Muremõtted

Alati ei saagi kõik ilus olla. Ma enamuse ajast siiski blogin ilusatest asjadest, kuid mõnikord tuleb ette, et mure tärkab põues. Praegu on see aeg. Vaatamata ilusale suveilmale...

Kõik, kes on meiega viimasel ajal rohkem või vähem koos olnud, siis nad on kindlasti tähele pannud, et Sebastian ei tunne end kõige kindlamalt. Kui nüüd peenemalt end väljendada, siis olles Seebuga koos, kuuleb pidevat sosistamist ja keelega laksutamist. Pidevat. Kõigele lisaks on ta väga õel ehk siis naerab õnnetuste üle, on kiuslik, ütleb pahasti, teeb haiget (Robinile ja isale). Ärritunult ei hakka üldse diskuteerima, vaid kargab kohe kallale. Samas võib täiesti tühja koha pealt pisaraid valada, ütleb, et teda pole kellelegi vaja jne. 

Ta poeb peitu... Kuskile nurka ja sosisab. Ja minu silmad on märjad. Mul on  tunne, et ma olen ära lõhkunud oma lapse turvalise maailma selle nimel, et kõik oleks ilus ja puhas. Et kas see kõik on seda väärt? Küllap on, sest ükskord saab remont valmis, me kolime koju tagasi, ta harjub uue köögi ja vannitoaga, aga niikaua, kuni kõik pole veel valmis... 

... niikaua on kuulda sosinaid, keelega laksutamist ja näha ristatud käsi. Palun kannatlikku meelt, sugulased:) Nii Sebastiani kui minu suhtes. Mul pole kerge seda kõike vaadata ja kuulata, teha ülikooli asju, abistada remondis ja nautida suve. Seetõttu olen kindlasti tundelisem ja võin meele ära heita ka lihtsamatest asjadest. Ma loodan, et kõik see "isevärklus" taandub, kui me saame oma koju tagasi....