neljapäev, 1. august 2013

Läbi aegade parim saarel käik

Minul ja Arvol on kahepeale kokku 3 venda ja 6 õde, päris paras ports. Suhtekriise on igat laadi, mõned vajavad settimiseks rohkem aega, mõned vähem. Meie isiklikult pole hetkeseisuga kellegagi mingisuguses kriisis, suhtleme kõigiga, kes meiega suhelda soovivad. Mõned lihtsalt ei soovi :) Aga kuna kriis on nii ühes kui teises suguvõsas, siis juhtus nii, et sellel aastal käisime me Hobulaiul päris tavapäratu seltskonnaga: Arvo oma õe (Liivi) ja vennaga (Aivar), mina oma õe (Liisu) ja vennaga (Bassu). Lisasid oli ka - Carmeni, Agnese, Eha Ennu ja äiapapa näol. 

Vald on ostnud uue ja suurema paadi. Esimest korda läbi aastate ei kartnud ma meresõitu, kuigi sõit oli hoopis kiirem ja äkilisem. Arvo oli eriti vaimustuses sellest paadist, minul oli põhiline, et meresõit ei kestaks liiga kaua. 


Saabumise päeval oli ilm väga ilus. Läksime saarele kohe hommikul vara. Nii vara, et kui me Haapsalus üritasime osta alkoholi kaasa, siis kellaaeg ei lubanud seda mitte. Kusjuures põhiostja oli Liisu, kes on kahe Säästumarketi juhata. Õnneks tuli teine paaditäis hiljem ja need ostsid Liisunimelise alkokoti Haapsalus välja:) 
Meie poistele meeldib Hobulaiul väga. Ma ei olegi aru saanud, miks see nii on. Ma ei ole seal saarel kunagi kuulnud, et keegi kurdaks igavuse üle või ei leiaks endale tegevust või oleks pahas tujus. Meie seltskonnast 10 olid lapsed, poisid - tüdrukud läbisegi, vanusevahemik 7-16aastat. Mida lapsed tegid? Mängisid jalgpalli (kah uudis eksole) ja pokkerit, ujusid, mängisid jalgpalli ja pokkerit, ujusid, mängisid jalgpalli ja pokkerit, ujusid jne.


Poisid kräunutasid natuke tüdrukuid ka, sest muudmoodi pole lihtsalt võimalik olla ja jalgpalli hakkasid lõpuks mängima ka need tüdrukud, kes üldse jalgpalli mängida ei oskagi. Isegi tädi Liisu pidas ühe vigastusega lõppenud turniiri maha.
Kuna meid ei õnnistatud mingisuguse oivalise rannailmaga, siis tuli kohaloleku päevaks midagi muud välja mõelda kui liiva peal peesitamine. Seal saarel pole võimalik matkata mujale, kui põhjamajaka juurde või lõunamajaka juurde. Meie läksime põhjamajaka juurde, sest seal on torn, mille otsa huvilised saavad ronida. Kõik olid huvilised, viimseni. Toonitan seda eriti rasvaselt, sest isegi mina, kõige suurem argpüks maailmas, võtsin kõik oma julgusevarud kokku ja ronisin. Esimest korda. Majaka juures pidasime piknikut ja nautisime seltskonda. 


Saunatasime, grillisime, laulsime (mina saan kahjuks laulda ainult siis, kui mul on paberi pealt võimalik sõnu lugeda). Erinevaid pille sai proovitud. Selle aasta tõmbenumber oli ticheri tou (ma pole õigekirjas kindel). Põhiliselt mängiti selle peal kahte lugu: "Mammutil on kõht tühi" ja "Lahtine kõht". 


Mängiti veel parmupilli (Liivi, lapsed ja Arvo), kannelt (Liivi on selles väga osav), akordionit (Eha Enn ja Liivi) ja kitarre (Liivi ja Bassu). Bassu ja Liivi mängisid kahepeale kokku uskumatult palju lugusid maha. Lauldi nii minu suguvõsa laule kui ka Arvo suguvõsa laule. Melanhoolselt "Rohelised niidud" mindi sujuvalt üle "Piip ja tobacole". Sellist laadi laule nagu see viimane, nimetasid nad karjukateks:) Aivar suutis vahepeal päris metsalise häält ka teha. 


Kui parasjagu pille ei mängitud või jalgpalli ei taotud, oldi niisama. Mõnikord on hea niisama olla. Aeti juttu, vaadati nõutute nägudega taevast allasadavat vihma, keedeti kannude kaupa kohvi, uuriti erinevaid äppepidi ilmateadet, võrreldi, kelle oma sobib saarele kõige enam.

Nutimaffia ilmaportaalides
Kell oli G2-duuris
Vihmapaus

See oli esimene Hobulaiul käik üle aastate, kui ei olnud ühtegi riidu, kirumist, halvasti ütlemist, vingumist, nähvamist. Minu ja Arvo õed, vennad sobisid kõik omavahel nagu õlitatult ja kõik kaasavara sobis õliga kokku ideaalselt. Keegi ei nutnud, ei pahandanud liigse kohvi joomise pärast, ei surnud nälga ega söönud üle, rummi joodi mõistlikuse piirides ja vaatamata korra puudumise üle, ei toimunud midagi sellist, mille pärast oleks pidanud kahe käega pead kinni hoidma. Mis aga kõige tähtsam on - Liivi tundis ennast täiesti hästi :) Kõik asjad said tehtud ja esimest korda üle aastate oli selline olukord, kus kõik sai tehtud nii hästi, et ennem, kui õues pimedaks muutus, olid sauna juurest söögiasjad ka kokku korjatud. Tööjaotus oli absoluutselt õiglane ja kõiki puhkajaid arvesse võttev. 
Kui ma tavaliselt koju jõudes ütlen, et mitte üks kord ma enam sellele saarele ei lähe, siis seekord ma ütlen, et uuel suvel jälle:)  
Aitäh kõigile, kes kaasas olid ja rõõmu tegid!



4 kommentaari:

  1. Mul on nii hea meel, et sul oli ilus puhkus :) Pilli nimi on inglise keeles didgeridoo ja see Austraalia põliselanike pill - kui ma Sydneys käisin, siis seal igal tänavanurgal aborigeenid neid puhumas. Nad oskavad võrratuid helisid sellega teha. Kui mina puhusin, siis tuli ka sealt üks kõhulahtisus ainult välja :D Oleks tahtnud kaasa ka tuua, aga mingit turistipoe koopiat ei tahtnud ja päris õiged pillid maksid väga kallist hinda (+ transpordimure). Kallid sulle!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tundub, et kõigile see ei sobi, et mul oli tore puhkus :) Võtsin kallid vastu ja jagan tagasi ka :)

      Kustuta
    2. Nii tore on sind naeratamas näha ja mul hea meel, et su puhkus läks korda :)

      Kustuta