pühapäev, 8. september 2013

Puuteraamat

Iga uus aine ülikoolis on väljakutse. Tavaliselt saab uue aine alguses teada, mida on vaja aine sooritamiseks teha, kui palju on vaja teha, milliste reeglite järgi on vaja teha ja muidugi hindamiskriteeriumid. Neljanda kursuse poole peale jõudes oled arvamusel, et keegi ei suuda Sind enam üllatada oma nõudmistega ja enam ei suuda ükski  aine tekitada tunnet, et appi, appi, kuhu ma olen sattunud?!
Aine „Erialane rakenduslik tegevevus” muutis arvamust, et mitte miski siin ülikoolis ei suuda meid enam üllatada. Saime teada, et peame projekti raames koostama taktiilse raamatu.  Taktiilne -, kombatav – ehk puuteraamat on kätega loetav käsitööna valmistatud tekstiilne raamat, mis on mõeldud vaegnägijast/pimedale lapsele. Ühesõnaga – pidime hakkama saama tööga, mis hõlmab kirjaniku, teadlase, käsitöölise, õpetaja ja inimese teadmisi. Sellel hetkel tundus, et seda kõike ei olegi nii vähe.
Kõrvalaine grupp jagunes neljaks rühmaks ja iga rühm sai ülesandeks valmistada rühmale antud teemal puuteraamat. Moodustus rühm, kuhu kuulusid Merilin, Siiri, Kritty ja mina ning meie projekti eesmärgiks oli valmis saada tekstiilne raamat „Siseelundkond”. Esimene reaktsioon oli midagi sellist: „Ma ei oska nägijatelegi raamatut teha!”, „Mis mõttes kootud kopsud!”, „Kuidas peaksin mina oskama teha kangast jämesoolt?”, „Kuidas on võimalik teha loovat rühmatööd, kui üks on Tartus, üks Pranglil, üks Paikusel ja üks Märjamaal!”, „Kuidas nad on seda mõtelnud!” Tagantjärgi tarkusena võib muidugi öelda, et eks iga uus asi on hirmutav. Mõni asi on lihtsalt hirmutavam kui teine ning see töö kuulus sinna teise kategooriasse.
Kõige alustuseks tuli teha endale selgeks, mis asi see siseelundkond üldse on? Muidugi on kõik klassiõpetajad selleks ajaks juba läbinud igasuguseid inimesi ja nende arengut/tööd tutvustavaid aineid, kuid me ei olnud peensusteni süvenenud sellesse, mis on siseelundkond.  Võtsime siis aluseks aine raames sisevõrgus oleva Tervishoiumuuseumi materjali, kus oli kenasti, lihtsate pilditega ära näidatud terve torso ja eraldi hingamiselundkond, erituselundkond, vereringeelundkond ja seedeelundkond. Jagasime ära, et Kritty teeb hingamiselundkonna, Siiri seedeelundkonna, Merilin vereringeelundkonna, Ennikesele jääb torso ja erituselundkond. 
Kui olime jõudnud ühisele arvamusele, kes millise lehe teeb, pidi igaüks tegema kavandi. Kavandi tegemisel ei olnud piiranguid, igaüks võis teha nii, kuidas soovis – joonistades, lõigates, kleepides jne. Kritty, Siiri ja Merilin joonistasid enda kavandid, Ennike lõikas värvipaberist ja kleepis. Kui kavandid olid valmis, tuli need saata õppejõule, kes oma hinnangu andis. Kui kavandid olid heaks kiidetud, võis hakata mõtlema, millistest materjalidest keegi oma töö teha tahab.


Kavandid said heaks kiidetud ja vaja oli koostada igale tulevasele raamatupildile selgitav tekst. Selle töö võtsin enda peale mina ja kasutasin selleks lastele mõeldud entsüklopeediat. Tekst pidi olema võimalikult informatiivne, kuid samas lühike, sest raamatusse tuli peale tavainimesele mõeldud kirja, mis vaegnägijate tõttu ei tohtinud olla väiksem kui 16 tähepunkti, veel pimedatele inimestele mõeldud punktkiri.  Ja kõik pidi ära mahtuma ühe A4 peale. Seega – ruumi oli tõesti vähe. Isegi, kui tegu on lastele mõeldud tekstiga, tundus see ülesanne ülemõistuse keeruline just seetõttu, et tähtis jutt tuli hästi väikeseks kokku suruda. Koos õppejõuga redigeerisime tekste ja lõpuks saatis õppejõud Tervishoiumuuseumi töötajatele tekstid kontrolliks. Saanud sealsetelt inimestelt heakskiidu, jäi ülikoolipoolseks ülesandeks meie tekstidele lasta teha punktkirjad.

Loengute raames kokku saades saime endale tekstid, punktkirjad kilel, papid ja juhised, mida rühm peab edasi tegema. Siiri ja Kritty olid ära ostnud kangad, millele me oma tööd planeerisime teha. Kanga valikul lähtusime ühiselt sellel, et see peab olema hele ja puuvillane või linane, kuna nendele kangastele on hea tikkida ja samas on pind sile, kust peaks olema hea erinevaid elundeid, nooli, tekste jne eristada.
Idee oli, kangas oli, tekstid olid, punktkiri oli. Edasi tuli mõelda materjalide peale. Kasutada võis kõike, mis meie meelest annaks edasi meile ettenähtud ülesannet. Kangad, nöörid, paelad, juhtmed, suled, niidid, lõngad jne. Arutlesime koos, kuidas ja mida teha.
·         Merilin oli mõtelnud alguses, et teeb kõik veresooned juhtmetega. Arutlesime aga rühmas, et juhtmeid on rakse kinnitada. Merilin otsustas, et ühendab juhtmed ja nöörid. Nööre valida polnudki nii lihtne kui võis tunduda. Nöörid pidid ju olema erijämeduse ja erivärvi. Veenile ja aordile said head nöörid, mis ei hargnenud. Kahjuks kapillaaridele juhtus selline nöör, mis juba õmblemise käigus hargnes täiesti lahti. Merilin üritas seda parandada punase ja sinise isoleerpaelaga. Tulemus jäi aga väga inetu. Ega tal muud üle jäänud, kui võttis kõik lahti ja  asendas hargnenud nöörid peenikese juhtmega, mille kattis  isoleerpaelaga. Nii jäi tulemus veidi arusaadavam ja ka tugevam.
·         Siiri läks kaltsukasse ja hakkas sobivaid kangaid valima. Õmbles elundid valmis ja kinnitas need aluskangale. Söögitoruks kasutas kõrsi ja Abakanist sai peensoole ja jämesoole tarvis nööri. Rühmakaaslased andsid nõu, et kuidas kõige parem teha oleks.
·         Kritty mõte oli,  et üks kopsu pool oleks nö seest ka näha, et laps saaks  tunda/näha milline on kopsu sisemus. Algselt oli idee näidata ka seda, et kui hingad sisse, siis lähevad kopsud õhku täis, aga seda ei saanud kuidagi selles raamatus edastada. Kangad valis selle järgi, et hingetoru on sooneline, kopsud on vedike krobelised jne.
·         Mina lasin poolel suguvõsal uurida oma kappide sisemusi ja otsida sealt erinevatest kangastest riideid, mida nad enam ei vajanud: libedaid, kropelisi, sametisi, villaseid, linaseid. Mida iganes. Värvigamma oli roosa, hall ja pruun. Ütleme nii, et ega nendel sugulastel suurt midagi anda polnudki ja seetõttu tuli pöörduda hoopis õmbleja poole, kust sai juba tunduvalt rohkem abi. Igasugused sooled tegin nööridest ja kasutatud sai ka paksu vilti.

Leppisime kokku, et iga rühmaliige peab valmis tegema temale osaks saanud raamatulehe. Lisaks olime loengus välja lõiganud sobiva suurusega kangatükid, mis jäid minule kodus ääristada. Kokkusaades pidid kõik olema sealmaal, et on võimalik hakata raamatut ühtseks tervikuks tegema. 
Esimene kokkusaamine nurjus, sest üks rühmaliigetest ei saanud oma tööd valmis. Teisel kokkusaamisel osalesid Siiri, Kritty ja Merilin. Siiri võttis ka minu leheküljed, sest mina pidin sellel päeval Tartus käima. Kritty triikis ja võttis traagelniite välja ehk siis viimistles ja aitas  Siiril paberile pimedatele mõeldud tekste ehk punktkirja kleepida. Merilin traageldas ja mõõtis tekste. Siiri mõõtis kangastele lehekülgi, õmbles raamatu lehti kottideks (kahest küljest), õmbles ja mõõtis lehekülgedele mõeldud pimedate tekstid.
Kui Siiri oli kõik tekstid kenasti kangastele õmmelnud, sõitsime meie Arvoga Tallinnasse ja tõime raamatulehed koju. Nüüd oli vaja tikkida elundite ja numbrite vahele nooled ning õmmelda raamatulehed lõplikult valmis. Nooled otsustasin teha tavalise maavillase lõngaga ja tumedad, et eristada neid teistest materjalidest võimalikult palju, kuna raamat ei olnud ju mõeldud ainult pimedatele vaid ka vaegnägijatele. „Lehekotte” kokku õmmelda sai ainult käsitsi, sest masinaga õmmeldes oleks pidanud „lehekotte” teistpidi keerama, mis oleks tekstid ära kortsutanud.
Valmisraamatu leheküljed nägid välja järgmised:


Andsin endast parima, et raamatu leheküljed oleksid võimalikult sirged, püüdes tõmmata kangast nii pingule kui vähegi võimalik. Tekstid olid kohati viltu kangale õmmeldud ja osade tekstide vahele jäid kortsud, kuid ometigi võis juba hakata vaatama, et ise tehtud, hästi tehtud. 
Kui kõik lehed olid valmis tehtud, tuli raamat tervikuks köita. Selleks pidi jällegi käsitsi hakkama lehti omavahel ühendama. Kahte esimest lehte ei olnudki raske ühendada, aga mida raskemaks muutus valmisraamat ehk siis, mida rohkem lehti üksteise külge läks, seda raskemaks muutus raamat ja töö sõrmede vahel. Viimaseid kahte lehte omavahel ühendades oli kosta juba üksjagu nurinat ja vandesõnu. 
Nüüd oli veel vaja välja mõelda, kuidas peita külgmised leheservad nii, et raamatu üldilme oleks visuaalselt kena. Selleks lõikasin õigetes mõõtudes kangariba ja õmblesin käsitsi raamatu külge. Et lehed üksteise suhtes liiga harali poleks (tasapinnast kõrgemad kohad ajasid lehed ikka üsna laiali), õmblesin  raamatule nööbi ja kinnitusaasa ning võiski öelda, et raamat sai valmis. 
Kokkuvõtvalt võib öelda, et töö oli ajamahukas ja keeruline. Keeruline juba ainuüksi seetõttu, et tegelikult pole nägijal õrna aimugi, mida ja kuidas kogeb pime. Antud ülesandes ei olnud ühtegi etappi, mida saaks tagantjärgi nimetada lihtsaks. Peale loominguliste raskuste oli ka keeruline kordineerida rühma tööd, kui kõik inimesed elavad Eestimaa erinevas paigas ja igalühel on omad tegemised, rõõmud, mured. 
Samas arvan, et selle raamatu tegemisega sai väga palju teadmisi juurde ja olemasolevaid teadmisi kinnistada. Kindlasti oleks saanud midagi teha paremini, midagi teistmoodi, kuid sellel hetkel andsime me endast parima ja loodetavasti on sellest raamatust kellelegi mingisugust kasu.  

2 kommentaari:

  1. Pildi pealt tundub küll, et väga vinge asjaga olete valmis saanud! Vahva!

    VastaKustuta
  2. Eks lõpptulemus ongi vahva :) Küsimus on rohkem selles, kas antud asja tegemine peaks kuuluma ainesse erialane rakenduslik tegevus. Ja no muidugi see igivana rühmatööde probleem. Ei saa, ei suuda, kaugel jne. Keeruline. Aga kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks:)

    VastaKustuta