Nagu igal suvel käiakse Arvo suguvõsaga (pluss keegi minu omadest) Hobulaiul, on juhtunud nii, et me käime Liisudega (pluss muud kamraadi ka aegajalt kaasas) Võsul. Jaanal on seal selline kolmnurkne suvila keset mustikametsa ja no Liisu on ju eluaeg rääkinud, et talle pole palju vaja: meri, mets ja talumaja:D Ja kui ikka ilusat suveilma on, siis peab ju korra suve jooksul Võsul ära käima. Ilusat suveilma on sel suvel ikka jube palju olnud ja juhtumisi olid just eelmine nädalavahetus selle suve kõige kuumemad päevad ning mis meil muud üle jäi, kui 202 kilomeetri pikkune sõit ette võtta.
Me jõudsime kohale reede õhtul kella poole üheksa ajal, mis tegelikult on ikka suhteliselt vara, sest olnud ka selliseid aastaid, kui sõit on toimunud nii hilja, et kohale on jõutud pool kaksteist õhtul. Ja kuna kõik käib ju mingisuguste rutiinide ja tavade järgi, siis peale näljarottide toitmist, tuli lapsed viia merre. See ei juhtunud minutitki varem ega hiljem, kui üksteist öösel:)
Kui lapsed olid ära leotatud ja sääsed ära söödetud, siis oligi käes öö. Me ei hakka siinkohal peatuma pikalt teemal, kas me läksime kohe magama või jõime natuke rummi ka, kuid igatahes helistasin ma Liisule laupäeva hommikul kell kümme (teisest toast) ja kurtsin, et ma ei tunne kohvi lõhna:D Ega kaks korda polnudki vaja helistada - kohvi lõhn saabus varsti. Peale näljarottide toitmist läksime randa, sest kui meri on nii ligidal, siis tuleb sellest võtta kõik, mis võimalik ja nii me olemegi igal aastal Võsul laupäeva õhtuks täiesti kõrbenud:D
Robin ja Erlend käisid jalgpalli ka mängimas, sest seal, kus on rohkem kui kaks poissi kohal, on kindlasti olemas ka jalkamaniakke. Carmee Lisette ja Katariina käisid vahepeal mingisugusel rannatantsimisel. Mina ei saanudki täpselt aru, mis värk see oli, aga tagasi tulles olid nad surmani väsinud ja ei jõudnud ära rääkida, kui jube tore see oli. Lisette pidi minema tantsutrenni:D
 |
Tantsivad seal kaugustes |
Ega peale sellist väsitavat päikese käes praadimist ja lõputut ujumist on suhteliselt normaalne asjade käik näljarottide toitmine. Ma ütlen juba kolmas kord "näljarotid", sest mul on jäänud mulje, et igasugustel väljasõitudel on lapsed kordades näljasemad kui tavaliselt. Ja see ei loe, kas laps on nats tüsedam või täielik kribuaadu - kogu aeg on nälg. Võsul olles oleks imelik hakata makarone tegema (kuigi - ka seda on juhtunud, kui seltskonda on olnud rohkem kui inimesi) ja tavaline Võsu toit on grillliha. Me Arvoga oleme selle värgi joonde ajanud. Sel aastal hiilgas Arvo loomulikult oma võrratute salatitega ka.
Kui me tavaliselt oleme Võsul pühapäevani, siis sel korral oli meil Liisuga kokkulepe, et me veedame ilusa laupäeva ja meie Arvoga sõidame öösel koju, et pühapäeval jälle remonti teha. Sebastiani arvates ei oleks see olnud täielik Võsul käik, kui me ei oleks ära käinud mänguväljakul. Ja seda me ometigi ju ei tahtnud. Noh, et ei oleks täielik. Nii juhtuski, et peale söömist oli vaja veel kõndida Võsu teise otsa ja seda ikka selleks, et lastel oleks tore. PS. Ma rõhutan sõna "lastel".
Sel aastal siis sedasi. Meie Arvo, Seebu ja Erlendiga hakkasime kell kümme õhtul kodu poole sõitma ja jõudsime Märjamaale kell üks öösel. Robin jäi Liisudega veel üheks ööks Võsule. Ilmaga vedas, seltskond oli super, lapsed olid kõik tublid ja hakkajad, söögid olid maitsvad, päike põletas kenasti mu selja ära ja hambad olid veel kaks päeva hiljemigi sinised. Miks? No kui sa elad rohkem kui 24 tundi mustikametsas, siis polegi ju midagi imestada:D Isegi korralik hambapesu ei aita...
Eks järgmine suvi läheme jälle, sest nii on kombeks. Ma tunnistan ausalt, et kui me sõitsime Võsu poole, siis ma olin nats tossis, sest ma eriti ei viitsinud ja noh, olin selline.... Jonnipunn. Aga Arvo laulis mulle: "Kui elad oma õue peal, ei tea, mis toimub kaugemal... ". Tegelikult oli tore ja aitäh Liisudele. Mõnikord on hea, kui keegi teine näitab initsiatiivi üles ja tirib kodust eemale:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar