Rõõm väikestest asjadest

Meie lastel on juhtunud nii, et neil on ainult üks vanaema ja üks vanaisa. Vanaema elab kilomeetri ja vanaisa 12 kilomeetri kaugusel. Ometigi juhtub vahest nii, et Robin läheb ööseks vanaema juurde. Nats tobe, aga samas - ega tema süüdi pole, et vanaema elab nii ligidal. Kui ta elaks Võrumaa metsades, siis ei oleks ju sugugi tobe, et ta läheb vanaema juurde ööseks. Nüüd, remondi ajal, on juhtunud suhteliselt sagedasti, et Robin ööbib vanaema või Lea juures. Aga kogu sellest remondijamast ma kirjutan üks teine kord. 

Päevad mööduvad hetkel nii, et hommikul 10-st õhtul 7-ni me veedame oma kodus ja teeme tööd. Teeme suure hooga, et saaks rutem valmis. Õhtupoolikud oleme ühes korteris, sööme ja peseme ja siis käime jalutamas. Eile õhtul jõudsime tuppa 22.45. Aga on ju suvi... Seetõttu tuleb leida siiski ka seda aega, et oleks mõnus ja et saks energiat. Seetättu pakkisime oma lapsed ja kassi reedel kokku ja sõitsime hoopistükis Sippa vanaisa juurde:) Ööbimisega. 

Kass, kes elab ka meiega siin korteris, ei ole tegelikult mingi reisukass:) On täiesti tavaline peaaegu 11aastane kiisu, kes arvab vist küll, et see perekond on hulluks läinud. Kuna ta kodus olla ei saanud seoses ühe isase tigekõutsiga alumises kortteris, siis olime sunnitud ta komandeerima siia paneelmajja. Maale jõudes ta ei uskunud oma õnne ära, sest ausalt öeldes ta ainult jooksis ja kraapis. 

Umbes sama suures õnnes olid ka meie lapsed, kes ainult jooksid ja ei kraapinud:D Ja siis ma mõtlesingi, et tegelikult on ikka hirmus vähe vaja, et lapse doleks õnnelikud. Ühte muruga platsi, sauna, jõge ja motikat. Süüa muidugi ka. Polei vaja eriti kaugele minna ja turismitalu nuumata. Piisab täiesti oma vanaisa kodust ja kõik on rahul. 

Me ei teinudki ju midagi ülemõistuse erilist. Grillisime liha (sh röövlipraadi, mis mulle ei maitse üldse, aga poistele väga). 

Mõned poisid putitasid motikat ja teised poisid tegutsesid töötoas.

Käisime jõe ääres jalutamas ja poisid lasid igaüks ühe paadi vette. Kellel läks hästi, kellel mitte nii hästi.

Maal käimise juurde kuulub kindlasti ka motikaga sõit. Mulle aegajalt tundub, et nad on nats maniakid selle masina suhtes:D Edusammud minul puhul on muidugi märgatavad, sest ma paaniliselt enam ei kardagi, aga ega ma täit mõnu ka veel ei oska tunda. Poisid aga (olenemata vanusest) on lausa pöörased, kui  neile sõitu pakutakse. Vanaisal oli ka klemm nii soti peal, kui poisid isaga esimesele ringile läksid. 

Palju jalgpalli, mõnusat kuuma sauna ja öösel pool üks isiklikud tõrvikud....

.... ja rohkem polegi õnneks vaja. Kui küsida poistelt, et kas tahate järgmine nädalavahetus jälle maale minna, siis kostub ühest suust "jaaaaaa"... Nädalavahetuseni aga on veel aega ja seetõttu peavad ka hilinejad nüüd objektile kiirustama:)