Täna, 7. jaanuaril, oli õues ikka lausa suurepärane talveilm. Külma oli -6 kraadi, tuuletu ja päikeseline päev. Patt oleks olnud seda kodus mööda saata ja ma pean tunnistama ausalt - kuidagi ma pean oma tassi täitma, sest kui üks asi veab muudkui kiiva, siis peab teine asi olema, mis aitab saba püsti hoida. Kõik tegevused perega aitavad kõvasti kaasa, et tuju oleks hea ja tass täis.
Robin kutsus meid matkama. Ütleme nii, et ega ma alguses väga vaimustunud polnud, sest lund on palju ja ma pole enda autosõidus kuigi kindel, st mu põhihirm oli, et äkki me jääme sinna parklasse kinni. Arvo lohutas mind, et mul on just selliste ilma ja teeolude jaoks välja töötatud auto ning ma ei pea üldse muretsema selle pärast, et ma kuskile kinni jään. Sõitsime Jalasele ja seal sildi all, mis juhatas rabasse, ma korra siiski seisatasin ja küsisin, et kas me kindlasti läheme sinna sisse või jätame auto tee äärde, siis poisid ütlesid, et muidugi sõidame sisse. Minu paanika oli täiesti alusetu, sest teiste autode rattajäljed olid ees ja parkla ei olnud ka nii umbes, et seal poleks saanud ümber pöörata. Pöörasin autol nina tee poole kohe ära Robini soovitusel, muidu oleksin terve matka muretanud...
Asusime teele. Metsa vahel ei saanudki aru, kui ilus see kõik on, kuigi puud olid lumevaiba all, aga kui jõudsime põllu äärde ja päikese kätte, siis oli küll selline tunne, et olen sattunud muinasjuttu.
Sebastian, hea poiss, kantseldas järve poole minnes koera, et mina saaksin pilti teha. Mira on väga vilets matkakaaslane, sest ta jätkuvalt tirib nii kohutavalt rihmast, kui me kuskil mujal kõndimas käime. Siin alevi vahel, ta on päris normaalne, aga nii kui on võõras koht, on ta nagu segane. Tavaliselt kantseldab Arvo koerust, aga seekord pidime ise hakkama saama. Raba oli nii ilus, et lausa ahhetama võttis. Ma ei mäleta, millal ma nii ilusat talvist raba nägin. Kui järve äärde jõudsime, siis jõime teed ja sõime pirukaid, mis ei olnud minu tehtud. Väga kaua ei saa ühe koha peal olla Miraga, sest tal hakkab külm. Seetõttu oli tee joomine suhteliselt kiire tegevus. Ma muidugi oleksin võinud ta sülle ka võtta, aga ma ei saanud, ma pidin fotokaga valmis olema, sest....
Robin, segane mees, hakkas kirvega järvejääd raiuma :) Eesmärgiga sinna vette ronida.... Mul oli natukene mure, sest talisuplejad karastavad end aastaringselt külmas vees, mitte ei lähe lihtsalt keset talve järve ja siis ma ütlesin Robinile, et kui Su keha krampi läheb, siis me ei jaksa Sind isegi aidata. Robin ütles "ma tean" ja ronis vette. Oi, kui külm mul oli teda vaadata! Kuid Robini näost paistis ilmselge rahulolu tehtu üle. Valasin talle kuuma teed ja olin rõõmus, et ta nii vapper on.
 |
| Mira on igal pool asjaline :) |
Robin pani end riidessse, jõi kuuma tee ära ja siis me matkasime auto juurde tagasi. Ma küsisin kodus, mis tunne oli ja ta ütles, et sitaks hea tunne! Vot nii täidab oma tassi Robin...
Tagasi matkates ma võtsin ise oma koera ja lasin poistel kulgeda. Sebastian hanitas terve tee Robinit, mis lõppes sellega, et viimane pani ta lumehange selili :) See on üsna tavaline olukord meie poistega. Aitäh poisid tagant utsitamast ja minu tassi täitmast. Ma ei tea, mida ma oma eluga peale hakkaksin, kui mul poleks teid ja Arvot.... Mis homme teeme?
Teie Ennike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar