teisipäev, 28. august 2012

Meie selle suve suurprojekt

Kui ma 2. juuli õhtul  Pärnust kunstiõpetajate suvekursustelt koju jõudsin, ootas mind ees selline vaatepilt:


Meil algas remont ja ümberehitus. Kolisime selleks ajaks Tehase tänavale üürikorterisse, sest alates elutoast lõppes kodu ehk siis polnud WC-d ega kööki. Seda, mis on äärmiselt vajalik elamiseks. Ma poleks uskunud, et see kõik nii raske on. Ma mõtlen see kolimine ja võõras kohas elamine. See polnud raske mitte ainult Sebastianile vaid kogu perele. Sebastian oli kõigest nii suures stressis, et ma tabasin end üsna tihti pisarais ja ei saanud aru, milleks meile seda kõike vaja oli. Ta laksutas keelega ja hakkas uuesti sosistama ehk siis kõik laused, mida ta ütles, kordas sosinal uuesti. Ta muutus agressiivseks ja tegi haiget teistele. Selles Tehase korteris pidin ära peitma vaasid ja nipsasjad, sest ta kartis neid. Me käisime igal õhtul jalutamas või ratastega sõitmas või Sipas vanaisa juures, et ei peaks seal korteris olema. Läksime sinna täpselt selleks ajaks, kui oli käes magamise aeg. Nädalate möödudes harjus Sebastian olukorraga ja olukord ei tundunud enam nii hirmus. 


Me lõhkusime kõik välja kuni laakideni. Meie köögipool oli ainult üks suur ruum. Kõik oli väga kõver ja saepurune. Seinalaudade vahelt võis õue vaadata. Pliiditagune soemüür oli alt nii läbi, et tuli kõik ära lammutada ja uuesti üles laduda. See ladumine oligi ainuke võõrtööjõu kasutamine ehk siis pottsepp tegi seda, mida oskas sel ajal, kui meie Hobulaiul puhkasime. Kõik ülejäänu, mis tehtud sai, on ainult omade töö ehk siis Arvo ja tema vend Aivar ning mina ja Arvo õde Lea (NAISLÖÖKTÖÖRÜHM). Minu vend Eku käis aitas vannitoa põranda esimese valamise teha, sest Arvo polnud varem sellist köditamist teinud ja ta vajas moraalset tuge. 


Ma õppisin nii palju, et seda on raske sõnadesse panna. Ma polnud ennem seda remonti isegi akutrelli kasutanud, kuid nüüd ma võin öelda, et kui teil on abi vaja, siis ma võin teid aidata. Ma õppisin tikksaega tuuletõkke plaati saagima, ma õppisin villa panema, paberit villa peale klammerdama ja karkassi neetima. Ma oskan kipsplaate välja mõõta (see töö mulle ei meeldi, sest mõõtmine on liiga täpne ja ma kardan eksida), lõigata ja karkassi külge kruvida. PS. Kui muudmoodi jõud peale ei hakka, siis ribide abil:) Ma saan hakkama pahteldamise ja lihvimisega ning kõige rohkem meeldis mulle pahteldada nurkasid. Ma võin praimeriga kõik üle tõmmata ja seinu värvida. Ma oskan mõõta ja saagida õige suurusega laminaadi tükke ning neid koos abilisega põrandaks teha. Ma sain isegi nelja telliskivi ja seguga augu kinni müürida. Ma veendusin, et ma olen õpivõimeline, kui on inimesi, kes õpetavad. Luhtarude suguvõsas on see kuidagi tavaline, et asju tehakse koos. Võibolla mõnikord isegi liiga koos, aga samas ma arvan, et kui Arvol seda naislööktöörühma poleks olnud, siis tal oleks üksi ikka väga keeruline seda asja siin ajada olnud, sest vend Aivar oli ju enamuse remondi ajast Soomes tööl. Kõik see aeganõudev nokitsemine oligi naiste töö.

Sebastian õppis ka väga palju. 


Sebastian võiks saada medali passimise eest. Selle lõputu passimise ja kannatlikkuse eest. Õnneks talle meeldivad ka igasugu tööriistad ja ma olen veendunud, et see, et ta selle protsessi sees oli, oli parim, mida me oma lapse heaks teha saime. Vahepeal ta juba rääkis, et meie kodu on rõve, sest kõik on teistmoodi, aga kuna ta selle kõige sees oli, siis lõpptulemusena ta ei arva, et siin midagi rõvedat oleks. Robinile võiks ka medali anda. Tegelikult isegi kaks. Ühe medali ma annaks talle lapsehoidmise eest ja teise medali vaidlemise eest. Arvo püüdis küll dr. Hiiemaa käest täna vaidlemisevastaseid tablekaid välja kaubelda, kuid ei miskit. Järelikult saab medali:D
Ma ei hakka siinkohal rääkima kõikidest nendest pisaratest, mida ma valanud olen ja tõotusest, et selles korteris tehakse veel kunagi  remonti ainult üle minu laiba. Ma ei peatu ka sellel, et mõnikord mul on tunne, et meid ümbritseb liiga vähe mõistmist inimeste poolt, kes on kõige lähedasemad. Ma ei kirjuta pikalt ka sellest, et ma sain enda kohta teada nii mõndagi, mis mulle ei meeldi ja sama ka Arvo kohta, kuid küll ma õpin nende teadmistega elama. Ma ei kirjuta pikalt ka sellest, et aega on liiga vähe. Miks ma ei kirjuta? Sest sellel pole enam mingit tähtsust...

...kõik on valmis! 

Vannituba ja WC on nüüd hoopis teise koha peal ja selle arvelt on köök suurem. Kaotasime küll esikus põrandapinda, kuid praeguse seisuga mahub sinna kõik vajalik ära. Sellest järeldub, et rohkemat polegi esikuks vaja. Ja ausalt öeldes - ega neid asju ikka koguneb aastatega palju ka. Sellised suuremad remondid sunnivad sind ära viskama neid asju, mida keegi pole vähemasti 2 aastat üldse puudutanudki.


Siin on veel nokitsemist. Mõned silikonid ja vannituppa on paigaldamata väga kihvt ümmargune kraanikauss. See seisab praegu ühe raami digikeevituse taga. Seetõttu ma ei teinud ka fotot täielikust vannitoast. Mõningaid asju ja asju ja asju tuleb paigutada ümber jne. Aga praegu pole aega, sest hetkel on käsil projekt "Ühed puud metsast välja ja teised puud Sipast Märjamaale".

Ja nii see oligi.... Meie kodu uueks saamise projekt. Raske, kuid nagu Arvo ütles, et see valu läheb meelest, aeg parandab kõik haavad ja siis hakkame oma maja ehitama:D No elame näeme! Praegu aga - tulge külla!

PS. Vabandan enamuse fotode halva kvaliteedi pärast, aga remonti tehes on kergem teha paar klõpsu telefoniga, kui seadistada fotokat.

Ai kurja, ma unustasin
http://www.youtube.com/watch?v=zJJIPWEJ5O8 

5 kommentaari:

  1. Jah, nüüd on ta valmis ja väga ilus ja kõik muu pole enam oluline!

    Kristine

    VastaKustuta
  2. Väga ilus! Teile kõigile tuleks medaleid jagada selle öö ja vaeva eest! Mina tahan küll kohvi jooma tulla :)

    VastaKustuta
  3. Nii mõnus ja hubane :) Suur töö ära tehtud. Ja ehitamise vaev läheb kiirelt meelest :D Ja kõigepealt pead sa meile külla tulema kohvi jooma ;)

    VastaKustuta
  4. Aitäh heade sõnade eest!

    VastaKustuta