Me käisime novembris Merikesega Pärnus, et saaks teha Väikeloomakliinikus Ursale põlveoperatsiooni. See oli üks õudne käik :D Ma kartsin nii väga sõita ja siis ei tulnud Ursa narkoosist väga hästi välja. Koju sõites nuttis terve tee. Aga! Ma sain hakkama ja õnnelikult ma meid sinna ja tagasi toimetasin. Teadsin, et see ei ole viimane käik Pärnusse, sest Ursaga tuli kontrolli minna. Ja eile see päev oligi. Nagu ikka, et kõik oleks võimalikult keeruline, olid teeolud halvad ja tuiskas, aga ma sisendasin endale koguaeg, et ma saan hakkama. Õnneks töötas seekord klaasipesu. Sõitsime pool kümme Märjamaalt välja ja ma oma südamerahustuseks panin gepsu järgi, kuigi nüüd juba teadsin, kuidas sõitma peab.
Jõudsime vähe vara kohale, aga istusime autos ja ajasime juttu. Ursa süda aimas halba... Üheteistkümneks viisime Ursa kliinikusse, kust meile öeldi, et läheb umbes 2-3 tundi, sest talle oli vaja teha kerge narkoos hamba väljatõmbamiseks ja põlvest röntgeni tegemiseks. Me olime Merikesega juba ennem kokku leppinud, et jalutame Endla teatri kohvikusse. Ilm oli kohutav, päriselt ka. Külm tuul ja tuisk, aga me ikkagi jalutasime, kuigi sinna ma oskaksin sõita ka. Kohvikus võtsime süüa A la cartest. Mina läksin täiesti patusele teele ja võtsin fish and shipsi, Merike oli vähe tervislikum ja võttis kalakotletid. Toit oli suur ja hea. Poleks uskunudki, et seal nii head söögid on. Aga mis minu jaoks oli uus kogemus, oli see, et ma sain aru, kui raske on pimedal "võõrast" toitu süüa. Ma pidin tema käega näitama talle, mis ta taldrikus on, kus on porgand, kus brokoli, kus kalakotletid. Harvad ei olnud hetked, kus tühi kahvel liikus suu juurde :D Aga Merike ise ütles, et ei ole hullu, ongi igakord üllatus, mis suhu satub. Muidu ei mõtle ju selle peale, et keegi ei näe, mis ta taldrikus on, aga ma olen saanud nüüd näha, mismoodi on asjad pimeda jaoks.
Merike ütles, et võtame magustoitu ka :) Diabeedik eksole... Aga kui ikka tahe on, siis mis seal ikka teha. Võtsime sidruni-toorjuustukoogid ja capuccinod. Kook oli imeline! Ma ei mäletagi, millal ma viimati toorjuustukooki sõin. See ei ole mu esimene valik, sest on väga rammus, aga sealsetest kookidest kõnetas kõige rohkem just see toorjuustukook. Saime Merikese üle natuke jälle naerda selle söömise üle, aga tegelikult läks kõik hästi. Ka pime saab pudiseva põhjaga koogi söödud :)
Me olime pilgeni täis. Ja meil oli hea meel, et me saime jalutada uuesti Väikeloomakliinikusse. Toit vajus natukene allapoole. Kell kaks saime Ursa kätte, kes oli uimane ja segaduses. Hammas oli välja tõmmatud ja põlv ilusasti paranenud, kuigi endise koormuseni läheb veel ikka paar kuud aega. Väikseid ringe võib jaluatada, aga kui hakkab käppa hoidma, siis kohe koju. Oleme käinud temaga väikesel ringil ja ta on ilusasti kõndinud, kuid anname aega.
Tagasisõit oli päris hirmus. Tee oli kõik lumine ja tuiskas, kõik oli pime ja hall. Ma tõesõna kartsin ja valisin sellele sobiva sõidkiiruse. Paeküla tee oli eriti halvas seisus. Õnneks on autol tutikad rehvid all ja mingeid viperusi ei olnud. Jõudsime ilusasti koju tagasi. Ainult Ursast oli kahju, ta jälle nuttis kogu kojusõidu aja.
Ma saan hakkama! Jah, saan, kui ma midagi ikka väga tahan või kui ma midagi päriselt pean. Merikesega oli tore, juttu jagus ja naerda sai. Imestan tema optimismi ja rõõmsameelsust. Ma ei tea, kas ma tema olukorras oleksin samasugune. Merike on mulle õpetanud, et elu on ilus :) Aga vahel ma natuke narrin teda, et tema näeb elu läbi jäälillede (tema tehisläätsed lähevad külmaga härma ja jäälilleliseks) :) Ja mina läbi uduste klaaside sooja tuppa minnes. Siis tundubki, et elu on himus ilus :) Ursat tagasi ei kutsutud, seega ma ei pea mõnda aega selle asjaga hakkama saama. Aga ma ikka olen enda üle uhke, et ma suudan teha asju, mille tegemises ma sugugi kindlalt end ei tunne.
Teie Ennike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar