Liblikad

Ühel vihmasel õhtul skypes oma armsa mehega rääkides jõudsime me oma vestlusega kuidagi sinnamaale, et mulle oleks vaja mingisugust tegevust, mis kosutaks hinge. Käsitöö see olla ei saa, sest mu käed on kohmakad. Joonistamiseks/maalimiseks peab vaim peal olema. Lugemine on raske, sest mõtteid on keeruline koondada. Mingil põhjusel olen ka fotograafiale vähe tähelepanu pööranud, ju siis pole tunnet olnud. Aga nagu öeldud, tundis mu mees muret, et kas äkki mul on liiga tegevusetu olla ja rutiin on liiga sügav. Ta pakkus välja, et äkki ma sooviksin hakata liblikaid koguma.

Esimese hooga tundus see mõte... Julm. See tähendanuks, et ma püüan kinni liblika, paiskan ta surmajasse ja vaatan pealt, kuidas vaene loom minu hobi pärast peab surema. Surnud liblika sirutan laiali ja naudin hiljem tema kuivanud keha. Julm ju?

Kui ma selle mõtte peale mõtlesin, siis ikka ja jälle ma jõudsin punkti, et julm. Arvo aga oli oma mõttega jõudnud juba uude faasi ja ühel kenal hommikul hakkas ta ehitama liblikapüüdmisvõrku, kaste, surmajat (julm), sirutamisalust. Mina aitasin õmblustöödega võrgu tegemisel, ülejäänu tegi Arvo valmis.  

Ja läksime metsateele.

Mina olin samal metsateel, hinges ikka julmus ja kaelas Canon. Mulle tundus, et liblikate püüdmine sellega on palju inimlikum.

Arvo ja Sebastian aga olid ülevoolavat entusiasmi täis ja iga kinnipüütud liblikas kasvatas seda veelgi. Ma vaatasin kahtlustava pilguga pealt liblikate surmajasse (julm) heitmist. Ja muidugi püüdsin igal võimalikul juhul vältida pilgu sattumist surmaja poole, kui seal parasjagu üks õnnetu olevus oma viimaseid tiivasirutusi tegi. Ikka tundus kõik nii julm, aga ma olin tasa ja õppisin. Õppisin märkama liblikaid, neile nime andma, nende ilu nautima. Samas õppisin, kuidas püüda liblikaid Canoniga või võrguga, mõlemad kogemused olid uudsed.  

Peale liblikate kinnipüüdist ja tapmist (julm) tuleb nad alusele sirutada. Ja see pole midagi niisama lihtne. Selleks, et lõpptulemus oleks nauditav, tuleb ikka korralikult pusida. Esimesed liblikad tegi kõik Arvo ise ja mina koos Seebuga vaatasin ahnelt seda kõike pealt. Õppisin.

Peale sirutamist uurisime hoolega "Liblikate välimäärajat"  ja andsime igale kinnipüütud isendile nime. Sebastian teab kõikide liblikate nimesid, mis me oleme kinni püüdnud. Just "ME", sest kui ma olin selle kõik kõrvalvaatajana läbi teinud, julmuse oma hinges läbi mõelnud ja elanud, proovisin ise ka kõike algusest lõpuni ära teha: märgata, püüda, surmajasse heita, sirutada ja määrata. Iga korraga tundub see vähem julm. Eile püüdsime Seebuga kinni leinaliblika, kes oli meie võrgu eest seitse korda plehku pannud. Me ei tundnud julmust, hoopis sõnulseletamatut rõõmu, sest tegu on tõesti väga ilusa liblikaga meie kollektsiooni.

Leinaliblikas

Poisid on käinud isaga ööpüüki ka tegemas, ma selleni pole veel jõudnud. Hetkel ongi ööliblikad ja päevaliblikad eraldi kastides. Robin ei näita üles eriti suurt vaimustust sellest kõigest, kuid Sebastianist on saanud tõeline lepidopteroloog - ta vaatab pidevalt kättesaadud liblikaid, uurib nende tiivamustrit, otsib määrajast samasugust liblikat, küsib üle, jätab meelde. Tema tahaks vist kõik ringilendavad liblikad kinni püüda. 

Nii et - meil on uus hobi. Rohkemal või vähemal määral on sellega seotud terve pere. Kas on see hinge kosutav? Küllap on. Kõige ilusam selle asja juures on see, et ma olen õppinud nägema erinevaid liblikaid. On uskumatu, kuidas me tegelikult ei märka enda ümber olevat. Noh lendab miski-keski ringi, me ei pööra sellele mingisugust tähelepanu. Nüüd vaatan hoopis teise pilguga igat liblikat, kes minu ümber lendab ja hea osa on see, et kõiki neid pole vaja surmajasse heita:)