Täna on minu ja Arvo tutvumise ja pulma-aastapäev, seekord siis vastavalt kahekümne kuues ja kaheksas. On olnud väga raske aasta ja see suhe on tõsiselt proovile pandud, kuid koos me oleme ja kui ma küsisin Arvo käest, kas me tähistame oma aastapäeva ka, siis ta ütles, et ikka tähistame, sest lahku me pole ju läinud... Arvol on koguaeg kohutavalt palju tööd ja meil on üsna keeruline leida aega kahekesi olemiseks, kuid kui on keeruline, siis tuleb ikkagi leida see võimalus, sest mis seal salata - oleme üle poole oma elust koos olnud, koos teinud, koos näinud ja see on tähistamist väärt.
Leidsin meile teatrietenduse Ohtu mõisas ja broneerisin laua Laulasmaal Wicca restoranis. Oleme juba mitu aastat just nii oma aastapeva tähistanud. Järgmine aasta ehk peaks midagi muud välja mõtlema... Laupäeval sõitsime kodust ära ja seadsime autonina Laulasmaa poole. Me oleme kunagi varem ühe korra Wiccas käinud ka koos perega ja saime sealt ainult positiivseid kogemusi ning seetõttu tundus Wicca hea ja turvaline valik. Sõitsime vaikuses... Arvol oli pea mõtteid ja probleeme täis, mina ei julgenud sekkuda. Mõtlesin omas mõttes, et võibolla me poleks pidanud minema, aga kui jõudsime Laulasmaale ja jalutades hotelli poole Arvo mul käest kinni võttis, siis mõtlesin, et kõik saab korda. Restorani jõudes oli Arvo juba jutukam ja ma sain aru, et peab kõik pinge seljatama ning nautima seda, mis meil on.
Meid juhatati lauda. Kõik oli nii valge ja ilus! Meie teenindajaks oli üks "R" põristav neiu ja kui me olime menüüdega tutvunud, siis tegime oma valikud. Mina tellisin lamba ja Arvo veise. Ma olin väga julge! Lammas saab olla hea või halb, rohkem võimalusi pole. Ja siis ma otsustasin, et Wicca on nii tasemel restoran küll, et kui ma seal ka ei saa head lammast, siis ma ei saa seda kusagilt.
Kõige alustuseks toodi meile leiba ja koka tervitus, milleks oli veise tartar rabareberimoosiga. See oli...huvitav. Ma pole toore liha fänn, aga ma sõin selle tervituse ära. Maitses täitsa hea. Leibade kõrvale pakuti vahustatud võid ja umbrohu pestot. Ma pole siiani aru saanud, mis fenomen see pesto on :D Soolane ja maitseb nagu muru. Maitsesin nende pestot ka ja mu arvamus ei muutunud. Vahustatud või musta soolaga oli hea. Leiva kohta ütleks nii palju, et karask oli hea, näkileib väga hea ja juuretisega seemneleib mehh... Minu leib on parem :D Nii harva, kui ma kiidan ennast.
Ma peaks mainima, et kuigi rahvast ikka jagus, oli toitude ooteaeg ikkagi suhteliselt lühike. Kui pearoad lauda toodi, siis see oli ilus :) Tõesti! Need road nägid suurepärased välja ja maitsesid sama suurepäraselt. Mul oli hea meel, et ma olin julge ja tellisin lamba. Maitsesin Arvo veist ka, see oli pehme ja mahlane ning maitses ülihästi. Aga üks asi, mis mind natuke mõtlema pani, oli värske puudumine taldrikul. Minu taldrikul. Arvol oli seda rohkem. Mul oli 20 hernest :D ja kogu lugu. Ma saan aru jah, et selleks, et teha ilusat taldrikut, ei saa peoga rukkolat panna, aga natuke rohkem oleks võinud salatit ikka olla. Aga muidu jäime oma roogadega väga rahule ja lammas oli tõesti nii hea, kui ma lootsin seda olevat.
Desserdiks tellisin mina hapukoore panna cotta ja Arvo valis rabarberijäätise. Mina Arvo magustoitu ei proovinud, kuid Arvo minu oma proovis ja ütles, et minul oli parem. Oli hea küll - mitte üleliia magus ja mitte liiga suur. Kõik maitsed sobisid nii hästi kokku ja tekstuur oli väga hea. Kõht ainult oli liiga täis... Me jäime restoranikülastusega väga rahule. Kõik oli nii hea, nagu nad lubavad ja mitte milleski ei pidanud pettuma. Me satume oma elus sinna kindlasti veel :)
Lahkusime Wiccast ja jalutasime korra mereni. Sellel päeval oli hirmus tuul õues, aga külm ei olnud. Merel oli lammas peal. Me ei ole ammu jalutanud kahekesi, alati on Mira meiega kaasas... Kaua me mere ääres polnud, sest tõesti oli hirmus tuul ja meil oli aeg seada oma tee Ohtu mõisa poole.
Me ei ole varem Ohtu mõista suvelavastustel käinud ja ei teadnud, mida oodata. Piletilevis oli kirjas, et vaatamata suveajale pange soojalt riidesse, sest etendus toimub tallis ja paksud kiviseinad pole hoonet veel soojaks lasknud minna. Mina pabistasin. Mõtlesin, et ma ei tahaks küll 2,5 tundi külmetada, aga asi polnud sugugi nii traagiline. Ei saa öelda, et seal tallis just soe oleks olnud, aga külm ka mitte. Jalutasime ennem etenduse algust mõisahoovis ringi, oli ilus ja hooldatud hoov koos hunniku kanadega ja kukega, kes muudkui kires. Etenduse vaheajaks panime endale laua kinni koos pokaali prosecco ja kirju koeraga ja etteruttavalt ma ütlen ära, et see oli mu esimene ja viimane kord kirjut koera maitsta, sest see maitseb jubedalt :D Ma ei saa aru, mis inimesed selles leiavad. Õudne rasvane ja läägelt magus käkk :D
Käisime vaatamas etendust "Suudlused", kus oli ainult kaks näitlejat: Anne-Mai Tevahi ja Karl Edgar Tammi. Kui ma tutvustust lugesin, siis ma ei osanud midagi arvata. Mõtlesin, et eks see ongi nagu loterii - vahel joppab ja vahel mitte, kuid lootsin südamest, et me ei pea pettuma. Ja me ei pettunud! Tegu oli väga hea lavatükiga ja ma soovitan seda soojalt vaatama minna. See rääkis ühest pikast ja suurest armuloost ja ausõna - ma ei ole mingite läägete armuromaanide ja armuseriaalide fänn, aga see tükk oli lihtsalt nii hea. Algas sellega, kui Mary ja John olid 11-aastased ja lõppes sellega, kui tegelased olid vanurid. Ja kõik, mis jäi sinna vahele. Kuidas nad kasvasid kokku ja kuidas erinevates eluetappides oli erinevaid väljakutseid, kuid armastus püsis. See oli tõeliselt romantiline armastuslugu ja ma samastusin nii paljudes eluetappides. Kõik see, kuidas tulid lapsed, kuidas suhtes oli probleeme, kahtlusi ja kõhklusi, kuidas vanavanemaks saadi, kuidas kardame vananeda jne. Näitlejad olid noored ja mitte nii tuntud veel, kuid nad said oma rollidega suurepäraselt hakkama. Ja vaatamata sellele, et tegu oli romantilisele armastusloole, sai palju naerda. Isegi mina naersin ja see on juba omaette näitaja. Niiet, kui teil on võimalust, minge seda tükki vaatama! Veel saab.
Selline väljasõit sellel aastal. Oli tore ja elmusterohke. Koju sõites rääkisime etendusest ja kõik oli kuidagi kergem ja helgem. Ma tahaksin ka 75-aastaselt tagasi vaadata ja öelda, et elu oli ilus :) Alati ei ole, aga kui oleks koguaeg ilus, siis ei saakski aru, millal see on ilus, sest koguaeg oleks kõik ühtemoodi. Võibolla ma panen ka 75-aastselt pea Arvo õlale ja ütlen talle, et kui mina peaksin ennem Sind minema, siis abiellu uuesti, et oleks keegi, kes Sinu eest hoolitseks... Aga võibolla me istume Sipas terrassil, tõmbame kanepit ja tunneme, kuidas päike soojendab meie varbaid... Ja lihtsalt hea on olla :)
Teie Ennike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar