Mine metsa!

Ma vist olen juba kuskil maininud, et milline sügis! Ma ei mäleta, millal meile oleks osaks saanud niivõrd kaunis ja soe sügis. Kui palju värve ja päikest ning seda isegi oktoobri keskel veel. Kui kõik sügised oleksid nii ilusad, siis oleks vist sügismasendust ka vähem. Vähemasti nendel inimestel, kes otseselt on mõjutatud ilmast. 

Ilusa ilmaga peaks viibima võimalikult palju õues. Ja mitte ainult lapsed, täiskasvanud ka. Mina muidugi ei hakka kellelegi ütlema, mida ja kui palju keegi peaks või võiks, aga ise me oleme seda meelt, et koledate ilmadega jõuab toas kaminasoojuses olla küll.

Me oleme muidugi nats napakad ka, aga seda teavad kõik ilma ütlematagi :)

Selle pärast me metsa jälle läksimegi :) Ööseks :) Oma armsate poistega. 

Ainult metsa ongi vaja, et olla õnnelik

Kuna me käisime juba käidud kohas, siis varjendi ehitamine käis kiiremini. Raam oli ju kolme puu vahel olemas. Vaja oli ainult kinnitada koormakiled ja otsida väga palju kuuseoksi. Kuidagi nii on välja kujunenud, et minu ja Sebastiani mureks on kuuseoksad. Sebastian otsustas kohe ühe rääbaka kuuse langetada, sest tema on selline tõsine mees ja tema tegevused on ka väga tõsist laadi. 

Kohutavalt raske töö

Arvo ja Robini mureks on küttepuud. Tegelikult on nii, et kui me metsa jõuame, siis Robin hüüab: "Andke mulle kirvest!" ja juba ta langetab kuskil mingisugust metsakuiva. See on täiesti uskumatu, milline tööloom ta võib olla! Ja siis kui ütled, et kuule, ole hea, pühi väliskoridor ära, siis ta on peaaegu minestuse äärel, aga see ei olnud praegu teemaks. Igatahes - tuleb see nüüd sellest, et me oleme nats napakad või millest iganes, siis ma ei usu küll, et te olete näinud kuskil veidramaid tüüpe kui meie, kes teevad metsas lõket halupuudega :)

Kuna päevad on lühikesed, siis tuleb kõik selline töö, mis jääb varjendist kaugemale (näiteks küttepuude muretsemine) teha ära ruttu, sest pimedas ikka naljalt kuskilt metsakuiva kuuske langetama ei lähe. 

Nagu ikka lubasime endale esmaklassilise õhtusöögi: lõkkel küpsetatud kanakintsud, keedetud kartulid ja rukkola sinepikastmega. Muidugi oleks kergem teha "turbokaid", kuid milleks minna kergemat teed, kui võib valida hoopis keerulisema, kuid maitsvama? Ja kui Sul on ikka selline Jamie Oliveri fännist mees, siis ei olegi ju mõeldav, et on olemas lihtsad valikud. 

Sellel ajal, kui Arvo ja Robin nende küttepuudega mässasid, kolasime meie Sebastianiga mööda metsa ja otsisime tammesid. Miks? Eks ikka selleks, et tore oleks :) Ma mõtlen sellel ajal, kui Robin ja Arvo jällegi puudega mässavad :) 

Mängisime kaarte, meisterdasime, mõned meist tegid halupuid, valmistasime hea õhtusöögi, Sebastian laulis meile umbes 20 korda haldja laulu ja koristasime okset...

Okset? Jaa. Sebastian jäi pilkases pimeduses öö hakul okseviirusesse. Kas võiks olla veel parem? Magediabeedik, kõhugripp, öö, mets ja piiratud veekogus. Kindlasti kuskil ja kellelgi. Vapper mees see meie Sebastian, sest mina poleks küll olnud nõus oksendama korduvalt ühte ja sellesse samasse Säästumarketi kilekotti. Täitsa kindlasti poleks olnud nõus. Igatahes jäi laps haigeks, mis tähendas väga unetut ööd, sest kõige hullem, mis oleks veel võinud juhtuda, oleks olnud see, et ta endale peale oksendab. Seal pilkases pimeduses ja piiratud veekogusega. 

Hommik tuli väga vara, kohe, kui valgenes ja koju jõudes oli Sebastianil palavik 39 kraadi. Kui ma ta käest küsisin, et miks Sa mulle ei öelnud, et Sa tunned end halvasti (ma tegelikult päeval küsisin temalt, kas tal on kõik hästi, sest ta tundus mulle kurb, aga tema vastas, et kõik on väga hästi), ütles tema, et ta ei tahtnud metsaskäiku ära rikkuda ja ta kartis, et me läheme äkki koju. Tõesti vapper mees...

Metsa läheme jälle. Kui mitte ennem, siis lumega. Praegu aga põetan kodus kahte oksendajat ja pesen umbes miljon korda päevas käsi... Lootuses, et äkki pääsen:)