Eile, 08. mai, toimusid Märjamaal jalgpallivõistlused. Peale minu oli võistlust veel vaatamas kolm ema ja üks isa:D Trobikond noori muidugi ka. Arvo arvas, et varsti pole kaugel see päev, kui suurte jalgpallivõistluste ajal istuvad emad televiisori ees ja joovad õlle ning ei jõua ära imestada, kui rumalaid vigu jalgpallurid teevad.
Juba esimesel minutil löödi Märjamaale värav:S Esimese poolaja lõpuks oli seis 1:1. Kõrvalseisjana julgen arvata, et poisid on kuidagi arakesed. Teine probleem on, et mängijad ei püsi oma kohtadel. Ääremängijale pidi sada korda ütlema, et miks sa keskel oled:D Tegelikult oli päris tubli mäng. Poisid andsid endast parima, trenni oleks ainult natuke rohkem vaja.
Meie poiste kahjuks lõppes mäng 3:1. Aga pole hullu - kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks. Iga võistlus on ju kogemus ja selle võrra on nad rikkamad ikkagi. Eks vaestel jalgpalluritel oli mast nats maas ka, sest nagu te isegi teate, pole jalgpalluri elu mingi meelakkumine. Ikkagi pidevas stressis elamine (Robin ja Erlend ükskord väitsid nii). Ja no koduväljakul pähe saada.... Sebastian arvas, et hale nuub värk:D
Palun pöörata erilist tähelepanu meie võistkonna ilusatele lumivalgetele pükstele ja põlvikutele:D Oi seda emade rõõmu!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar