Jõulutegemised

Ma olen see aasta kuidagi eriti varjalt jõulumeeleolus olnud. Olen mõelnud, kuidas ja mis ning saanud jõuluelamusi nii advendikontserdilt kui Arsise kellade jõulukontserdilt. Palusin juba üsna varakult Arvol köögiakna ümber jõulutuled panna ja tegin valmis üle kolme kilo piparkoogitaigent. 

Arvo tuli see aasta suht varakult juba jõuluks koju (17.detsember) ja Sebastianil hakkas ülikoolis vaheaeg juba 5.detsember. Meil jäi väga palju aega, et oma koju jõulud tuua. Alustasime kuuse toomisest 21.detsembril. Arvo ostis RMK äpist kuuse ja läksime oma kuuske otsima terve perega, isegi Mira võtsin kaasa. Jummel, see oli viga, millist ma enam küll ei tee... Ta oli nagu segane, paaristõugetega tiris mind edasi ja jäi iga puu ja põõsa taha kinni. Ma mõtlesin, et ma tahan talle head, aga ta on nii emotsionaalne, et ta lihtsalt väsitab mind. Aga kuuse me leidsime ja koju tõime. Otsutasime see aasta oma kuuse punase ja kuldsega teha ja meie kõigi arvates tuli meil see aasta tõeliselt ilus kuusepuu.

21.detsemberil tegime kodus piparkooke, aga sellest ma olen juba kirjutanud piparkoogi postituses. Mulle väga meeldib piparkooke teha. Ja see lõhn, mis kodus on sellel ajal! Ilmselt ma olen see inimene, kes teeb piparkooke ka siis, kui ma peaksin täitsa üksi elama. Nende kodus tehtud piparkookidega juhtus jama... Ma panin piaprkoogid enda magamistoa aknalauale, et Sebastian ja Arvo neid kõiki ära ei sööks ennem jõule. Käisime Arvoga Andri joogas ja sellel ajal oli Mira peaaegu kõik glasuuritud piparkoogid ära söönud... Mul oli hetkeks tunne, et ma ei salli teda... Ta ei tohi isegi selles toas käia, rääkimata, et ta võiks terve kausitäie piparkooke ära süüa :( Ma olin ikka varbaotsani õnnetu ja mõtlesin, et ilmselt oleks piparkooke jõuludeks rohkem jäänud, kui ma oleksin pannud need elutuppa aknalauale. Imestan siiralt, et Miral seedehäireid ei tekkinud... Need olid ikkagi parajalt vürtsised piparkoogid. Inimene õpib kogu elu - mitte kunagi enam ei jäta ma piparkooke selle koera haardeulatusse. Ma ei soovinud talle head ööd... 

Meie neid ilusaid notsusid ei saanud, need sõi kõik Mira ära...

22.detsember tegin pasteeti. Panen retsepti siia üles, et iga aasta ei peaks ehku peale minema ja mõtlema, kuidas täpselt ma seda tegin? 

• 500g broilerimaksa
• 250g suitsuseapõske
• 1 porgand
• 1sibul
• 3 loorberilehte
• soola, 10 pipratera.

Pruunista maks ja seapõsk poti põhjas, lisa viiludeks lõigatud porgand ja neljaks lõigatud sibul. Vala peale vesi (mina pannen ikka niimoodi, et vett on tublisti üle maksa ja muude asjade. Lase keema ja korja ära tekkinud vaht. Alanda kuumust ja keeda nii kaua, kuni kõik komponendid on pehmed. Aja asjad (peale sibula) kolm korda läbi hakklihamasina. Kalla peale natukene maksa ja seapõse keeduvett, maitsesta soola ja suhkruga. Püreesta saumiksriga, kuni pasteet on mõnusalt siidine. 

Nii lihhtne see ongi. Ma ei tea, miks ma seda ainult korra aastas teen... Arvole väga maitseb minu tehtud pasteet, Sebastian ei arva pasteedist midagi - ta ei ole eladeski maitsenud ühtegi pasteeti või niisama maksa. Aga sellest kogusest tulebki ainult kolm väikest kausitäit, nii et - me jõuame Arvoga kahekesi selle ära süüa küll. 

Õhtul, kui olime joogas ära käinud, pakkisime Arvoga kingitused ära. Igaleühele midagi. Me ei ole kunagi teinud mingeid kalleid kingitusi, sest jõulud on midagi muud kui kingitused. Jah, need ikka peavad ka olema, aga olulisem on meelespidamine. Ma see aasta ei teadnud üldse, mida oma armsatele meestele kinkida, aga elu läks kuidagi omasoodu ja ma sain ikka kummalegi mingid kingid välja mõeldud. Panime need samal õhtul kuuse alla ja oli ilus vaadata... Väike tuledes kuusk ja kingipakid. Isegi Grinchil tuleks hardumus peale :) Ma isegi suutsin hetkeks ära unustada, et Mira peaaegu kõik piparkoogid ära sõi... Jõulukingid olid kuuse all kaks ööd. 

23.detsembril tegin valmis Pariisi õunakoogi, mida serveerisime jõululaupäeval vaniljejäätisega. See on üks selline õunakook, mis maitseb nii soojalt kui külmalt, aga ainult koos jäätisega. Muidu on kuidagi liiga lage. Aga meile meeldib see kook selle pärast, et seal sees on üsna vähe suhkrut ja nisujahu. Koogi panin kõrgele ära, et koer ei saaks seda nahka pista. Igaksjuhuks. Miks jõuluõhtuks just õunakook? Põhjus on väga lihtne - Sebastian sööb ainult rabarberi- ja õunakooke, kuhu pole pandud kohupiima, toorjuustu, hapukoort, maitsestamata jogurtit. Aga me tahtsime, et kõik saaksid jõuluõhtul kooki süüa ja siis otsustasimegi, et õunakook sobib väga hästi. Mina tegelikult oleksin tahtnud Tiramisut teha, aga Arvole ei meeldinud see mõte algusest peale. Ja no Sebastian ei oleks seda söönud. 

Õhtul küpsetasime Sipas piparkooke. See oli minu viimane taigen, mis ma olin valmistanud. Oli üks vahva tegemine ennem jõululaupäeva. Ja nüüd olid mul kõik piparkogitaignad otsas, mille üle mul oli ka hea meel, sest ausalt öeldes oli natuke juba kopp ees sellest pläkerdamisest :D

24.detsembri hommikul ärkasin juba varakult koos Arvoga. Jõime natuke aega kohvi ja siis ma hakkasin leiba tegema. Ma teen alati jõululaupäeval leiba, kuigi me õhtusöögi kõrvale leiba ei söö. Pool seitse mul juba leivad kerkisid ja ma tegin valmis kartulisalati. Leivaga oli natukene hirm, sest mul oli täiesti värske juuretis, kuna ma polnud juba mitu kuud leiba teinud ja mu vana juuretis suri ära. Kartsin, et leib ei kerki või läheb ahjus lõhki. Panin leivad soojamüüri äärde kerkima rätiku alla ja lootsin imele. Ja ime sündis, umbes tunni ajaga olid vormid peaaegu täis kerkinud. Ja ahjus leib katki ei läinud. Ma armastan seda lõhna! Seda, mis tekib koju siis, kui ahjus on leib. 

 

Sellel ajal, kui leib oli ahjus, panin Kihnu saia taigna kerkima ja me Arvoga käisime oma hommikusel jalutusringil. Koju jõudes oli taigen  kahekordseks kerkinud ja sai saia ahju panna. Ja siis oligi aeg käes teha Päkapikkude lemmikputru, mis on meie pere traditsioon juba sellest ajast, kui poisid olid veel väikesed. Suutsin selle pudruga korraliku errori tekitada, aga lõpuks oli puder valmis ja ühes kolmest kausist oli õnnemandel sees. Kuna mina teadisn, kus, siis Arvo ja Sebastian viisid ise pudrukausid lauda. See aasta sain õnnemandli mina, mis annab lootust, et ees on ootab väga hea aasta :) Aga see puder! Tehke! Meie pere arvates on see parim puder, mida teha saab. Ja täpselt ühe korra aastas me seda söömegi - jõululaupäeval. 

Kui sai valmis sai, oli justkui minu eetteaste läbi ja ma läksin oma Hopa Fiti jõulu challenge raames 10 000 sammu püüdma. Enne vaatasin veel, kuidas Arvo pardi ahju pani. Meie pere otsustas see aasta sea asemel pardi ahju panna, sest siga saab aastaringselt, parti ikka nii tihti ei saa ja meile kõigile väga maitseb ahjupart. Arvo ja Sebastian oskavad seda nii hästi teha, mina selliseid asju ei mõista. Jõululaual olid veel praekapsas, verivorstid, kartulivorstid. Kartulivorstid sain viimasel hetkel, kui minu armas sõber Maret päev ennem jõule mulle enda tehtud vorste tõi. Etteruttavalt võin öelda, et väga head vorstid olid. Sebastian sõi lausa mitu tükki ära. Jõululaua tegime kõik koos. Ja jube ennem viite istusime lauda. Kõik asjad olid nii maitsvad! Ma ei ole harjunud päevas nii palju sööma ja nii palju erinevaid toite sööma, aga ma nautisin igat suutäit. Ütlesin Arvole, et me oskame hästi süüa teha ja ma mõtlen seda täiesti tõsiselt.

Peale õhtusööki läksime Märjamaa kirikusse jõulujumalateenistusele. Kirik oli üllatavalt soe see aasta, vist selle pärast, et külma pole ju õieti olnudki. Teenistus on juba pähe kulunud ja laulud ka selged. Aga no see pastori kõne.... Mina ei tea, ma ei saanud sellele pointile pihta, et mis ta siis nüüd öelda tahtis. Vist midagi sellist, et olgu see illusioon või tegelikkus, kui usud, siis see on päriselt olemas. Või midagi sellist. Väga segane kõne oli. Igal aastal ma mõtlen, et järgmine aasta me läheme mujale kirikusse jumalateenistusele, aga teiste kirikute teenistuste algusajad ei klapi jõululaupäeva päevaplaaniga. Ja nii me igal aastal kümme minutit ennem kuute Märjamaa kirku suunas liigumegi. 

Peale kirikuskäiku läksime Arvoga Liisu juurde ja Sebastian läks oma venna poole. Liisu juures oli minu suguvõsa koos, läksime nende jõulutundest osa saama. Nad olid just söömise lõpetanud ja lastele jagati kingid kätte. Meie suguvõsas ei ole kombeks täiskasvanutele kinke teha. Meie tegime Liisule väikese kingi, sest tema tegi minule ja Arvole ka (teatripiletid). Siis oli kuidagi imelik tühja käega minna. Meie koer oli hullumas Liisu juures. Liisu kass Lilu oli kamina sisse läinud ja siis see koer muudkui haukus seal kamina ees. Tal oli söögist ja inimestest täiesti ükskõik, kinnisidee oli see kass kätte saada. Ma juba vahepeal mõtlesin, et peab koera autosse viima, aga kuna me ei olnud Liisu juures kuigi kaua, siis püüdsin Mirat eirata... Arvo siis ohjas teda, et ta ei lõugaks koguaeg.

Ja siis oligi kell peaaegu üheksa ning me läksime võtsime oma Sebastiani ja sõitsime surnuaeda. See on Luhtarude traditsioon - käia kõik koos surnuaias. Isegi Liivi pere sõidab selleks Tallinnast Märjamaale, et kell üheksa panna kõikidele lähedastele kalmuküünlad. Ja neid lähedasi on palju... Selle aasta kõige kohutavam sündmus oli Georgi hukkumine ja Georgi haual me seistasime pikemalt ning soovisime kõik talle häid jõule...sinna, kus ta iganes nüüd on... Surnuaed oli väga ilus, hästi palju oli küünlaid. Kui oleks lund ka olnud, oleks veelgi ilusam olnud. Meil läks surnuaias umbes tund.

Peale surnuaeda sõitsime koju ja mängisime Arvo ja Sebbastianiga lauamänge. Kuna mina olin väsinud, siis uut mängu me ikkagi mängima ei hakanud, aga mängisime ühte ajumängu, mis nõudis loogilist mõtlemist, kiirust, tähelepanelikkus. Kartsin endale häbi teha, aga lõppkokkuvõttes võitsin mõlemad mängud. 

Südaöö paiku ütlesin mina, et olen väsinud ja Sebastian ja Arvo läksid alla Lea juurde natukeseks. Arvo küsis tänasel jalutuskäigul, kas mulle meeldis jõululaupäev ja ma ütlesin, et väga meeldis. Kõik meie väikesed tradistioonid ja tegemised, nii meie nägu ja tegu. Mul on ni hea meel, et Sebastian ikkagi veel haakub kõigi meie tegemistega ja ei pelga meie seltskonda ära. Meil ei ole küll mitte kunagi käinud jõuluvana, kuid minu meelest on meil armsad jõulud. Palju armsaid inimesi ja koostegemisi. 

Täna me läheme Sippa, et teha sauna ja tünni. Kokku tulevad osad meie kallid inimesed. Saame juttu ajada ja koos olla. Jõulud ju tegelikult kestavad ja mis võiks olla parim jõulude ajal, kui olla koos endale armsate inimestega, 

Aitäh mu armas pere! Aitäh selle aja ja koos tegemise eest! Jõulud on ilus aeg, koos tegemise aeg, heade toitude aeg, väikeste kingituste aeg, piparkookide aeg... Minu meelest õnnestus kõik nii hästi ja öösel, kui ma magama läksin, siis ma olin tänulik kõigile, kes loovad meie jõulud. 

Ilusat pühade jätku!

Teie Ennike