Tähetarkus

Ma vist olen kuskil juba varem maininud, et Sebastian ja tähed ei käi kokku. Ma pole siiani sellega muidugi ka väga sügavuti tegelenud, sest ega sel suurt vahet ei ole, mis ma välja mõtlen, teda jätavad need tähed ikka täitsa külmaks. Kui numbrid on huvitavad ja paeluvad teda igal sammul ja arvutamine 10 piires on selge, 20 piires enamvähem selge, sadadega lihtsalt huvitav ja korrutamine kahega mingisuguste enda süsteemide järgi minu jaoks mõistetamatu, siis tähtedega oleme me üsna nullseisus. Täheklotsid pakuvad talle huvi just nii palju, et nendest torni teha ja see, et nendest klotsidest saab igasuguseid sõnu kokku laduda, on tema jaoks sama igav, kui minu jaoks kodumajapidamise loeng. Seoses tema "isevärklusega" ei ole teda ka loomulikult sunniviisiliselt võimalik  tähtedega tuttavaks teha. Logopeed Anu võib teile kõigile rääkida, mismoodi teda ei annagi ümber rääkida ja tõenäoliselt ta jõuab oma kangusega kunagi kas kaugele või mitte kuskile. Ühe asjaga see isevärki laps, kes valis just mind oma emaks, ei arvestanud - mina olen sama kange, kui tema:D

Ja kavalam olen ma ka, sest ma olen vanem. Tema seda veel ei tea ja ega ma ei ütle ka, kuid kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. See laps avastas erinevad kunstitarbed enda jaoks alles 3,5-4aastaselt. Kuni sinnamaani ei tahtnud ta ei joonistada, maalida, lõigata...Mitte midagi. Eriti hirmutav oli tema jaoks maalimine, sest sellega läksid käed mustaks. Mina aga olin järjepidev ja minu järjepidevus on kandnud vilja. Nüüdseks võtab ta ise kunstitarvete sahtlist asju ja ütleb, et ta tahab midagi teha. Lõikamine, liimimine, voolimine ja maalimine on lemmikud. Kui just mõni LEGO projekt käsil ei ole. Praegu läheb ta küll närvi, kui käed määrduvad, aga ta teab, et need lähevad kerge vaevaga puhtaks - seega, midagi ei jää tegemata. Ja kui lapsele midagi meeldib ning tema ema on mures ebahuvi pärast tähtede vastu, siis ema hakkab ära kasutama kunsti. Inspiratsiooni sain Edna Vahteri raamatust "Isemoodi tähestik". (Ps. Ta on ülikoolis mu õppejõud).

Inspiratsiooniks hea raamat. Minu asi on seda kohendada Sebastiani jaoks sobivamaks, sest temale kõik asjad ei sobi. Ma alguses mõtlesin, et noh, teeme tähe, saab aru, sest ega ta ju rumal pole ja mälu on täitsa hea, kuid kas näiteks üleeile tehtud/õpitud täht nelja päeva pärast ka veel meeles on? On küll. Ma püüan ikka iga päev, kui vähegi võimalik ja meelde tuleb ja aega on, juba õpitud tähti lasta tal näidata. Suvalisel hetkel, suvalisest kohast. Näiteks ajalehest, kui hakkan kaminasse tuld tegema või raamatust, kui hakkame õhtujuttu lugema.

Ma ei tea, kas sellest kõigest mingit kasu ka on ja võibolla mul on asjatu paanika, sest ükskord ta õpib kindlasti lugema. Ma lihtsalt olen ühe Aspergeri sündroomiga lapse õpetaja ja see mu paanikat ei vähenda. Mul on tark laps, ma tean seda. Mul oleks väga hea meel, kui ta omandaks algelise lugemisoskuse. Ma räägin talle, et kui tähed selged on, siis sa saad ise lugeda nii palju kui süda kutsub ja täpselt siis, kui tahtmist on, sest talle tõesti väga meeldib, kui raamatuid loetakse. Ega ta asjatult juba kolm aastat Märjamaa Lasteraamatukogust hea lugeja diplomit pole saanud. Lugemise eest peaksin muidugi mina diplomi saama:D, aga ma ei hakkaks tähte närima. Me hoopis läheneme tähele kunstiliselt ja käeliselt:)

Hetkel pakub selline tähetarkusesse pilguheit talle väga huvi. Tahab kohe ise õppida, kui läheneda asjale Jänku Juta sõnadega ("Mõmmi ja aabist"). Küsib iga päev mu käest, kas täna teeme tähte. Minul on nii hea meel, sest isegi, kui ta saab aasta koolipikendust (suure tõenäosusega see nii läheb), on lugemisoskus üks oluline oskus ja mida varem ta selle omandab, seda parem on see talle endale. Ja kui nüüd kunstiõpetaja seisukohalt vaadata, siis tegu on ju lausa kaks-kärbest-korraga õppemeetodiga. Areneb kunstiliselt/käeliselt ja ehk saavad tähed ka ikka selgeks. Ma siiski võtan rahulikult, sest ega ta ju homme kooli ei lähe. Võtsin seisukoha, et lämmatada pole vaja, muidu rikun kõik ära. Seda ma aga ei taha, sest hetkel tundub, et minu kangus on tema kangusest üle.