Ei osanud justkui oodatagi, aga Robin kutsus meid matkama :) Ja no kaks korda me seda endale öelda ei lase. Oragniseerisin nii, et Sebastianil kolmapäeval kontakttunde polnud, zoomitunnid olid kella üheks läbi ja siis ei jäänud muud üle, kui pakkida matkakotid ja asuda teel. Mina ei armasta tegelikult kuskile võõrastesse kohtadesse ise sõita. Meil ikka on nii, et Arvo on roolis ja mina koon kõrvalistmel, aga kui Arvot ei ole kodus ja matkamise soov on suur, siis ei jää muud üle, kui tuleb oma mugavustsoonist välja astuda ja GPS järgi panna. Ma ei oska seda isegi lahti seletada, miks ma ei usalda GPSi ja miks ma nii väga kardan võõraid teid. Tegelikult mul ei ole liikluses halvasti läinud, GPS on mu alati õigetesse kohtadesse juhatanud ning kui kaks plekimõlkimist ja üks tarhv kiiruse ületamise ja psühhotroopsete ravimite tarvitamise eest välja jätta, olen liikluses ikkagi suhteliselt viieline. Aga ometigi on võõrad kohad minu jaoks hirmsad.
Igatahes võtsime suuna Liivanõmme õpperajale, sest tahtsime sinna juba kevadel koroonapaanika ajal minna, aga toona olid sellised reeglid, et kui parklas on rohkem kui kuus autot, siis sinna rajale minna ei tohi ja nii me nördinult sealt koju tagasi sõitsimegi. Praegu on koroonajama teine laine, aga meil mingisugust paanikat küll pole ja õnneks on riiki juhtivad inimesed aru saanud, et värskes õhus võivad kõik inimesed ringi käia ilma keeldude ja käskudeta. Kui me sihtkohta jõudsime, siis polnud seal ühtegi autot ja kell oli peaaegu pool kolm. Ma natukene muretasin, et äkki jääme pimeda peale, aga Robin ja Sebastian ennast sellest küll heidutada ei lasknud. Vaatasime kaarti ja asusime teele.
 |
| Kas me oleme ikka õigel teel? |
Rada oli natukene segane. Eriti segane ole see lõkkeplatsi juures, kus mitte essugi ei saanud aru, kuhu minema peab. Kaart näitas justkui roostiku juurest, aga teid oli kolm, kuhu minna. Selles paigas oli küllaltki keeruline aru saada, milline tee valida. Me valisime teise, mis osutus valeks. Kaotasime oma 15-20 minutit väärtuslikku valget aega. Minu jaoks oli see küllaltki suur kaotus. Samas ei takistanud see mind põikamast kõrvale ja käia ära väikese torni tipus. See olekski meil jäänud nägemata/märkamata, kui me ei oleks valele teele sattunud.
Peale hoolikat ümbruse jälgimist ja veelkord kaardi vaatamist leidis Robin õige teeotsa üles ja me jätkasime oma matka. Küllaltki varsti olime uues lõkkekohas, kus Robin keetis kettliga vett ja me jõime ühest tassist (sest geeniused lootsid matkajuhi peale, et viimane ka neile kortlid kaasa võttis :) ) sooja teed. Ma olen praegu väga vaimustuses ühest jõuluteest, mis on nii aromaatne ja hea maitsega, et ma ainult seda jooksingi päevad läbi. Poiste jaoks olin kaasa ostnud salatit ja pirukaid ehk siis oli väikene piknikulaadne asi ka.
Kell oli juba pool neli ja ma tundsin, kuidas mul hakkas järjest kiirem ja kiirem, et ei peaks seal männimetsas pimedas teeviitasid otsima. Poisid ei saa sugugi aru, miks ma nii väga pimedat kardan ja neile pakub see isegi kohati nalja. Pakkisime oma asjad jälle kokku ning asusime uuesti rajale. Edasi viis rada mereranda, kus me nägime ühte kalameest ja palju suure koera jalajälgi. Omamoodi hämminu tekitas liiv, mis oli jäätunud. Polnud varem sellist asja kohanud. Oli küllaltki mõnus sellise liiva peal kõnida. Meri oli rahulik, kuna mingisugust tuult ei olnud. Sebastian oleks tahtnud seal kohe kauem peatuda, aga minul oli kuklas hirm.
 |
| No kes paneb metsa sellise asja üles?! |
Edasi viis metsatee autoni. Kõndisme läbi väga hämara metsa üle kahe kilomeetri, ennem, kui autoni jõudsime. Mul oli ikka juba väga hea tempo peal, poisid nägid kurja vaeva, et mulle järgi jõuda. Hirmul on ju nii suured silmad....
Küll mul oli hea meel, kui Robin ütles, et auto paistab! Ja me ei olnudki täiesti pimedas. Mulle tegelikult väga meeldis see rada ja mets ja meri ja torn ja seltskond ja see, et meie ISE läksime matkama ja meie ISE saime hakkama. Ma loodan, et me hakkame poistega rohkem ringi käima ka siis, kui Arvot pole, sest Robin on juba ise mehemõõtu ja ma tegelikult ju tean, et ma ei pea midagi kartma, kui Robin on ka olemas. Sebastian peab veel natukene kosuma :) Kuigi...Kui te vaid teaksite, kui palju Sebastian naerab, kui me oleme Robiniga koos - see on tõeline naeruteraapia kõigile :)
Aitäh poisid! Aitäh kutsumast, Robin, ja aitäh kiiresti õppimise eest, Sebastian :) Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!
Teie Ennike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar