Elamuskink on kõige parem kink asjade maailmas ja need asjad, mida mul vaja oli, kinkis mulle mu armas abikaasa jõuludeks. Nii ei jäänudki Liisul muud üle, kui kinkida elamusi. Ja no see on nii äge! Liisu kinkis mulle Arvole, Triinule ja Marekile teatripiletid Endlasse. Ja eile oligi see päev, kui me jälle Pärnusse sõitsime, aga ilma Triinuta. Tema asemel tuli Ailen, sest Triin on haige.
Olime broneerinud endale kuuese laua Supelsakstesse, mis ei ole kindlasti minu esimene valik, kuid me tahtsime, et kõik saaksid söönuks ja kuna me olime arvestanud Triinu maitsemeeltega, siis osutus Supelsakasad heaks valikuks. Aga keda polnud, oli Triin... Me ei hakanud oma broneeringut enam muutma ja läksime ikkagi sinna. Mulle nii väga meeldib Supelsakstete miljöö. Nii palju värve ja pisiasju, mis teevad selle koha väga hubaseks. Jõudsime pool tundi varem, kui broneering oli, aga sellest polnud midagi - meid võeti lahkelt vastu.
Tellisime oma pearoad ära ja jäime ootele. Arvo jõi veini ka ja Raivo mekkis alkovaba õlut. Ajasime juttu ja piilusime koogivalikut. Mina, Liisu ja Marek sõime lõhe ning Arvo, Ailen ja Raivo seakarreed. Lõhe oli küll väga hea, aga mulle eriti ei meeldinud need kartlid ja kaste, neil oli mingi spetsiifiline maitse. Vaatasin ka Aileni taldrikus olevat karreed, mulle tundus see natuke kuiv. Olen Robini juures karreed söönud ja see oli palju mahlasem. Küsisin hiljem Arvo käest, kuidas oli ja ta ütles nii ja naa. Avaldasin arvamust kuivuse kohta ja ta nõustus minuga. Söögid ei olnud halvad, aga oleme paremaid sööke saanud. Mul enamasti ei ole söögikohtades valikuks lõhe, sest Arvo oskab väga head lõhe teha ja ma ikka alati soovin mingeid uusi maitseid saada, aga seal valikus ei olnud midagi, mis oleks mind kõnetanud. Raivo sõi mingit kitsejuustu pirukat ka ja ahvatles kõiki maitsma. Ailen oli ainuke julge ja ütles, et ikka väga õudne :D Liisu polnud isegi mitte nõus maitsema ja mul ei oleks olnud viisakas Raivo taldrikusse sukelduda - seega ma ei tea, kuidas see maitses.
Praed olid natuke liiga suured, aga me ikkagi sõime kooke ka. Kuue peale maitsesime nelja erinevat kooki. Proovisime ka üksteise kooke ja kõige parem vist oli Arvo, Aileni ja Raivo poolt valitud granadillikook, aga ülejäänud olid ka väga head. Isegi Liisu valitud vegan kook, kuigi selle põhi oli vähe kahtlane. Mul tuli meelde kohe eelmisel suvel Tartus söödud toorkook, mis oli nii halb minu meelest, et Arvo sõi selle üksinda ära :D Koogis peab ikka jahu ja suhkur olema, muidu see on mingi jama... Nagu ei kõlba keto piparkoogid :D Mina sõin Napoleonikooki, nagu alati, kui ma Supelsakstes käin. See ei ole traditsiooniline Napoleon, aga mulle meeldib. Kahju, et Põhjakat ei ole enam - ma ei ole paremat Napoleoni saanud, kui seal oli...
Peale söömis läksime Endla teatrisse vaatama Ingomar Vihmari lavastatud etendust "15 meetrit vasakule". Kuna meie eelmine teatriskäik läks täitsa metsa, siis olime natukene murelikud, sest etendus oli 3 tundi ja 25 minutit pikk ja oleks ikka jama lugu olnud küll, kui see oleks olnud mingi jamps. Natuke andis lootust, et kaasa tegid mitu Eesti humoorikamat näitlejat. Ja no see oli naljakas! Päriselt ka. Kui Sa otsid mingit peent huumorit, siis seda sellest etendusest ei leia, aga lihtlabast nalja saab palju. Lausa nii palju, et Liisul pisarad voolasid. Arvo oli ka kuidagi eriliselt naljakas, sest see etendus rääkis soomlastest ja nende eripäradest. Küsisime Arvolt, et kas soomalsed on päriselt ka sellised ja ta ütles, et seal Põhja-Soomes nad just sellised ongi. Peategelasel Einol läks kõik nii valesti, kui minna sai ja Meelis Rämmeld tegi ikka väga hea esituse. Ta mängis oma rolli nii hästi, et vahepeal oli tunne, nagu ei olekski teatris, vaid elaks kaasa kellegi päris elule. Ja no need metsamehed Rönkköd - enam tõetruumalt ei saakski. Meie igatahes naersime kõik ja jäime kõik väga rahule. Etendus oli küll pikk, aga see ei tundunud nii, sest tõesti oli hea tükiga. Põnevust polnud, aga nalja sai. Kõigi meelest.
Selline Pärnu külastus, millega jäime väga rahule. Tore oli koos olla ja elamusi saada. Kahju, et Triin meiega ei tulnud, kuid tore, et Ailen sai tulla. Ta ütles, et ta käis viimati teatris 11 aastat tagasi... Algul natukene põdesime, et kui äkki on vilets etendus, siis ta rohkem ei tulegi, aga ei olnud vilets ja loodetavasti ta ühineb kunagi meiega veel.
Kuna Sebastian oli Robini, Mardi ja Raineriga metsas ööbimas, siis Karel võttis meie Mira enda juurde maale ja nii ma sain südame rahus kõike nautida. Ei pidanud muretsema, et see hull koer on üksi kodus ja haugub vahet pidamata. Täna hommikul Arvo käis Miral järgi ja Karel ütles, et neil läks kõik hästi. Poistel metsas läks ka kõik hästi. Ja meil Pärnus läks ka kõik hästi. Aga väga imelik oli koju tulla nii, et koer ei võtnudki vastu... Hommikul ikka igatsesin juba täiega.
Aitäh Liisu elamusi kinkimast! Ma loodan, et Sul oli sama tore kui mul ja plaanime ikka ägedaid tegevusi koos, sest... alati on hea, kui on midagi oodata. Midagi ägedat. Nii läheb see talv ka kiiremini ja päevad ei tundu nii lühikesed. Aitäh kõigile, kes meie Pärnus käimise vahvaks tegid. Järgmiste kordadeni!
Teie Ennike
