Aastas on mõned päevad, millele omistatakse mingisugune tähendus - sünnipäev, sõbrapäev, isadepäev, lastekaitsepäev, vanavanematepäev, emadepäev. Ja ega siis sellele päevale sõna otseses mõttes ei omistata tähelepanu. Sellel päeval on oluline inimene - olgu ta siis isa, ema, laps, vanaema, sõber. See on see päev, kui me näitame üles hoolimist, peame meeles, ütleme ilusaid asju.
Täna, emadepäeval, ma võiksin rääkida pannkoogitordikestest
või peaksin hoopis pajatama kolm tundi kestnud jalkaturiniirist, aga...
Ma ei taha rääkida kummastki, kuigi pannkoogitordikesed olid maitsvad ja turniir oli väga põnev. Ma tahan hoopis rääkida sellest, mida ühel emadepäeval teha ei tohiks.
Ei tohiks kakelda. Lapsed omavahel, isad lastega, emad kõigiga. On täiesti lootusetu loota, et päevast saab asja, kui see on alanud hommikul vara laste kaklusega. Üks virutab ühele jalaga ja teine teisele. Seal ei aita enam andeks palumine ega midagi - mis tuksi on keeratud, see ongi tuksis, sest andeks palumine ei muuda olematuks juhtunut.
Mõni päev on parem kui teine.
Mõni päev on parem kui teine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar