See minu mees... Astus teisipäeva õhtul koduuksest sisse, vist ütles tere ka ja siis teatas, et tal on üks mõte. Selline hea mõte. Et mis oleks, kui me ajaksime pundi kokku ja läheksime bowlingut mängima? No ei saa salata - mõttel oli jumet. Arvo helistas Liisule ja Margusele ning nad olid kohe käpad ja Arvol ei olnud vaja teha muud, kui broneerida reede õhtuks meile kaks tundi aega. Otsustasime kaheksast minna, sest arvasime, et siis on Sebastian ka koju jõudnud ja ühineb meiega, aga nii kahjuks ei läinud.. Sebastianil oli peale õppepäeva ülikoolis kamraadidega väike istumine esimese poolaasta eduka läbimise puhul. Aga eks Sebastian ühineb meiega siis mõni teine kord.
Mina olen elus vist paar korda bowlingut mänginud ja seda ainult nii, et need lastele mõeldud seinad on ees. Et kuul ei läheks renni. See on kogu minu kogemus. Õnneks polnud ka Liisul väga suuremat kogemust ja ma mõtlesin, et ega me mõisa peale ei mängi :) Tuleb, mis tuleb - tore ikkagi.
Sõitsime Raplasse ja leidsime kerge vaevaga endale sobivad jalanõud, kuid õige kuuli leidmisega oli palju keerulisem. Mis tundus kaalult sobiv, ei mahtunud sõrmed sisse. Mis oli üsna raske kuul, sellel olid jällegi liiga suured sõrme augud. Mäng juba käis ja mina ikka otsisin omale sobivat kuuli. Leidsin ka (heleroheline, suurus 9 ja sobivad sõrmeaugud - see on siin nüüd selleks, et järgmine kord mäletaks, mis number kuul mul oli). Liisu viskas esimene mäng suva kuuliga, võttis selle, mis parasjagu sümpatiseeris :D Hiljem hakkas ikkagi ka suurus 11 ja tumedama rohelisega viskama.
Esimene mäng oli ikka väga vaevaline. Mina sian 85 punkti ja Liisu 86 punkti, mehed muidugi näitasid taset ja alla saja nad ei saanudki. Ühe mängu Arvo ja Margus mängisid viiki, kaks mängu Margus võitis. Meil Liisuga ikka läks mitu korda kuul renni ka, aga me saime mõned täistabamused isegi. Ma ei tea kuidas - algaja õnn vist. Arvo ütles, et see, et meil üldse nii hästi läheb, on imekspandav, sest nii ei visata seda kuuli :D Liisu siis proovis nii visata, kuidas Margus ja Arvo viskavad ja see oli kindel renn. Jäime oma daamiliku viskamise jurde :D Nagu Liisu ütles.
Oli väga mõnus õhtu, kuigi parem käsi on nüüd 10cm pikem... Mina seekord pilte ei teinud, sest unustasin fotoka koju. Arvo siis tegi telefoniga mõned. Mõtlesime peale mängude lõppu, et võiks korra kuus käia bowlingut mängimas. Et saaks osavamaks. Aga Marguse jätame koju :D Nali. Ei jäta. Margusel on kalduvus kõiki mänge võita (noolemäng, Mölkky, bowling), aga sellest pole midagi - ega tore oli ikkagi.
Jama lugu oli ainult see, et mina olin kainekas :D No ei meeldi mulle pimedas sõita, aga koju ma meid tõin ja ütlesin, et järgmine kord joon mina õlut... Aga see ei ole nii, sest mul ei ole mingit isu alkoholi järele. Igatahes oli väga tore reede õhtu. Ma ei tea ainult, mis see koer siin kodus tegi.... Võibolla haukus ja ulgus terve see aeg, kuni Sebastian üheksa paiku koju jõudis. Eks see natuke vaevas mind, aga siis mõtlesin Sebastiani sõnade peale, et koera pärast ei saa elu seisma jääda ja püüdsin neid muremõtteid oma peas vaigistada. Ma loodan, et naabrid väga pahased ei ole, kui ta tõesti lärmas siin.
Pikad ja pimedad talveõhtud... Arvo ikka tuleb vahel selliste heade mõtete peale. See on hea! Sest sellised tegemised on nii vajalikud. Selleks, et ikka jaksaks selles pimeduses ja külmas olla. Ma ei tea ainult, mis selle Margusega ette võtta :D Peab talle isikliku kuuli ostma, milles on ainult kaks auku...
Teie Ennike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar