidega. Nad ei oska üldse infot otsida ja leida, nad ei oska paaris –ega rühmas töötada, nad ei oska olulist ebaolulisest eraldada. Nad ei oska ÕPPIDA. Nad on nii harjunud, et õpetaja räägib neile uue osa ette, täidavad töövihikuid, kontrollivad töövihikuülesandeid. Nende fantaasia on kinni. Nad ei ole loovad ja tähelepanelikud, vaid on ainult faktidele suunatud. Ja see on nii kurb. Ülikool räägib, et koolis on kõige tähtsam õpilane, tema vajadused, tema areng, tema toetamine ja julgustamine. Päris koolis on oluline õpetaja ja tema vajadused. Õpilane on selleks, et õpetaja saaks kuningas olla ja õpilase asi on käsku täita. Meie õpime, et õpilased peaksid ise tegema suurema osa aine omandamisest, ise otsima ja vastama, leidma ja avastama. Kas on see päris tundides nii? Ei ole ju ja teha ei saa midagi. Oled praktikant, täidad käsku ja vaatad, kuidas midagi ei ole muutunud. Kõik on täpselt samamoodi nagu oli siis, kui käisid ise koolis. Ennem seda, kui pidin ise tunde andma, tuli igat ainet vaadelda ka ja ma ei näinud ühtegi näitvahendid (peale ajaloo kaardi), mitte ühtegi paaris- ega rühmatööd, ei ühtegi käiku kuskile, ei ühtegi raamatut peale õpiku, mitte midagi. Tüüpilised õpik-töövihik tund.  

Nüüd ma ei ole enam ei õpetaja ega üliõpilane. Töölt olen haiguslehel ja ülikoolist akadeemilisel puhkusel. Minu habras hingeke sai haiget ja nüüd me lapime seda kokku, mis tundub nii mõnigi kord täiesti lootusetu tegevus. Kas asi on praktikas? Ma ei tea. Küllap ka see oli üks põhjus minu kokku varisemises. Üks suur põhjus. 

Praktika sain ülikoolist B ja see on sõnaliselt väga hea. Ma olen rahul hindega, kuid ma pole üldse rahul kogemusega. Maailma on rikas paik - mõnda rikkust me ei tahaks kogeda. Üks on kindel - Märjamaa Gümnaasiumisse ma õpetajaks ei lähe. Mitte kunagi. Ja hingele teeb pai teadmine, et lastele ma meeldisin. Neil oli tõeliselt kahju, kui mu praktika läbi sai.

Minust saab ühel päeval jälle õpetaja, selles olen ma täiesti kindel. Seda tundmust Märjamaa Gümnaasium minult ära ei võtnud. Kuid alustuseks peab minust saama jälle Ennike.

http://www.youtube.com/watch?v=hW1hQwSMgEo