Lihavõtted metsas

Käisime reede õhtul, kui Robin ei olnud veel võistlustelt tagasi jõudnud (PS nad võitsid 6:2 :)), metsas jalutamas. Niisama. Vaatasime, kuidas kevad tuleb tasapisi. On juba värve ja pungi ja linnud laulavad hilisõhtuni välja. Me oleme kõik natuke nagu metsainimesed, st, kui lained üle pea kokku löövad,  siis me läheme metsa. Et olla eemal ja saada jõudu. Ja jõudu me sealt ka alati saame. Uuteks mõteteks, edasiminekuteks. 

Oma jalutuskäiguga jõudsime nii kaugele, et otsustasime taaskord ööseks metsa minna ja seda ööbimise kohta me seal üle vaatamas käisimegi. Seebule võib ainult öelda, et lähme metsa, kui ta on juba mineja. Robin hakkas alguses natuke vastu punnima, et tema ei taha ja ei viitsi ja ei ole isu ja ei jõua ja... Aga me ei jätnud talle erilist valikuvõimalust, sest tegelikult on ikkagi hea ka teismeline sellest nutimaailmast välja kiskuda ja rakkesse panna :) Laupäeva hommikul luges Arvo Õhtulehest Robini horoskoopi ja kuna seal oli kirjas, et päev sobib eriti hästi raskeks füüsiliseks tööks, oli otsustatud - metsa! 

Nii ta seal seda rasket tööd tegema hakkaski. Tegi kohe ihu ja hingega ning lõhkus ja saagis välja kõik oma ei-tahad. 

Varjendi ehitamine käis seekord kuidagi eriti kiiresti. Kõik käis kiiresti. Poisid olid poole tunniga  vajaminevad kuuseoksad kohale tassinud, Arvol kõik pressud kinnitatud, vesi toimimas ja ka söögipoolis vardas. Mina olin varjendi "põranda" puhtaks kraapinud, et viia tulesüttimise ohud miinimumini (mets on tõesti kuiv praegu, peab väga ettevaatlik olema). Esimest korda läbi aastate sai kõik nii ruttu valmis, et me läksime veel õhtuhakul metsa jalutama. Vaatasime luhapealseid, kus oli vesi. Robin oli selleks ajaks oma igasugustest ei-tahadest üle saanud ning lõbustas meid terve jalutuskäiguaja maa-arendusteemalise fantaasiajutuga. Mina pean ausalt tunnistama, et üheksa ajal õhtul mul oli natuke kõhe metsas jalutada. Ma tegelikult tean, et midagi karta pole, aga ikkagi on kõhe. Seepärast oli mul hea meel, kui jõudsime varjendisse tagasi.

Laps korjas mulle lilli ka, mis ma kenasti topsi panin :)

Jalutuskäik Robini "valdustes"

Kuna sel nädalavahetusel olid munadepühad, siis eeskujulike vanematena me ikka värvisime lastega mune ka. Metsas. Eks ikka selle pärast, et oleks teistmoodi. Robin ei arvanud sest pläkerdamisest midagi, tema rõhus pigem söömisele, kuid meie Seebuga saime oma pläkerdused pläkerdatud :) Tegelikult võttis kogu munade värvimine mul aega üheni öösel :), sest munad nägid ilged välja, kui nad olid nende munavärvidega ära värvitud. 

Metsaõhtud on teistsugused õhtud. On teistsugused jutud ja teistsugune hingamine. Poistele meeldib kuulata lugusid meie lapsepõlvest. Isegi siis, kui jutud ei ole positiivsed, kui nendes on endisaegset valu ja viha, on need ikkagi lood meist enestest ja just lõkke ääres istudes tulevad pildid. Pildid purjus isadest lõkke ääres ja kartulipudruga viskavatest emadest.  

Meie poisid ei ole halba näinud. Igatahes mitte midagi sellist, mis peaks nende hinge lõhkuma. Ja nad näevad/tunnevad/kogevad/kuulevad väga palju armastust :) 

Nii metsas kui kodus:)