Kodurabas

Liisu hõikas Lamemaalastes välja, et mis oleks, kui teeks ühe väikese matka ja ma pole veel täheldanud, et mu mees hakkaks vabandusi otsima, miks seda teha ei saaks :D Kuigi tal on tõesti vaja puukuuride vundamenti teha. Igatahes olime Arvoga käpad ja suure üllatusena oli ka Triin valmis matkama tulema. Papsile avaldasin ka survet ja ta ikka tuli ka :) Otsustasime, et lähme Jalasele, sest see on meie koduraba ja selle raja pikkus sobis ka Triinu jaoks. Korra kaalusime ka Marimetsa rada, aga see oleks jäänud natukene pikaks, sest Triinul tõesti on põlvega probleeme. Igatahes võtsime Aileni plikad ühes ja sõitsime Jalasele. Ma oleks tahtnud selle koera poole tee peal koju tagasi viia, sest see oli ikka täiesti ulme, mis häält ta seal pagasnikus tegi... Ma muutun siis ikka üsna marutõbiseks, aga Arvo muudkui rääkis "väike kutsu, ära nuta" ja mina ei saanud aru, kuidas ta nii rahulik sai olla. Ma tundsin tohutut kergendust, kui me kohale jõudsime ja ma pidin talle ikka korra sisisema ka, et see on Su viimane matk! No ma tean küll, et ei olnud see Mira viimane matk, aga vähemasti ma sain ära sisiseda :)

Rada oli korda tehtud. Kõik tee peale kukkunud puud olid ära koristatud. Mõnes mõttes natuke kahju ka, sest need maha langenud puud tegid selle raja natukene huvitavamaks. Lastele oleks kindlasti meeldinud puude alt ja ülevalt läbi ronida. Ilm oli ka nii hea! Ja see ei ole sel kevad-suvel üldse väike asi, sest ausõna - seda suvesooja on ikka nii minimaalselt olnud, et teeb meele kohe mõruks. Mira jooksis vabalt selle osa, mis metsas tuleb kõndida. Põllul ja rabarajal laudtee peal oli ta rihma otsas, sest ta lihtsalt ei saanud seal kõndimisega hakkama. Ma pidin teda juhtima ja ka see ei aidanud eriti - laudteed olid ikka väga rasked tema jaoks. Ilmselt ma siiski teda tulevikus sellistele radadele kaasa ei võta, kus on ette teada, et enamus osa rajast on laudtee. Pimedal koeral ei ole seal midagi nauditavat. Kui me järve juurde jõudsime, siis Mira mängis oma veemängu, st kraapis vett, haukas seda ja haukus/urises seda kõike tehes. Ta mängis nii hoolega, et isegi juust ei huvitanud. Terve selle aja, kui me piknikut pidasime, ta mängis. 

Arvo käis vees ka. Ma isegi ei katsunud seda vett, sest minu jaoks ei ole sellist ilma olnud, et ma looduslikku veekogusse läheksin. Jah, ma tean, ma olen märtsis ka Jalase rabajärves käinud, aga ma ei tea, kas ealised iseärasused, aga ma küll külma vette ei roni :D Posid meil käivad juba ammu ujumas ja seda üsna regulaarselt. Ma jään kuuma dušši juurde :D

Selline väike matkakene Jalasel. Nii tore, et Triin ka kaasa tuli! Mul on hea meel, et tema keha oli seekord koostööaldis ja me saime koos midagi toredat teha. Aga üht ma ütlen, et see Allu Adeele on ikka üks igavene laiskvorst! Pool kilomeerit käis ja siis lunis end juba kukile :D No ma muidugi ei tea, kui Allu oleks ise kaasas olnud, võibolla oleks olukord teine olnud. Allu ikka ei lase endale niimoodi pähe astuda kui Arvo. Aga ei, plikad olid tublid. Ei mingit vingumist ega ohkimist, aga no mis Sa seal vingudki, kui saad kukil olla :D

Aitäh kõigile, kes kaasas käisid! Eriline tänu Triinule, sest ma vahel ikka tunnen sellest väga puudust, et me eriti midagi toredat koos ei tee. Ja suured tänud selle loodusliku sääsetõrjevahendi eest, see läheb täna käiku ja me kõik lõhname sidrunheina järgi :) 

Teie Ennike