Öökullid diabeedilastele

Mul tuleks facebooke ära keelata :D Või vähemasti kõik need lehed, kus kutsutakse üles laste jaoks head tegema Ma nimelt nägin postitust Diabeedikooli lehel, kus inimesi kutsuti üles lastele, kes satuvad haiglasse ja saavad 1.tüübi diabeedi diagnoosi, öökulle tegema. Kuna mul on praegu käsil "Jõulud haiglas 2025" projekt, siis ma mõtlesin, et ei-ei, mina ei tee ühtegi öökulli! Ja siis jäi kripeldama... Kohe niimoodi jäi kripeldama, et ma leidsin end äkki lõngapoes ostukorvi panemas puuvillaseid lõngasid. Ma teen ühe! Ei, kolm. Jah, kolm on juba väga hästi. Ei, ma ikka teen neli. Paarisarv ikkagi. Panin lõngad ostukorvi, tellisin ära ja siis jäin mõtlema, et kas mul üldse on mõni adekvaatne öökulli õpetus. Mari-Liis Lille raamatus oli üks õpetus täitsa olemas ja mõtlesin, et selle järgi teengi, aga ma ei tea, see õpetus justkui ei kõnetanud mind. Toksisin google otsingusse amigurumi öökull ja Sattusin Mari-Liis Lille kodulehele, kus oli eriti vinge öökulli õpetus.  Ostsin endale selle õpetuse ja olin hirmus kannatamatu. Leidsin oma põhjatust lõngakastist piisavalt palju puuvillasid lõngasid ja hakkasin heegeldama. Hea kerge tegemine, nagu amigurumi mänguasjad ikka on. Siis jõudsin jalgadeni ja no nii tüütud! Kuid kuna ma olin öökulli usku, siis pusisin need jalad valmis ja edasi läks kõik juba lepase reega. 

Lõngad polnud ikka veel kohale jõudnud.... Ja siis ma mõtlesin, et miks ma ainult neli teen? Ma teen parem viis! Ja kui ma lõngad kätte sain, siis läkski päev ja öökull, päev ja öökull. Kõikide teiste tegemiste sisse. Heegeldasin viienda öökulli valmis ja lõnga oli üle. Ei, ma ei pannud seda oma põhjatusse lõngakasti. Ma tegin veel ühe öökulli :D ja siis panin tõesti kõik öökulli jaoks vajaminevad asjad kappi ära, sest muster oli peas ja polnud enam põnev. Ja pealegi on kuus öökulli ikka väga tubli tulemus. 

Mul ei ole 1.diabeediga rohkem suhet, kui et Merikesel see on, aga tema pole laps. Kuid haigestus ta lapsena. Ma näen, kui palju ta peab iga päev tegelema selle haigusega. Kuna tema on diabeedi tüsistusena pime, siis seda rohkem peab ta selle haigusega tegelema. Meie suguvõsas õnneks seda haigust pole. Arvo pool on üks 1.diabeediga naine, kes samuti haigestus lapsena. Mäletan seda, kui ta haiglasse 12aastaselt sattus. Olin siis just oma esiklapsega magediabeedi pärast haiglas. See oli suur šokk lapsele ja kõigile lähedastele. 

Ma ei saa kuidagi neid lapsi, kes haiglasse satuvad, aidata, aga ma sain teha kuuele lapsele öökulli, kes äkki saab selle lapse suureks sõbraks. Need lapsed on erilised :) Mitte, et kõik lapsed ei oleks erilised, aga nemad on kohe väga erilised, sest peavad õppima selle haigusega elama. See on neile terveks eluks. Ja ma usun, et lapsed on tublid. Nad kohanevad, kuigi tegu on ikkagi raske haigusega. 

Minu panus siis kuus ööekulli. Homme panen posti, täna ei jõudnud. Kutsun  üles Sindki diabeedilapsele öökulli tegema! Mari-Liisi õpetus on keskmise raskusega ja kes vähegi amigurumiga on kokku puutunud, see saab ka selle öökulli tehtud. Igatahes on minu süda rahul... Sain jälle head teha. Ma tean jah, et puhas kulu, aga see tunne, et Sa sad kellegi päeva ilusamaks muuta, kaalub selle kulu üle. Loodan, et minu öökullid leivad endale uue sõbra :)

Teie Ennike

Raplas bowlingut mängimas

See minu mees... Astus teisipäeva õhtul koduuksest sisse, vist ütles tere ka ja siis teatas, et tal on üks mõte. Selline hea mõte. Et mis oleks, kui me ajaksime pundi kokku ja läheksime bowlingut mängima? No ei saa salata - mõttel oli jumet. Arvo helistas Liisule ja Margusele ning nad olid kohe käpad ja Arvol ei olnud vaja teha muud, kui broneerida reede õhtuks meile kaks tundi aega. Otsustasime kaheksast minna, sest arvasime, et siis on Sebastian ka koju jõudnud ja ühineb meiega, aga nii kahjuks ei läinud.. Sebastianil oli peale õppepäeva ülikoolis kamraadidega väike istumine esimese poolaasta eduka läbimise puhul. Aga eks Sebastian ühineb meiega siis mõni teine kord. 

Mina olen elus vist paar korda bowlingut mänginud ja seda ainult nii, et need lastele mõeldud seinad on ees. Et kuul ei läheks renni. See on kogu minu kogemus. Õnneks polnud ka Liisul väga suuremat kogemust ja ma mõtlesin, et ega me mõisa peale ei mängi :) Tuleb, mis tuleb - tore ikkagi. 

Sõitsime Raplasse ja leidsime kerge vaevaga endale sobivad jalanõud, kuid õige kuuli leidmisega oli palju keerulisem. Mis tundus kaalult sobiv, ei mahtunud sõrmed sisse. Mis oli üsna raske kuul, sellel olid jällegi liiga suured sõrme augud. Mäng juba käis ja mina ikka otsisin omale sobivat kuuli. Leidsin ka (heleroheline, suurus 9 ja sobivad sõrmeaugud - see on siin nüüd selleks, et järgmine kord mäletaks, mis number kuul mul oli). Liisu viskas esimene mäng suva kuuliga, võttis selle, mis parasjagu sümpatiseeris :D Hiljem hakkas ikkagi ka suurus 11 ja tumedama rohelisega viskama. 

Esimene mäng oli ikka väga vaevaline. Mina sian 85 punkti ja Liisu 86 punkti, mehed muidugi näitasid taset ja alla saja nad ei saanudki. Ühe mängu Arvo ja Margus mängisid viiki, kaks mängu Margus võitis. Meil Liisuga ikka läks mitu korda kuul renni ka, aga me saime mõned täistabamused isegi. Ma ei tea kuidas - algaja õnn vist. Arvo ütles, et see, et meil üldse nii hästi läheb, on imekspandav, sest nii ei visata seda kuuli :D Liisu siis proovis nii visata, kuidas Margus ja Arvo viskavad ja see oli kindel renn. Jäime oma daamiliku viskamise jurde :D Nagu Liisu ütles. 

Oli väga mõnus õhtu, kuigi parem käsi on nüüd 10cm pikem... Mina seekord pilte ei teinud, sest unustasin fotoka koju. Arvo siis tegi telefoniga mõned. Mõtlesime peale mängude lõppu, et võiks korra kuus käia bowlingut mängimas. Et saaks osavamaks. Aga Marguse jätame koju :D Nali. Ei jäta. Margusel on kalduvus kõiki mänge võita (noolemäng, Mölkky, bowling), aga sellest pole midagi - ega tore oli ikkagi. 

Jama lugu oli ainult see, et mina olin kainekas :D No ei meeldi mulle pimedas sõita, aga koju ma meid tõin ja ütlesin, et järgmine kord joon mina õlut... Aga see ei ole nii, sest mul ei ole mingit isu alkoholi järele.  Igatahes oli väga tore reede õhtu. Ma ei tea ainult, mis see koer siin kodus tegi.... Võibolla haukus ja ulgus terve see aeg, kuni Sebastian üheksa paiku koju jõudis. Eks see natuke vaevas mind, aga siis mõtlesin Sebastiani sõnade peale, et koera pärast ei saa elu seisma jääda ja püüdsin neid muremõtteid oma peas vaigistada. Ma loodan, et naabrid väga pahased ei ole, kui ta tõesti lärmas siin. 

Pikad ja pimedad talveõhtud... Arvo ikka tuleb vahel selliste heade mõtete peale. See on hea! Sest sellised tegemised on nii vajalikud. Selleks, et ikka jaksaks selles pimeduses ja külmas olla. Ma ei tea ainult, mis selle Margusega ette võtta :D Peab talle isikliku kuuli ostma, milles on ainult kaks auku...

Teie Ennike

Advendiaja algus

Me pidime Merikesega minema pühapäeval Rahvamajja advendiontserdile... No pidime koos minema. Aga Merike hüppas viimasel hetkel alt ära ja ma otsustasin, et lähen üksi. Mitte selle pärast, et ma nii õudsalt tahtsin minna, vaid selle pärast, et ma olin selle juba enda jaoks heaks mõelnud. Natuke põdesin, et pidin üksi minema, aga ühtegi kaaslast ma ka ei näinud endaga tulemas. 

Kontsert oli ilus! Laulsid naiskoorid Astra ja Paula, segakoorid Ceres ja Rello ning kolm laulu laulsid nad kõik koos. Mul natuke tuli kurbusetunne ka hinge, et olin see aasta kuulaja rollis, aga seda oli õige vähekene. Tegelikult oli soe tunne Cerest ja teisi koore kuulata. Oli näha, et jõuludeks oli hoolega pingutatud. Ajasin natukene Kaili ja Janikaga juttu, oli hea meel, et nad on sellised nagu nad on. 

Peaaegu kõik laulud olid võõrad. Aga ilusad. Kõige rohkem meeldis mulle Rello viimane laul, aga ma kahjuks ei mäleta, mis selle laulu nimi oli. See oli selline särtsakas ja hoogne, inimesed palksutasid või nipsutasid kaasa. Cerese viimane laul oli ka väga äge, samuti natuke hoogsam ja helgem. Ma ei tea, miks jõululaulud nii nukrad peavad olema... Kõik see meloodia ja sõnad. Jõulud on ju ikkagi ilus aeg... Mitte kõigile muidugi. Aga jah, mulle meeldivad vähe särtsakamad jõululaulud. Need, mis panevad puusad nõksuma. 

Ja seda ka, et mulle ikkagi meeldivad segakoorid rohkem kui naiskoorid. Need meeste hääled annavad nii palju juurde. 

Ma olen endale tänulik, et ma ikkagi konsertile läksin :) Jube hea meel on, et ma ikka saan üksi ka mingite asjadega hakkama :) Arvo küsis küll, kas mul ei ole kedagi kaasa kutsuda, aga ma ei tea jah kedagi oma lähedastest, kellele meeldiks koorilaul. Ja nii ma üksi läksingi. Tore on see, et ma ikkagi otsustasin ilma Merikeseta minna. 

Pärast kontserti küpsetasime Sebastianiga piparkooke ka. Mul oli ikka jõulutunne hinges. Piparkoogid on muidugi ammu unustatud. Panin Merikese jaoks ka kuus tükki kõrvale, aga need on nüüd ikkagi Sebastiani kõhus :D

Ilusat advendiaega, armsad lugejad :) Võtke rahulikumalt ja rõõmsamalt, sest käes on aasta kõige maagilisem kuu. Tuleks nüüd ainult natuke külma ja lund...

Teie Ennike

Tellimustööna beebikomplekt

Mul juhtub seda haruharva, et keegi palub mul midagi kududa või heegeldada. Enamus minu asju, mis ma teen, on heategevuseks või lähedastele või endale. Aga! Vahel ikkagi juhtub, et keegi märkab ja tellib. Nii juhtus ka Kristinega. Ta nägi mu blogis Allu veel sündimata beebile tehtud komplekti ja küsis, kas ma tellimuse peale ka teen. Ma mõtlesin hästi korraks, kas mul on selleks aega ja palju polnud vaja mõelda - muidugi mul on aega neid imepisikesi asju teha :) Kuna Kristine ei teadnud, kummast soost beebi on (vahemärkusega olgu öeldud, et ei, ta ei hakka vanaemaks saama, aga beebi sünnib suguvõsas), siis ta arvas, et võiks beeži teha. Ma vaatasin kohe Must ja Roosa kodulehel ringi ja leidsin täpselt sobiva lõngavärvi ning tellisin lõngad ära. 

Kui ma paki kätte sain, siis olin meeldivalt üllatunud, sest lõng oli veel ilusamat värvi, kui pildi peal tundus. Ja minul oli parasjagu Mikaeli vest pooleli. Beebile komplekti tegemiseks oli mul aega jaanarini. Aga ega mina ju ei raiska aega :) Sain vesti valmis ja lõin kohe kampsuni silmused vardale. Oi, see kampsun ei tahtnud edeneda, sest ma olen seda juba nii palju teinud ja põnevusmoment jääb ära. Aga kuna see on lõpp-kokkuvõttes üks väga ilus kampsun, siis hambad ristis kudusin selle valmis :) No mitte päris ristis, eks mulle ikka meeldib kududa ja heegeldada, isegi, kui teen ühte ja sama asja juba mitmendat korda. 

Püksid ja müts valmisid ülihelikiirusel. Lõng oli jämedam, vardad suuremad ja no neid pisikesi asju tehes ei märkagi, kui juba on asi valmis. Papudega nii lihtne polnud. Seal peab sõrmega järge ajama, aga kuna ma olin neid juba ühe korra teinud, siis teadsin, et ma saan hakkama. Isegi, kui peab sõrmega järge ajama. Ma olen tegelikult varem ka teinud papusid, ma ei teagi, miks ma need nii keeruliselt pidin tegema :D On ikka palju lihtsamaid variante ka. 

Kudusin kõik asjad 1,5 nädalaga valmis. Ei, mu päevad ei kulgenud ainult kududes. Kõik muud asjad, mis oli vaja ja mis mulle meeldivad, olid ka ikka tehtud. Aga päris suur osa päevast kuulus ka kudumisele, sest mul oli vaja kiiresti see komplekt valmis saada. Miks? Aega ju oli....jaanarini lausa. Kristine isegi ütles, et võib veebruarini teha, aga! Mul oli juba üks teine projekt kuklas ja ma tahtsin sellega tegelema hakata. Sellest ma täna ei kirjuta, sest see projekt ei ole veel valmis. Alles poole peal. 

Ja mis on kõige raskem osa, kui asjad lähevad kaugemale, kui Märjamaa? Paki saatmine. Ma iga kord pabistan, kas ma panin ikka telefoninumbri õigesti. Ja siis ma olin juba natukene ärevuses, kas Kristine ikka sai paki kätte. Küsisin lõpuks, sest närvid ei pidanud vastu. No muidugi sai ja talle väga meeldis see, mis ma loonud olin. Ma ei tea, kas ma võtan tellimustööde puhul õiglast hinda. Päris niisama teha ei taha, aga ega käsitööga rikkaks ka ei saa. Kui Sa just iga nädal ühte komplekti maha ei müü. No ega siis ka rikkaks ei saa, aga abiks ikka. See, mis ma praegu teen, on puhas kulu. Ja hiljem siis kellegi tänulikkus. Aga mind see ei häiri - ma olen ikka korduvalt ja korduvalt teinud asju, et teisi rõõmustada. 

See aasta on vist beebikomplektidega kõik. Ei ole ette näha, et beebisid hakkaks sündima meie suguvõsasse, kuigi see ei ole ka välistatud, sest sellises eas naisi on meil ikkagi mitu tükki ritta panna, kes võiksid lapsi saada. Aga hetkel ei ole ühtegi uut titeuudist tulnud. 

Mulle meeldib neid väikseid asju teha! Mitte selle pärast, et need saavad ruttu valmis, vaid selle pärast, et lõpptulemus on nii nunnu :) Ükskõik, mis värvi see tegemine siis parasjagu on. Kuigi ma ei ütleks ära ka helesiniste asjade tegemisest. See aasta on kuidagi väga roosamanna olnud :) Ma vaatasin blogist, et ma olen sel aastal üsna palju käsitööd teinud. See on hea märk - loovus töötab. Vahel mõtlen, et mis ma selle ajaga teeksin, kui ma istun diivani nurgas ja käsitööd teen ja ausalt öeldes olen aru saanud, et ma ei teeks midagi meeldivamat. Ja ma olen nii tänulik õpetaja Palmeosele, et ta on mind õpetanud kuduma, heegeldama ja tikkima. Eks geenid mängivad ka rolli, sest minu isapoolne vanaema tegi ka käsitööd ja minu isapoolne tädi teeb samuti. Mul on hea meel, et minul see oskus on, sest ükski minu õdedest või õdede tütardest ei tee käsitööd. Kui palju tunde saab mööda saata tehes midagi, mida nii väga meeldib teha :)

Aga praegu ma heegeldan... Väsimatult. Igal võimalikul vabal momendil. Mida? Sellest kirjutan üks teine homme. Siis, kui kõik on valmis :)

Teie Ennike

Merikesega Pärnus

Ma sain endale suvel uue sõbra :) Ükskord läksin Miraga hommikul jalutama ja teeotsast välja jõudes tulid mulle vastu Mairis ja Merike. Mairisega oleme juba kooliajast tuttavad, aga mingi vahe sõbrunesime facebookes ja oleme siiani suhtlema jäänud. Tegelikult olid nii Mairis kui Merike Triinu klassiõed, aga Triin nendega ei suhtle. Igatahes jalutasid nad mulle vastu ja jäime Mairisega lobisema (Mairis elab muidu Inglismaal, oli lihtsalt kodus käimas). Siis kuidagi tuli jutuks, et Merike tahaks nii väga jalutamas käia, aga pole kellegagi käia. Merike nimelt on 1.tüübi diabeetik, kes on pime. Rääkisime kõik rääkimised ära ja läksime kõik oma teed. Ja siis ma jalutasin oma pimeda Miraga ja mõtlesin, et miks mina ei võiks Merikesega jalutamas käia? Aega mul on, jalutada mulle meeldib ja kuigi ma ei tea, kidas pimedaga jalutatakse, siis mõtlesin, et kui keeruline see ikka olla saab. Saatsin messengeris Mairisele sõnumi ja ütlesin, et kui Merike on huvitatud, siis mina võin temaga jalutamas käia. Ja Merike oligi huvitatud. 

4.juulil käisime esimest korda koos jalutamas. Merikesel oli juhtkoer Ursa kaasas ja valge kepp käes ja me jalutasime neli kilomeetrit. Eks ma natuke pabistasin, sest mul tõesti ei olnud õrna aimugi, kuidas pimedaga jalutatakse. Aga sain üsna kiiresti aru, mis on minu roll ja nii me olemegi nüüd juba peaaegu viis kuud jalutamas käinud.  See on väga hea õppetund mulle, sest olen pidanud nii palju oma mugavustsoonist välja tulema. Muidu olen mina see, kes vajab tuge, aga nüüd on minu elus inimene, kes vajab hoopis minu tuge. See on hea tunne - olla olemas. 

Merikesel on juhtkoer Ursa (labradori retriiver), kes on 9aastane ja kes ei viitsi enam eriti tööd teha. Me käime ammu Merikesega jalutamas ilma Ursa ja valge kepita. Kui Sa ei teaks, et ta pime on, siis Sa ei saaks arugi, kui meid jalutamas näeksid.  Igatahes Ursal õnnestus mänguhoos ära lõhkuda oma vasaku põlve side ja menisk. Ja temaga oli vaja minna Pärnu Loomakliinikusse operatsioonile. Mina olin siis see inimene, kes Merikese ja Ursaga minema pidi. Mina.... Kes ma peaaegu ei sõidagi enam autoga, sest ma kardan. Ja mul ei olnudki muud võimalust, kui mugavustsoonist välja astuda ja sõita. Arvo õpetas mind, kuidas loomakliinikusse sõita (st sõitsime ühe korra selle tee koos läbi) ja 18.november me läksime Merikese ja Ursaga Pärnusse. Oi jummel, kuids ma kartsin! Ma arvasin, et ma ei saa sellega eladeski hakkama. Öösel käisin peas läbi kogu seda reastumise ja pööramise teekonda ja süda nii valutas, et äkki ma sõidan kuskilt valesti. Võtsin hommikul Merikese ja Ursa auto peale ja ütlesin Merikesele, et Sa pead mulle moraalne tugi olema :) Pime tugi. Autosõidu ajal... Praegu paneb mind see muigama. Püüdsin hästi rahulik olla ja keskenduda sõidule, kui Pärnusse hakkasime jõudma. Vaatasin kogauaeg meeleheitlikult GPS-i ja ma isegi ei taha öelda, kui kõrge mu pulss oli. Aga! Kohale me jõudsime väikeste viperuste kiuste. Ma olin nii läbi, et mõtlesin, et ma ei taha enam kunagi autoga sõita, kui ükskord koju tagasi jõuame :D 

Jätsime Ursa loomakliinikusse ja läksime jalutama, sest mina ju autoga ei sõida ja siis meil ei jäänud muud üle, kui jalutada. Õnneks ilm oli suurepärane. Päike paistis, väike miinus ja Pärnu oli kõik lumevaibaga kaetud. Nii ilus oli! Mõtleisme siis, et mis me teeme. Ma olin kodus palunud Sebastianil vaadata, kui kaugel on kliinikust Endla teater ja Sebastian ütles, et 1,9km. Meie käes pole see mingi vahemaa ja jalutasimegi Endla teatri kohvikusse, kus võtsime kohvid ja otsustasime hommikust süüa. Mina võtsin muna ja peekoni ning Merike võttis quesadillad munapudruga. Ma tavaliselt sellisel kellaajal ei söö, aga tegin erandi, sest ma ei teadnud, kui pikk meie päev tuleb. Öeldi küll, et umbes kolm tundi läheb Ursal, aga kunagi ei tea. Ja see oli hea, et ma nii mõtlesin. 

Kui me olime kõhud täis söönud ja kohvid ära joonud, jalutasime PortArturisse, sest Merikesel oli massaaži linu vaja. Muuseas, ta on õppinud massöör, niiet - kui Sa soovid massaaži, siis ma võin Sind Meriksega kokku viia. Ja siis otsuatsime, et hakkame vaikselt tagasi liikuma. Kiiret meil ei olnud, sest kell näitas pool üks ja poole kahe ajal pidavat kõik valmis olema. Jalutasime kliinikuni ja istusime autosse ootama arsti kõnet. 

Ja mida ei tulnud ega tulnud, oli arsti kõne. Veerand kolm otsutasime minna vaatama, kus maal asjad on. Ja meile öeldi, et Ursa ei olnud opi ajal stabiilne ning läheb aega. Peab taastuma kliinikurahva silma all. Kuulsime ühe koera nutmist ja lootsime nii väga, et see pole Ursa. Prognoositav aeg oli umbes kell 15.00. Merike oli nii endast välja, nuttis mul autos. Ma püüdsin teda lohutada ja otsisin jututeemasid, et ta mõte läheks kuhugi mujale, aga ta ikka oli täitsa lohutamatu. Lõpuks rääkisime loomadesst, kes meil kunagi on olnud ja siis ta natuke rahunes maha. 15.00 läksime uuesti vaatama, kuidas lood on ja keegi koer nii nuttis... Arsti käest kuulsime, et tegelikult opi ajal oli kõik hästi olnud, aga kui Ursat hakati narkoosist välja tooma, siis ta ei hakanud ise hingama. See võttis tal aega ja seepäarst pidi ta ka kauem kliinikus olema. Kuid siis nad olid valmis ta koju lubama. Arst rääkis pikalt ja laialt, näitas röntgen ülesvõtteid, jagas ravimite kohta infot, mida Ursa nüüd mõnda aega peab võtma ja siis meid viidi Ursa juurde. Ja see nutt oligi Ursa nutt... Ta hingeldas ja kiunus. Merike ehmatas päris ära, aga sel ajal, kui ta tualetis oli, siis need õed või arstid või ma ei teagi, mis ajapulgad ütlesid, et see on normaalne. Et ta on närvis ja segaduses, see läheb üle. Kandsid siis kahekesi Ursa autosse tahaistmele ja Merike istus tema juurde. Terve tee Ursa hingeldas ja nuttis... Seda oli valus kuulata. Isegi mul. Mis siin veel Merikesest rääkida. Kojusõit kulges ilma viperusteta ja jõudsime napilt ennem pimedat tagasi (kogu Pärnus käik läks 8 tundi). 

Viisin Merikese ja Ursa Merikese ema juurde, sest Ursa ei tohi kolm nädalat treppidest käia. Ja sõitsin koju. Terve õhtu mõtlesin, kuidas tal on...Süda nii valutas. Hommikul veerand kümme mõtlesin, et nüüd on küll kell nii palju, et Merike ei maga ja helistasin talle. Ursa oli õhtul ikkagi nutmise lõpetanud ja maha rahunenud, kuid eks ta õnnetukene on ikka. Aga vähemasti ei nuta enam. Pissib kakab, sööb. Mul langes kivi südamelt, sest ma tõesti ei ole kunagi kokku puutunud sellise olukorraga, kus koer lohutamatult nutab. Ja niimoodi tunde järjest. Õnneks on nüüd kõik parem ja loodame, et Ursa taastub kiiresti ja hästi.

Igatahes! Kogu selle pika jutu mõte. Mul on uus sõber ja sõbra neljajalgne sõber on ka mu sõber :) Ja mis ma veel tahtsin öelda - ma saan hakkama! Ma tõesti sain hakkama. Mul küll hävines miljon närvirakku, kuid ma sain hakkama selle sõiduga. Vahel mõtlen, et ma peaksin ennast natuke rohkem usaldama, aga no minu eneseusk on ikka tugevalt alla nulli... Sellised väikesed võidud aga loovad hea tunde. Tunde, et ma olen kellelegi vajalik ja tunde, et kui ikkagi on möödapääsmatu, siis ma saan hakkama! Ma olen natuke enda üle isegi uhke, aga nina väga püsti ei aja :) 

Head paranemist Ursale! 

Teie Ennike

Ikka beebide lainel :)

Seda ei juhtu just eriti tihti, et keegi perekonnast avaldab soovi minu käest mõnda kootud/heegeldatud asja saada. Aga just nii juhtus, kui ma ühel külaskäigul ema juurde kuulsin, et ema soovib, et ma Mikaelile (minu õe poja poeg) vesti kooksin. Vaatasin kohe Dropsi lehel ringi ja arvasin, et koon samasuguse nagu ma kunagi Jakole ja Lilile kudusin. Ütlesin emale, palju lõng maksab ja ema maksis kohe ära ka. Aga siis juhtus nii, et ma tulin koju ja vaatasin veel kord seal Dropsi lehel ringi ning mul tuli vastupandamatu soov kududa palmikutega vest. Tellisin lõnga ära, andsin emale teada, et lõng läks kaheksa eurot rohkem maksama ja jäin ootele. Lõnga ootele. Vahepeal käisin Coopis ja ostsin sobiva suurusega pikad vardad ka, sest selgus, et mul üldse nr 4 vardaid polegi. Ma olen viimasel ajal nii palju vardaid ostnud, et mul ei taha need enam hästi sahtlisse ära mahtuda :) 

Lõng tuli kohale, aga mul oli Allu beebi natuke suurem kampsun kui vastsündinu oma, varrastel ja ma tavaliselt ikka kahte asja korraga ei koo. Kudusin siis üliehelikiirusel kampsuni valmis ja neljapäeval, kui hommikul ärgates sadas vihma ning sadas kohe uue ööni välja, siis ei olnudki midagi paremat teha, kui istuda diivaninurgas ja kududa. Kohe niimoodi palju ja järjest. Ei, ma ikka käisin vahepeal Miraga jalutamas ja venitasin ennast Hopafiti video järgi, aga põhimõtteliselt ma terve päeva kudusin, sest mul oli huvitav :) Ma ei olnud sellist vesti varem kudunud ja ma tahtsin nii väga näha, milline on lõpptulemus. Lõng oli ka B-grupi oma ehk siis vähe jämedam, kui need meriino lõngad ja töö lausa lendas käes. Arvo ei olnud ka kuigi seltskondlik, sest tal on neljapäeviti koosolekute päev ja Sebastian oli nagu Sebastian ikka ning mul oli väga mõnus seal diivaninurgas istuda ja kududa. Ja nii juhtuski, et õhtul kell seitse oli vest valmis. Ärge unustage hetkeksi, et vihma muudkui sadas :) Ja mul oli täielik vabadus olla iseendaga. 

Igatahes saab Mikael endale minu tehtud vesti :) Siis, kui vanavanaema ükskord lähitulevikus oma lapselapselast esimest korda vaatama läheb. Mulle väga meeldib see vest ja mul on tunne, et see on küll esimene, aga mitte viimane selline vest :) sest beebisid jagub. Natuke ei meeldinud see, et vest on küljeõmblustega, aga tegelikult on õmblused ilusad ja puhtad ja töö on väga ilus. Päriselus ikka ilusam, kui pildilt tundub. Värv on ka vist ilusam. Türkiis, minu lemmik. Beebipoistele väga pole saanudki midagi teha, sest sünnivad muudkui tüdrukud :), seega kui Arvo vesti nägi, siis ütles, et nii ilus värv. On küll jah. Roosamannale vahelduseks. 

Aga roosamannat ikka jagub. Kui ma Allu märtsis (ma arvan, et sünnib veebruaris) sündivale beebile vastsündinute komplekti tegin, siis ma mõtlesin, et seda saab ju nii vähe aega kasutada ja otsustasin, et koon ühe 1-3 kuud kampsuni ka. Et oleks kapist kohe võtta, kui see kõige esimene väikseks jääb. Tegin oma tuttava õpetuse järgi ja ausalt öeldes - töö alguses vanis. Ma ei tea, kas asi oli selles, et mul oli lihtsalt väga palju tegemist või oli ikkagi natuke süüdi ka põnevuse puudumine, sest ma ju teadsin, milline on lõpptulemus. Aga siis ma võtsin end kokku ja kudusin selle kampsuni kiiresti valmis (et saaks Mikaeli vesti kuduma hakata).  Tuli jälle täpselt nii armas ja ilus nagu kõik need eelnevad sama õpetuse järgi kootud kampsunid. 

Ledsin oma käsitöötarvikute karbist mõned "Handmade" sildid ja õmblesin need ka kampsunile ja vestile peale. Sebastian küll küsis, milleks, aga mul oli tunne, et ma tahan. 

Ja et keegi ei arvaks, et mul polegi nüüd midagi kududa, siis on küll. Kristine Viljandist tellis samasuguse beebikomplekti nagu ma Allu pisikesele tegin ja mul on vardad tulised. Kampsunist on juba pool valmis. Ja ausõna - mul ei ole olnud kaks päeva aega ainult diivaninurgas olla, aga mulle nii väga meeldib käsitööd teha, et ma igal võimalikul juhul koon jälle mõned read. 

Aitäh inimestele, kes vahest tellivad minult midagi teha. Ma saan kogu oma armastuse  nendesse beebiasjadesse panna ja mul ei ole ühelgi pimedal sügisõhtul igav. Siis, kui trenni pole, mida ei juhtu just väga tihti õhtuti. Ma loodan, et kõik need beebid, kes minult asju saavad, on soojas ja pehmes lõngaembuses hoitud. 

Teie Ennike

Üks ilus sügispäev

Me Arvoga eelmine nädal vaatasime muudkui ilmateadet ja plaanisime, et kui laupäeval ei saja, siis teeme väikese matka. Mida lähemale laupäev jõudis, seda rohkem ilmateadet vaatasime. Tema oma Soome oma ja mina oma Eesti oma. Meil ei ole õnnelike inimeste ilmateadet (Apple) ja see, mis ta näitab, on suht täpne. Reedel näitas, et laupäeval vihma ei saja. Ja hõiskasime Lamemaalastes välja, et homme on matkale minek - kes soovib kampa lüüa. Soovijaid ei olnud ühtegi :D Mitte ühtegi. Mõtlesin juba oma peas, et kahekesi me ju ka ei lähe (Sebastian kahjuks ei saanud ühineda, sest tal oli kool laupäeval). Õhtul ikkagi Liisu küsis, et mis kell minek on? Leppisime siis kellaaja kokku ja ma ütlesin Arvole, et helista Margusele, kas ta on käpp. Oli küll. Seega - matk ikkagi sai toimuda.

Hommikul ärgates vaatasime ilmateadet ja jätkuvalt vihma ei lubanud. Õues oli küll hall, aga täiesti tuulevaikne ja sajuta sügispäev. Panime oma asjad kokku ja ütlesime Mirale, et nüüd on minek! Oh seda rõõmu, mis sellest koerast välja tuli! Tal oli laupäeval sünnipäev ka (sai juba 6aastaseks) ja mis võiks parim sünnipäevakink olla, kui matk looduses. Võtsime Liisu ja Marguse auto peale ja seadsime autonina Nõva poole, et minna Liivanõmme õpperajale. Me õppida ei plaaninud, plaanisime lihtsalt matkata ja end hästi tunda. Aga see koer! Issand, kuidas ta inises seal pagasnikus. Terve see tund ja üheksa minutit, mis me sinna Nõvale sõitsime. Ma pidin talle lausa ütlema, et Sa ei taha ometi, et see Su viimane sünnipäev on :D Aga ta ei saanud minust aru ja andis väga häälekalt märku, et ta on seal pagasnikus ja tahaks juba kohal olla.

Kohale me jõudsime. Tee peal saime ühe suure vihmahoo osaliseks ja natuke oli selline tunne, et no pole võimalik! Mõtlesin juba, et ei saa fotokat kaela pannagi, sest vihma sajab. Aga see vihm oli korraks ja kui me kohale jõudsime, oli täiesti tavaline ilus sügisilm. Tuult polnud, pikest polnud, kõik oli ühtalselt hall ja 8 kraadi oli sooja. Suurepärane ilm matkamiseks. 

Rada kulges mööda männimetsa ja mere äärt. Igal pool olid sildid, mis näitasid, et kahes suunas võib minna. Me ei teadnud kunagi, et kummas suunas siis, aga tegime tunde pealt valiku. Esimesel lõkkeplatsil pidasime piknikut, sest seal oli varikatus ja pingid olid kuivad. Saime istuda. Kuna see rada on ikkagi mere ääres, siis olime väga üllatunud, et õhk lausa seisis, mitte mingisugust tuult. Väga mõnus oli. Piknikul Arvo toitis meie koera kõikvõimalike asjadega ja ma pidin seda pealt vaatama :D See koer on tõesti ablas, ta sööb isegi redist ja kaneelirulle... Võtsime täitsa rahulikult, sest kuskile kiiret ei olnud. Ma arvan, et oma pool tundi läks meil küll pikniku peale. Koerast rääkides, siis oli meil loomulikult Arvoga vestlus, kas koer peaks vabalt ringi jooksma või rihma otsas olema. Mina siis olen muidugi rihma poolt, sest ma kardan, et see pime Mira lihtsalt kaotab tee ja läheb minema meie juurest. Igatahes jooksis Mira vabalt ringi. Aga seda ma ütlen, et sellest ajast peale, kui ta pimedaks jäi, ta enam rajast kõrvale ei lähe. Nii kui nina puudutab pikemat taimestikku raja kõrval, keerab kohe end rajale tagasi. Ja sõna kuulab ta ka päris hästi. Kui ikka öelda, et tule siia vahepeal, siis ta kohe tuleb. Ta üldse käib iga natukese aja tagant meid üle nuusutamas. Ainult ühe korra, kui oli pohlasöömisepeatus, siis ta hakkas tuldud teed tagasi minema, kaotas korraks suunataju, aga muidu oli ikka koguaeg meie juures või meist natuke eespool. Ta ikka täiega nautis seda vabadust ja jooksmist! Hea oli kohe vaadata...

Kui me mere ääres olime ära käinud ja hakkasime männimetsast parkla poole suunduma, siis see mets oli lihtsalt imeline. Samblavaip kattis maad ja puud olid üks kummalisem kui teine. Terve see mets oli püstiseid kuivanud mände täis. Kõik üksjagu kõverad. Mulle need väga meeldisid. Ma pidin koguaeg seisma jääma ja pilti tegema. Teistel võis päris tüütu olla, aga ma ei lasknud sellest end häirida. Nad said samal ajal pohli süüa. Kõigil kasu sees. Üsna parkla lähedal leidsime veel ühe kadaka ja siis Arvo ja Margus tegid õhtuks ühe väikese kadakaviha. Mina ei tea, kas seal metsas oleks tohtinud seda teha, äkki oli looduskaitseala, aga me tegime tõesti ühe väga väikese viha. Hiljem Liisu juures saunas lasime hea tunda sellest kaasatehtud vihast. Jummel, mul oli kananahk ihul :) 

Kokku matkasime kuus kilomeetrit. Oleks saanud pikemalt, kui oleks läinud mõne teise punase noole järgi, aga meil ei olnud eesmärk võimalikult pikalt matkata. Ja no Liisul olid kummikud jalas... Need ei ole just parimad matkajalatsid. Igatahes oli väga mõnus väljasõit loodusesse. Me käisimegi viimati matkamas emadepäeval. Terve suve kõik nädalavahetused peaaegu on Arvo puukuure ehitanud (need on valmis muuseas!) ja matkamiseks aega ei leidnud. Panime plaani, et kevadel või suvel läheme sinna mere äärde telkima. See oleks küll väga äge! 

See oli üks väga mõnus matkarada, sest seal pole laudteesid. Laudteed on praegusel aastaajal väga libedad ja Mira ei saa nende peal käidud. Kõik jäid väga rahule. Minul ainult oli ikka natuke kahju, et Sebastianit ei olnud... Üks tükk oli justkui puudud... Aga eks tuleb ju veel neid matkasid ja siis Sebastian ehk saab ka kaasa tulla. 

Täna on jälle õues suhteliselt ilus sügisilm. On küll hall, aga tuulevaikne ja 9 kraadi sooja. Kui Sul võimalik on, kasuta neid ilusaid ilmasid ära ja mine loodusesse. See annab nii palju! Ja kui praegu Liivanõmme matkarajale minna, siis saab pohlasid ka süüa :) Aitäh Margus ja Liisu, et haakusite! Üks ilus mälestus juures. Ja Liisu, järgmine kord pane paremad sokid ja võimalusel tossud :D Ikka parem. 

Teie Ennike

Allu pisikese beebi asjad

Ohjeldamatu kuduja, nagu ma olen, sain lasta varrastel lennelda. Allu nimelt sai 15.oktoober teada, et tulemas on pisike piiga. Sellesse perre siis kolmas tüdruk ja ma peaaegu kohe tellisin lõngad ära, mille jaoks Liisu mulle raha andis ja lasin terve huniku mustreid välja printida ning asusin kohe tööle. Kuna beebi sünnib märtsi alguses, siis teadsin kohe, et on vaja teha kampsun, püksid, müts ja papud, sest siis on alles külm aeg ja beebi vajab sooje riideid. Õpetused on kõik Drops Desing lehelt ja ei midagi keerulist. Kõige keerulisemad olid papud, aga natukene näpuga järje ajamist ja valmis said needki. Mulle väga meeldib pisikesi asju teha, sest need saavad kiiresti valmis, on nii imearmsad ja pehmed. Õnneks ma olen sellises eas, et endal küll mingit titeisu peale ei tule :) Piisab, kui saab teiste omasid nunnutada. Adeele (Allu teine tütar) küsis, kui pisike beebi on, kui ta sünnib. Allu ütles talle, et sama väike nagu Su beebinukk, aga Adeele oli selles ikka väga kahtlev. Hiljemalt märtsis Adeele näeb, kui pisike üks just sündinud tita on. 

Lõngadeks ikka Baby Merino ja Drops Merino Extra Fine. Pidin lausa neljad vardad endale juurde ostma, sest  polnud sobivaid. Töö lendas käes! Isegi natuke kahju oli, et nii ruttu valmis sai. 

Kõik asjad on 0-1 kuud ehk päris alguseks. Ilmselt koon ühe kampsuni veel, 1-3 kuud, et kui esimene väikseks jääb, siis on kohe uus võtta. 

Allu, see on lihtsalt imeline, et Sa otsustasid kolmanda lapse veel saada! Ilmselt Sul ootavad ees üsna rasked päevad oma kolme piigaga, aga rõõmu on ikkagi rohkem. Ja me oleme kõik olemas! Usu seda! See on nii tore, et üks pisike piiga tuleb jälle meie suguvõsasse :) See talv möödub küll kiiresti, sest ootusärevus on suur. Hoia end!

Teie Ennike