Rasvapallid Jalasel

Maret läks sõtta! Oma isiklikku sõtta, kus pommiaugud lapitakse kinni. Aga Maret viib Jalase rabasse lindudele rasvapalle.  Kellegagi koos. Kas Kallega või Epuga või ....ma ei teagi, kellelgagi ikka. Aga nüüd on Maret haiglas, paariks nädalaks ja hiljem taastub terve veerbuari ja võibolla isegi märtsi. Oleneb, kuidas sõdalased tema pommiaukudega hakkama on saanud ja kuidas Mareti keha selle tormilise olukorraga hakkama saab. Aga linnukesed ootasid ikkagi oma pala ja Maret kirjutas Facebookis, et Epp läheb see nädalavahetus üksi rasvapallivarusid täiendama. Mulle kõlas sõna "üksi" kuidagi nii...üksi... ja ma täiesti spontaanselt kirjutasin, et ma võin Epule seltsi pakkuda, mis sest, et mul polnud õrna aimugi, kes on Epp. Maret ütles, et paku muiduagi, et me Epuga pidavat mätsima hästi. 

Igatahes sõitsin täna kella kaheteistkümneks Jalasele oma Miraga ja jäin Eppu ootama. Ise päriselt ei teadnud, milline ta täpselt välja näeb :) Ja Epp tuligi lepitud ajaks kohale. Tutvusime ja asusime rappa. Oioioi...Öösel mahasadanud lumi tegi raja läbimise ikka väga raskeks. Üldse ei saanud aru, kus see rada täpselt on ja kui veel laudtee osa tuli, siis ei saanud enam midagi aru, kuhu minema peab. Juhtkoer Mira, kes oli ära unustanud selleks matkaks kõik tubli koera mitte rihmasikutamise kombed, vedas mind nagu kelku enda järel ühest põõsast teise, sest no nii palju lõhnasid oli, et pea pidi koguaeg lume all olema. 

Lund oli tõesti palju ja ma tänasin ennast jalga pandud talvesaabaste eest, sest valikus olid ka naeltossud, aga siis oleks mu jalad olnud peale esimest kilomeetrit juba täiesti läbimärjad. Ja see on nüüd see osa, kus mu arst kirjutaks mulle trükitähtedega "SA PEAD OLEMA SOOJAS!". Kuni põllu lõpuni olid meie jäljed ainsad jäljed metsloomade seas. Laudtee alguses oli siiski üks auto ja me saime minna nende jälgedes edasi. Vahepeal pani Epp mõne puu otsa rasvapalli ja Mira sai südamerahus kaevuda, sest talle anti selleks aega. Eelmised rasvapalli võrgud olid tühjad, ma ei pannud tähele oma hüperaktiivset koera ohjeldades, kas Epp korjas tühjad võrgud ära.

Järve juurde jõudes ootas meid ees kolm alasti inimest :)))) Üks poiss oli kohe täiesti porgandpaljas ja kastis end sinna rabajärve. Meie läksime teise platvormi juurde ja jõime kuuma jõuluteed. See tundus sellel hetkel kordades parem mõte, kui kasta end -4 õhutemperatuuriga jääkülma vette. Ja no isegi, kui mu peast oleks korrakski see mõte läbi käinud, ma arvan, et Arvo oleks mulle broneerinud koha hullumajas, sest sellisel juhul ei oleks minu mõistusega küll kõik korras olnud. Ma ei soovinud vette minna... Kuskil südamepõhjas oleksin tahtnud, adrenaliini pärast, aga kuna ma olen oma põie-neeruhädaga hädas nagu mustlane mädas, siis see ei olnud isegi valikus mitte. Isegi nii katkise pea puhul, kui mul on. 

Arvate, et minust saab ainult ilupilte või?

Lumeinglit tegemas

Ma ei oleks tohtinud rappa minna.... Tunnen end jälle halvemini, kui näiteks eile. Ma vihkan oma keha.... ja ma pole teda armastusega kohelnud, seega olen ise süüdi, et kuidagi oma asju korda ei saa... Kuigi Jalasel oli ilus... Lumine, valge, vaikne ja ilus. Praegu on õues nii ilusad talveilmad. Natuke miinust ja palju lund - rõõm lastele ja koertele. Rõõm valgusest. Rõõm helgusest. 

Rasvapallid said pandud, linnukesed on kindlasti tänulikud. Mina tutvusin Epuga ja mul on selle üle hea meel, sest esmamulje ütleb, et tegu on sooja ja hooliva inimesega. Oli imelik rääkida võhivõõra inimesega mingisugustel teemadel, aga kui tema rääkis oma elu hullematest asjadest, siis mina olin vaikne kuulaja ja jätsin oma hullud asjad enda teada. Selleks peab ikka usaldus olema, et hulle asju rääkida. Või kas neid üldse peabki rääkima? Ma arvan, et vabalt võiks olla ka üks selline tutvus, kus inimesed räägivadki just nii palju, kui palju nad ise tahavad või vajalikuks peavad. Mina olen praegu nagu noor titemamma, minu põhijututeema on Mira :) Ja poisid juba küsisid, et mis ma nende miljoni fotoga peale hakkan, mis ma Mirast teinud olen :D Ma ei tea ise ka...ta lihtsalt on nii ilus ja fotogeeniline ja nii kohutavalt armas :)

Mul on villased sokid jalas...need mind täna ei päästa... Noomida sain ka. Selle eest, et ma ei hoolitse oma keha eest ja et ma seda jälestan. Noomija ütles, et nii ei olegi võimalik terveks saada, sest kui Sa ei armasta oma keha, siis ta ka ei taha Sinuga koostööd teha.... Kokku vantsisime Miraga 6,8km, sest jätsime enda auto parklast 1,5km kaugusele, et saaks rohkem jalutada. Mirale väga meeldib jalutada, tahan seda talle pakkuda nii palju kui võimalik, aga nüüd vist on küll sedasi, et paar päeva ta peab leppima vähemate kilomeetritega, sest ma pean enda eest nüüd natukene hoolt kandma ja andma kehale võimaluse paraneda, sest see kõik on kestnud liiga palju....

Nautige talveilma! Ilus on ja seda ilu tasub vaadata ja endasse salvestada. Seniks, kuni on :)

Teie Ennike