Metsas müttamas

Arvo on meile korduvalt rääkinu Angasilla mäe juures metsas asuvast ojast, aga me pole veel jõudnud seda vaatama. Ikka on ju nii, et see, mis on kodu juures, on nägemata, mis sest Narva linnuses on käidud :) Ja siis juhtuski pühapäeval nii, et vaatamata hallile ja sombusele ilmale panime endale "mudariided" selga ja läksime metsa. Ei läinud seenele, marjule, ööbima. Läksime hoopis oja vaatama. 

Mida väiksem inimene, seda raskem on tal metsas kõndida, kuid see pole mingisuguseks takistuseks lastega metsas käia. Mööda tundmatuid radasid, mahalangenud puid, põõsarägastikke ja kraavikaldaid. Kes kukub, see tõuseb jälle püsti ning kõnnib edasi. Nii on alati olnud ja seetõttu polegi midagi imestada, et Sebastian kukkus 12 korda, kuid muud selle peale ei öelnudki, kui et "jälle panin mäsa" (pubekate keeles on kukkumine mäsa ja kuna meil on kodus üks puberteet, siis sõnavara jääb külge ka väiksemale inimesele). 

Mida hilissügiseses metsas vaadata, märgata, millele tähelepanu juhtida? Mets on tegelikult praegusel ajal suhteliselt sünge paik: värve ei ole, lehti eriti pole, kõik on ühtlaselt pruun ja mudane. Aga vaadata on siiski. Näiteks jälgi.

Või kobraste poolt näritud puid.

Või maitsta hapusid marju.

Või mõelda välja, kuidas ületada kraav, kus sees on vesi? Ja kui ise oled üle saanud, siis kuidas meelitada pere ainukest naisolevust kraavi ületama, kui kolmest mehest kaks on end peaaegu märjaks kukkunud libedatel puudel :) 

Ja kui kõikidel on jalad väsinud, tuleb teha natuke lõket, juua sooja teed, süüa küpsiseid ning ajada juttu. Nähtust ja muidu elust. Need on need hetked, mis jäävad poistele meelde. Mõnikord nad räägivad imeasju meie tegemistest, millele ise pole tähelepanu pööranudki. Eriti teeb seda Sebastian, sest talle jäävad igasugused pisiasjad meelde. 

Ka nii võib pühapäeva veeta. Erakud nagu me oleme. Ikka metsas ja omaette. Robin vahest ütleb, et mis siin imestada, vaata, millised napakad me oleme. Võibolla olemegi natuke rohkem kui enamus, kuid meil on koos hea. Metsas ja metsa taga. Ei loe meile ilm ega aastaaeg. Võibolla varsti tuleb aeg, kui Robin ütleb, et ei mina viitsi teiega metsa tulla. Kes teab... Aga nii kaua, kuni keegi vastu ei põtki, käime ikka. Käime niisama käimise mõttes, värske õhu mõttes. Käime vaatamas jälgi ja kraave. Käime hetki püüdmas...

Oja me ei näinud, sest vett polnud. Peame kevadel uuesti minema :)