Õhturännak kodust Seljamaa tallu

Oeh jummel, kuidas inimesed saavad oma elu keeruliseks elada 😁 

Meil on juba aastaid kombeks minna jalgsi Sippa mööda erinevaid teid ja maid. Ja kuna me polnud seda ammu teinud, siis oli tagumine aeg oma asjad kokku loopida ja marsruut välja valida. Ja kuna me ikka pole päris normaalsed inimesed (eesotsas minu abikaasaga), siis me otsustasime mööda raskemat teekonda minna, et jaguks ikka actionit, mida on eriti vaja meesinimesetele. Minule isiklikult sobib rahulik liuglemine ka täitsa hästi ja nagu selgus, etteruttavalt võin öelda, siis Anetele sobib ka pehme liuglemine. Aga kõigest siis järgemööda.

Asusime kell 19.50 teele. Sada korda läbi mõeldud, kas kõik vajalik on ikka kaasas ja ega kellelgi jalanõud ei hõõru. Arvo ja Robin olid kõik eluks vajaliku päeval juba Sippa  viinud ja veed sooja pannud, et siis, kui me ükskord maale jõuame, on  saunatamiseks ja magamiseks kõik valmis. Kohvid, teed ja snäkid kotis, algas meie retk mööda kruusateed Sõtke poole. 

Anetele oli see esimene selline matk meiega koos. Selline, kus rada ei ole ja ei tea täpselt, mis ees ootab ja kui pikaks teekond kulgeda võib. Ma olin pisut murelik, kuidas ta jalad vastu peavad, kuid ma olin siiski kindel, et ta saab hakkama, sest teistsugust võimalust üldse ei saanudki olla. 

Tegime kõik panused, mis kell  me Seljamaale jõuame. Panused: Arvo 00:23, mina 00:18, Sebastian 00:34, Robin 00:54 ja Anete 01:00. Mira ei panustanud, sest tema jookseks selle maa mingi poole tunniga ära, kui nina ei kisuks tee pealt kõrvale. Ilmateade oli suhteliselt armutu ja me muudkui kõndisime tumeneva taeva poole - no nagu kutsuks ise kurja kaela. Kõik ilmaportaalid näitasid, et hakkab sadama, aga me otsustasime, et see on ainult vihm ja vihma me ei karda. Robin, hea inimene, oli kaks vihmakeepi ka kaasa ostnud ja ühe hinnaks oli 12,75 eurot 😁Keegi ei tahtnud osta. Kulgesime mööda põlluääri ja metsaservasid, vaatasime hooneid ja taimi, ajasime juttu ja vaatasime üha tumenevat taevast... Arvo laskis Mira vabaks ja viimane lidus nagu oleks viimne päev käes. Mina nt ei julge teda niimoodi jooksma lasta, aga Arvo on endas ja koeras väga kindel. Loomulikult on seda arutut jooksmist kõrvalt mõnus vaadata (vaba koera hing), aga mul (ja Sebastianil) ikka on koguaeg võbin sees, kui kuts rihma otsas pole. 

Möödusime mitmest ajahamba poolt puretud majast ja laudast ning saime veelkord kuulda, kuidas Anete ikka tahaks hirmsasti endale sellist ajahamba poolt puretud talumaja ja loomulikult vähemasti ühte lehma. Ja no kui lehma ei saa, siis koera võiks ikkagi saada. Robin vaatas kõiki neid hirmsaid mahajäetud maju ja lautasid ja ei osanud muud teha, kui ohata kogu südamest. Aga no lehma on ikkagi väga vaja, sest see on lausa lapsepõlveunistus. Ma ütlesin Anetele, et mul oli ka lapsena unistus - saada emaks - see oli ikka natukene reaalsem unistus 😏

Jumal auta....

Ühel põlluäärel heinapallide juures tegime väikese vahepeatuse ja sõime kaasavõetud palakesi. Robin oli energiakaotusele väga hoolega mõelnud, sest tal oli suur kotitäis šokolaadi kaasas. Sebastian küsis, palju selline matk umbes kaloreid võiks kulutada ja arvas ise, et umbes 1000kcal. Etteruttavalt võin öelda, et minu telefonis olev äpp väitis, et kaotasin umbes 880kcal. Nii et, Robini šokolaadivaru oli igati õigustatud. 

Kui me seal niimoodi olime kõndinud ja näinud, siis keegi Arvo tuttav pidas auto kinni ja küsis, mis teoksil ja siis nii muuseas rääkis, kuidas seal, kuhu me läheme on kaamera ja karu käib igal hommikul seal joomas/söömas. Väga tore teadmine minnes parasjagu hämarasse metsa... Aga tee meid just metsa viiski ja siis hakkas ikka tõelist seiklust saama. Läbisime siis seda paksu tihnikut ja ma nägin tegelikult kohe, et Anetel on miskit valesti... Aga ma mõtlesin, et ta on koos Robiniga ja Robin ise hoolitseb oma tüdruku eest. Otsisime seda kohta, kus me 2019ndal aastal ühe puu langetasime, et ületada kraavi. See pole seal mingi selline pisikene kraavikene, see on ikkagi sügav ja niisama sealt üle ei saa. Langetatud puu oli olemas, aga näis üsna...räbal välja. Seisin seal kraavi kaldal ja mõtlesin, et mis nüüd siis saab? Ja ma mõtlesin ennast nii kõvaks, et ütlesin, et ma lähen esimesena end istudes üle tõmmates. Andsin fotoka ja telefoni Arvo kätte ja...istusin siis sellele palgijupile ja... Tagurdasin tagasi. Ei, mina siit üle ei lähe ei istudes ega toikaga. Küsisin Arvolt, kui sügav see kraav on ja ta vastas, et ikka sügav. Anete oli täiesti paanikas ja ütles, et tema seal olla ei taha ja minna ei taha ja miks me sellisesse kohta läheme, kus peab selliseid asju tegema... Ma ütlesin, et ma lähen lihtsalt kõndides sealt läbi ja Anete tahtis minuga koos tulla, aga tal ei olnud piisavalt julgust, et seda teha. Ma läksin kraavi (nabast saadik vees) ja hakkasin teda moosima, et ta tuleks. No saime siis kuidagimoodi selle kraavi seal ületatud ja tõdesime, et edasine matk on läbimärgade riiete ja jalanõudega, aga vähemasti olime kraavist üle saanud. Arvo ja Sebastian ületasid kraavi püsti ja toikaga ning siis viimasena tuli üle Robin. Ta jõudis umbes poole peale ja see armetu palk läks tema keharaskuse all pooleks ja kukkuski karu vette! Robinil oli veel Anete kott ka seljas. Vot selline seiklus võib olla üks kraavi ületamine 😅

Hetk ennem vette kukkumist

Ja kui osad meist olid kraavi märjana ületanud ning leidnud tee metsast välja, hakkas vihma sadama. Istusime suure kase alla ja märjad inimesed väänasid enda pükse välja. Mõtlesime siis, et joome kaasavõetud teed ja kohvi. Arvo valas joogid välja ja... Jumal auta! Oleks nagu seebivett joonud. Mõlemad joogid. Arvo oma geeniuse peaga mõtles välja ka, mis juhtunud oli - nimelt olid termosed ja WC-poti värskendajad olnud ühes kapis ning see lõhn oli kuidagi nendesse termostesse imbunud. Ei saanud me kohvi ega teed, sõime kommi ja šokolaadi ning püüdsime tuju üleval hoida. 

Peale väikest pausi asusime uuesti teele, sest käidud oli alles pool teed. Ma peaks ütlema, et ma arvasin, et on rõvedam nii märgade asjadega matkata, aga tegelikult polnud hullu midagi. Ööhämarus hakkas juba võimust võtma ja fotosid enam teha ei saanud. Ega seal midagi väga vaadata ka polnud. Üks pikk sirge, mille taga kaks kurvi ja oledki kohal :) Kus? Koluvere teel, kust saab edasi Jansile ja sealt üle jõe Seljamaale. Kuna minu, Anete ja Robini riided ja jalanõud olid märjad, siis me lasime ühe soojaga jõest läbi. Arvo ja Sebastian said ikka kuivalt üle. Mira, vapper ujuja, läbis jõe südaöösel ujudes ning tal oli veel energiat partegi taga ajada. Seljamaa sauna ette jõudsime 00:12 ehk et minu pakkumine oli kõige lähem. Teel olles rääkisime, et kelle pakkumine kõige kaugemale jääb, see küpsetab hommikul pannkoogid 😂

Oli see alles retk! 14,2km kõndisime maha ja adrenaliin oli ikka korralikult üleval. Ma pole päris kindel, kas ma tahan seda rada pidi veel Seljamaale kõnida, aga ma olen kindel, et sellised seiklused teevad elu ehedamaks ja elavamaks. Need, kes kuiva jalaga Seljamaale jõudsid, rääkisid muidugi kõva häälega, et sellised asjad teevadki matka huvitavaks.... No kui nad ise nabast saadik vees oleks olnud, küllap nad muud juttu oleks rääkinud... Ma ei tea, kas Anete enam kunagi tahab meiega matkama tulla 😂, aga ma loodan, et ta saab sellest kraavi läbimisest üle ja meil on ees veel palju toredaid matkasid kogu perega. 

Abikaasale ütlen seda, et.... No mine ikka kuu peale oma geniaalsete ideedega :))))) 

Teie Ennike