Päevavargad

Eesti õigekeelsussõnaraamat ütleb, et "päevavaras" on looder, logard, laiskleja. 

Kes on meie eluga natuke kursis, see teab, et taotlesime kevadel Sebastianile koolipikendust, mille me ka saime. Nõustamiskomisjoni otsusel muutus koolipikenduse saamisel alushariduse omandamine koolieelses lasteasutuses Sebastiani jaoks kohustuseks. Sealsed tähtsad tädid arvasid, et see on vajalik sotsiaalsete oskuste omandamiseks ja kõne hilistumise tõttu. Lubege naerda selle kõne hilistumise peale, naerda kohe kõva häälega. Ega R-hääliku puudumine pole kõne hilistumine. Või on? Aga see polegi praegu oluline. Igatahes oli vald kohustatud meile leidma lasteaiakoha ja mitte lihtsalt tavalises rühmas, vaid arvestades Sebastiani eripäradega siiski väiksemas rühmas kui tavalasteaias tavarühmas. Leitigi siis see vajalik koht ühes lasteaias sobitusrühmas ja seal me nüüd käinud olemegi. Teinud kõige tavalisemaid lasteaias tehtavaid asju, tavalise programmi alusel, tavalisi lapsi arvesse võttes - vahe on lihtsalt selles, et 20 lapse asemel on 12, mida pervassiivse arenguhäirega lapse jaoks on ikkagi liiga palju. 

Sebastian on muutunud närvilisemaks, ta laksutab keelega, paneb keelt nina otsa, paneb sõrmi üksteise vastu, ei suuda valitseda oma emotsioone. Ta ei saa aru, miks ta peab seal nõmedas kohas käima, iga käik on tema jaoks tõeline pingutus ja eneseületus. Ja iga "popipäev" tõeline rõõm. Ma pean tunnistama ausalt, et nagu on Sebastianil raske, on ka minul väga keeruliseks muutunud lasteaias käimine. Mul puudub igasugune usaldus (kui see natukenegi olemas oli, siis peale koosolekut, kuhu kuulus juhataja, lastekaitsespetsialist, õpetaja ja meie, on see natukenegi ära kadunud) ja ma tunnen trotsi. Miks? Sest seda, mida meile lubati sobitusrühma avades, ei ole tehtud. Ei mingeid individuaalseid tunde, ei logopeedilist ravi, ei individuaalset lähenemist, ei varajase ande märkamist ja toetamist. Me elame tavalist lasteaia elu, täidame tavalisi töölehti, teeme ringe ümber vajalikele hulkadele jne. Ainult selle vahega, et kui teised lapsed hakkavad lõunat sööma ja lähevad magama, siis meie tuleme koju, sest Sebastian ei söö sealpakutavatest toitudest ühtegi asja, aga sellest ma ei viitsi täna kirjutada. Sebastian ei ole sulandunud rühma, ta ei suhtle ühegi lapsega, õpetajate küsimustele vastab ühesõnaliselt, kui teab kindlalt vastust. 

Aga ka sellest ei tahtnud ma täna kirjutada, kui kolepaha on lasteaias, sest tegelikkus on see, et Seebu saab hakkama. Tema jaoks on põhiline, et mina olen olemas. Kas mina saan hakkama? Klaasi sisse on tulnud mõrad...

Nüüd juhtus nii, et me tegime endale terve nädala vabaks. Tegelikult oli lasteaias meie rühm naguniigi suletud alates kolmapäevast, sest seal olid remonttööd  ja mina otsustasin, et me ei lähe see nädal üldse, vaid oleme kodus. Puhkame ja seedime. Seedime teadaolevaid asju ja püüame end natuke paremasse hingelisse tasakaalu viia, et oleks jõudu ja jaksu uuele nädalale vastu minna. Kumb meist vajas seda rohkem, kas Sebastian või mina - küllap mina. 

Sõrmed koos, koguaeg, kui võimalik

Väga ägedad pliiatsid

Päevavargad. Ma tegelikult arvan, et Arvo ei mõelnud sellega seda, et me oleks loodrid või laiskvorstid :) Muidugi me pole. Me lugesime läbi kõik kodusleiduvad loomaraamatud ja lisaks veel  Jujja Wieslander ja Tomas Wieslander kirjutatud "Mamma Muu ja Vares". Me meisterdasime jalgpalli kaartidele karbi, et need ei vedeleks küll kirjutuslaual, küll aknalaula, küll elutoas laual. Me joonistasime suurte pliiatsitega (Anne tõi need meile Šveitsist) ringe, ainult ringe ja veelkord ringe, sest Sebastiani käsi on nii kinni kui kinni. Me täitsime kohustuslikus korras töövihikut, saime tehtud kuni L-täheni, L kaasaarvatud. 

Loomulikult käisime jalpallitrennis, mida see nädal oli lausa kolm korda. Kaks trenni koos 2003-2006 aasta poistega piirkonna trenni ja üks trenn 2006 aasta poistega koondvõistkonnas. Lisaks loomulikult ohtralt tubast jalgpalli pehme sinise palliga, mis ei lõhu asju (vähemasti ei ole siiani peale ühe keraamilise päkapiku katki läinud). Mängisime kordi ja kordi täringumängu, kus peab oskama arvutada vähemasti neljasaja piires, vahel ka rohkem. Kookisime sahtlist välja Lote memori ja treenisime mälu. Mitmeid kordi, kuigi ma eriti seda mängu ei seedi, sest mu mälu on jätnud mu maha, aga loodetavasti oli ka mulle endale sellest treeningust kasu. 

Me rääkisime juttu, palju ja kõigest.

Oleme me päevavargad? Ma ei tea. Sebastian on muutunud palju rahulikumaks, ta ei laksuta keelega ega topi seda nina otsa. Muidugi ei saa ma üle astuda meile pandud kohustusest ja uuel nädalal me läheme jälle lasteaeda, seda küll alles teisipäevast, sest esmaspäeval me oleme Tartus professor Tillmanni juures ja Lõunakeskuses jalgpallikaarte ostmas :) Kuid ühe nädala me saime puhata. Puhata meile pandud kohustusest, mida mul on raske täita. Sebastian saab paremini hakkama, sest tal olen mina. Minus kasvav trots aga paneb mind tõsiselt proovile ja seda näitab vaid aeg, kas võidab trots või kohustus.