Robin ja sünnipäev

Meie elu kulgeb tavapärases rütmis. Päevad koosnevad tööst, koolidest, lasteaiast, majapidamisest, kassidest, arstidest, jalgpallist. Jalgpalli peaks kirjutama tegelikult mingi 100 korda, sest minu arvamus on, et seda on ikka ilgelt palju. Rahul on sellega muidugi poisid, mina lubasin minna rahvatantsu ja ma tahaks näha, et nad ei tule mu esinemist vaatama :) No jah... Jutuks hea küll. Ma ei lähe rahvatantsu, sest ma ei taha ühtegi üleliigset inimest oma ellu. Ei teagi, kuidas see nii on juhtunud. Võibolla on selles "süüdi" Sebastiani isevärklus ning meie alateadlik ja teadlik eemaldumine inimestest. Võibolla on selles "süü" minu isevärklusel, sest on teaduslikult tõestatud, et depressioon on kõige vähem mõistmist saav haigus. Aga võibolla polegi kellelgi ega millelgi süüd - on lihtsalt selline periood elus. 

See periood on mõjutanud rohkemal ja vähemal määral ka Robinit, sest oma 14nda sünnipäeva eel teatas ta, et ta tahab oma sünnipäeval olla vanaisa juures Sipas koos ette loetud väga väheste sugulastega. Ma ei hakka nimesid mainima, sest muidu need, kes nimekirjas polnud, solvuvad hingepõhjani nagu ikka kombeks on. 

Igatahes juhtus nii, et pühapäeval tähistasime Robini sünnipäeva Sipas, vanaisa juures, loetud inimestega. Ilm oli katastroofiline, kuid me ei lasknud end sellest väga häirida. Kütsime vanaisa köögi soojaks ja sauna kuumaks ning elu oli jälle elamist väärt. 

Luhtu suitsetas kalu (forelli ja 16 ahvenat), mina tegin oma klassikalise keedukreemiga tordi, Arvo küttis sauna ja Robin arvas, et sünnipäev läks korda. 

Õigel päeval väikene küpsisetort

Robin sai juba 14aastaseks. Uskumatu, kui kiiresti läheb aeg. Vuntsid juba kasvavad ja hääl teeb oma veidrusi sel raskel murdeteel. Mõnikord ta unustab ära, et selle varaküpse keha sees on ikkagi üks noor inimene ja ta püüab olla rohkem nagu mees. Õnneks ei juhtu seda tihti, sest olen veendumusel, et mees jõuab ta terve elu olla. Päevad mööduvad - mõned riiakamad kui teised, kuid üldplaanis on Robiniga kõik hästi. Hinded on korras, käitumine korras, trenn korras ja kohe väga hästi, kodused tööd ja tegemised on tehtud, oma kohustusi täidab ja ei pelga ka emale mõnd kalli andmast, kui ikka tuju ja tahtmine tuleb. 

Vaatan teda vahel ja mõtlen, et mul on vedanud. Tahtsin tütart, aga sain poja ja just sellise poja, keda võiks iga ema endale soovida: lahke, tähelepaneliku, hoolitseva, kohusetundliku ja armsa poja. Ma loodan, et ma ei tee midagi valesti ja ta on mehena sama tubli kui pubekana - siis peaks kõik korras olema :)

Õigel päeval pidi noormees end kooli vedama, kuid kommi ta kooli enam ei viinud. Ütles, et tema meelest on see titekas ja tema ei taha, et talle hakatakse mingit sünnipäevalaulu laulma. Ma igaksjuhuks ikka tõin kommid koju, aga need seisavad ikka köögis sahtlis. Selline inimene siis... Kah pisut isevärki :)