Üle väga pika aja saime minna Arvo ja Sebastianiga Pärnusse end tuulutama. Kuna põdesime kõik aasta alguses või eelmise lõpus koroonat, siis ostsin kohe, kui Sebastian oma koroonapassi kätte sai, Pärnu Endla teatrisse piletid etendusele "Arktilised mängud". Aga otseloomulikult käib teatrikülastuse juurde ka restoranis käimine. Sebastianiga valisime seekord välja Supelsaksad, sest seal oli selline menüü, et Sebastian saaks ka söönuks.
Eile pealelõunal sõitsimegi kolmekesi Pärnusse. Esimese asjana Supelsakstesse. See on üks ilus, väikene ja hubane restoran/kohvik Pärnus peaaegu mere ääres. Selle interjöör on retrohõnguline ja väga värviline, tähelepanu on pööratud viimaselegi pisiasjale. Teenindus on isikuline ja sõbralik. Ja need, kes kõiki asju ei söö, need saavad ka eritellimusel praade tellida :)
Kuna rahvast oli tõesti väga vähe, siis saime oma söögid kiiresti kätte. Meie Arvoga sõime eelrooga, milleks oli "Vasikamaksapasteet salvei ja sibula-jõhvika moosiga, Supelsakste võisaiaga".
Sebastian eelroogadest midagi ei tahtnud, aga ta sõi meie eelroast mõlemalt ühe võisaia ära. See oli üks väga maitsev pasteet ja sibulamoos ja ports polnud ka liiga suur. Mulle väga meeldis nende maitsete kooslus: magushapukas ja kreemine.
Pearoaks valisime meie Arvoga haugikotletid risottoga ja Sebastian valis pardifilee. Risotto oli väga maitsev, aga mulle kotletid nii väga ei maitsenud. Need polnud pahad, aga ka mitte midagi erilist ka polnud. Sebastian jäi enda praega, kuhu ta ei lubanud kastet ega purjus pirni panna, väga rahule. Ma maitsesin pastinaaki, see oli väga magus. Seda Sebastian ei söönud, aga ülejäänud asjad sõi kõik ära.
Ma mõtlesin koguaeg, kas ma söön kooki ka, aga ei suutnud ikkagi vastu panna ja sõin üle väga tüki aja napoleoni kooki. Arvo sõi mingit täitsa tundmatut kooki ja Sebastian tellis endale vanilje jäätist. Minu koogil polnud häda, aga seda oli väga raske süüa, sest plaadid olid kõvad ja kahvel ei tahtnud kuidagi sealt läbi minna. Ühe sõrmega pidi kooki tagantotsast kinni hoidma. Muist jätsin järgi... Sest kõht oli lihtsalt nii täis.
Kõhud täis, läksime Endla teatrisse vaatama etendust "Arktilised mängud". Leea ja Klaus Klemola kirjutatud ja Ingomar Vihmari lavastatud etendus. Väga heade näitlejatega väga imelik etendus. Näitlejad olid Andrus Vaarik, Sepo Seeman, Ago Anderson, Lauri Kink, Carita Vaikjärv, Kadi Rämmeld ja Priit Loog.
See oli üks huvitav ja omamoodi etendus, mis tekitab inimestes erinevaid emotsioone. Ka naljanatukese mõistmine on kindlasti erinev. Minu naljasoon ei ole just väga arenenud, seetõttu pole ma kuigi adekvaatne inimene seda etendust kommenteerima. Selles etenduses oli nii palju erinevaid juhtumisi, mis ükski ära ei juhtunud, peale Marja-Terttu surm etenduse lõpus kõige külmemas kohas, oma tütre embuses, saabus. Minu jaoks oligi selle etenduse kõige suurem point see surm, kõik ülejäänu oli lihtsalt taustamüra. Kuna tegevus toimus Soomes ja soomlastega, siis oli seal palju alkoholi, purjus inimesi ja ropendamist. Ikka kohe rämedat ropendamist, mitte mingi tilu-lilu.... Nii ropud, et mu sõrmed ei paindu neist ühtegi siia kirja panema.
Mis ma oskan öelda. Tore, et sai restorani ja teatrisse, iseasi, kas see etendus oli päris minu maitse. Muigama võttis, laginal naerma ei ajanud, sest seal oli selline teistsugune huumor, kõrgem tase juba.
Mul on hea meel, et saime teha väikese väljasõidu. Seda oligi väga vaja! Kahju, et Robin ja Anete ei saanud meiega käia, aga küllap me teinekord läheme kõik koos. Aitäh Arvo ja Sebastian toreda õhtu eest!
Teie Ennike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar