Rukkileib

Peaaegu iga nädal on meie kodu leivalõhna täis. Mitte, et me oleksime väga suured leiva-saiasööjad, aga soojast, just ahjust tulnud rukkileivast ei ütle keegi meist ära.  Võtan leivad ahjust välja ja ütlen, et leib peab nüüd pool tundi jahtuma ja järelvalmima ning juba mina näen, kuidas minu mees on suure noaga leiva kallal :D Ei malba oodata. Ma teen alati kaks leiba: ühe lihaleiva ja ühe seemneleiva või kaks lihaleiba, sest mehed armastavad ikka lihaleiba rohkem ja kui mul endal väga leiva isu pole, siis seemneleiba tegema ei hakka. 

Ma juba aastaid ei kasuta leiva tegemisel retsepti. Ainus asi, mis on kindel, on suhkru (1,25dl) ja soola (3 tl) kogus. Kui palju ma täisterarukkijahu panen, pole õrna aimugi. Tunde järgi. Mulle meeldib pigem pehmem leivataigen, seega ma jahuga väga ei priiska. Lihaleivale panen natukene rohkem kui seemneleivale, sest rasv muudab taigna liiga vedelaks. 

Õhtul panen juuretise rukkijahuga "kärssama" ja lasen sellel seal sooja kampsuni sees soojamüüri ääres 8-10 tundi müdiseda. Hommikul ärkan üles, määrin leivavormid võiga, praen suitsusingi ära ja teen leivataigna valmis. Nagu öeldud, siis seda ma tõesti ei tea, kui palju ma jahu panen. Igakord mõtlen, et ma panen järgmine kord linnasejahu ka, aga pole Lemmikusse jahu järgi jõudnud :D Leivataigen on üks õudne taigen - seda on väga raske käte küljest ära pesta, aga ometigi iga kord saavad leivad vormidesse, märja käega pealt ära silutud ja augud sisse tehtud. Ja taaskord soojamüüri äärde kerkima. 

Kergitan neid leibasid soojamüüri ääres nii kaua, kuni augud on täis kerkinud ja nagu kiuste täna, kui ma otsustasin, et ma teen leiva valmimise protsessist fotosid, seemneleiva augud täis ei kerkinud. Mõtlesin, et kas tõesti esimest korda elus mu leib kerkib ahjus lõhki. Kuna lihaleib oli täis kerkinud ja ma ei tahtnud kergitamise protsessi pikendada, panin leivad ahju.

Mina küpsetan leiba ahjus nii, et 5 minutit on 250 kraadi juures ja siis alandan temperatuuri 200-le ja küpsetan tund aega. Kui ma veel algaja leivaküpsetaja olin, siis oli see ahjus olemise protsess teine. Nelja erineva temperatuuriga ja pealt niisutamisega. Aga see ei ole üldse vajalik ja tegelikult Ragne, kelle postituse järgi ma õppisin leiba tegema, on enda posituses ka selle mitme erineva kraadi juures küpsetamisprotsessi ära muutnud. 

Leivad lõhki ei küpsenud. Seemneleival on küll mingi väike pragu sees, aga päris katki ei läinud. 

Kodus on leivaküpsetamise lõhn :) See on nii hea! Peaaegu sama hea, kui kaneelirullide küpsetamise lõhn. Ja mul on nii hea meel, et iga kord, kui ma leiba teen, siis Arvo ja Sebastian söövad seda sooja leiba isuga. Et nagu pole tühja kargamine... Ma alati mõtlen, et ah, ma ei viitsi... Poest saab ka leiba ja siis alati ma mõtlen selle peale, kui väga meestele soe leib meeldib ja siis ma panen ikka selle juuretise "kärssama". 

Ma ei mäleta enam, mitu aastat tagasi ma leiba küpsetama hakkasin. Vahepeal on perioode, kui ma ei viitsi seda teha ja juuretis sureb ära, aga siis ma teen jälle uue ja olen usinam küpsetaja. Andsin Ailenile ka nakkuse, kes nüüd samuti leiba ise teeb. Sain seda eile maitsa - oli väga hea! Eks see leivategu üks paras mässamine on, aga see tasub ennast ära. Meil ei juhtu peaaegu kunagi, et leib kõvaks läheb - see süüakse lihtsalt ennem ära. 

Sooja leiba, mõtelge... Kui Sa ka tahad leiba teha, siis ma võin Sind juhendada. Kogemust mul on juba aastate jagu ja veel ei ole keegi öelnud, et süüa ei kõlba. Ja peaaegu igal nädala lõpul ma käärin käised üles ja küpsetan oma väikesele perele värsket leiba :)

Teie Ennike